koosviibimise iseloomust pannakse dastarhani keskele teekann (lihtsam variant) või kazan lihaga (täisvariant). Eriti täieliku variandi puhul asetatakse dastarhani keskele kazan pilafiga. Võib juhtuda nii, et olengu esimene variant läheb sujuvalt üle teiseks, pärast aga pannakse uuesti dastarhani keskele teekann ja tuuakse maiustusi – halvaad, kuivatatud puuvilju, kompvekke ja suhkrut. Hea hudoi kestel täidetakse ka mingeid kombetalitusi. Pulmade korral koosneb pidusöök kuni viieteistkümnest erinevast käigust.
Tavaliselt teevad idamaisesse majja esmakordselt sattunud oma seedimisele rängalt liiga. Kõikidest mu tuttavatest ei öelnud ainult Joksi ära järjekordsest roast. Olles ise juba peaaegu horisontaalis, ajas ta end ikka üles, ütles Buddha naeratusega „huš“ (hästi) ning võttis külalislahkelt pererahvalt vastu järjekordse portsjoni söödavat.
Mina isiklikult olen mitu korda söönud peaaegu teadvuse kaotuseni, seisundini, kus ei suuda enam varbaidki liigutada. Pärast lebasin pool tundi nagu püüton, et seejärel vaid asendit vahetada. Kõikides idamaa majades, mõtlen nende all ikka kišlakkide maju, kus säilitatakse vanu traditsioone, toidetaksegi külalisi just sellisel kombel.
Söötis kõhu täis, tähendab – kustutas nälja, lepitas. Lülitas sisse seedeelundite motoorika, lülitas välja maagilise sugestiooni. Ja normaalsele külalisele polegi ju tegelikult midagi enamat vaja. Nagu ütleb Laozi – täiuslikult tark hoiab südame tühja, kuid kõhu täis.
Selgus, et hudoi on korraldanud vanema venna ülemus koos sõpradega, kellele viimasel korral rääkis minust noorem vend, kes sai sellest omakorda teada poisikestelt. Et Adžina-Tepel istub mingi meretagune külaline.
Istusime hoovis seisvasse valgesse Žigulisse ja suundusime kõrbeöö pimedusse.
Autolaternad rebestasid musta tolmuloori, see koosnes peenikesest mikroskoopilisest liivatolmust, mis esineb vaid teatud perioodidel ja mida kutsutakse „afgaaniks“. Nii nimetavad kohalikud elanikud liivatorme lõunanaabrite suunalt. Autot ümbritsesid läbitungimatu tolmu sambad, kui äkki kostis aina valjenevat haukumist. Kuskilt küljelt viskus pimedusest meie auto kallale terve kari metsikuid koeri, keda, ma arvan, oli vähemalt viiskümmend, vahest ka rohkem. Neid tuli kõikidest suundadest, nad keerlesid rataste all, püüdes metsikult hambaid laksutades, ilased keeled ripendamas, auto aknaid purustada.
„Need on metsikud koerad,“ ütles vanem vend külmavereliselt, „öösiti on siin ohtlik ringi käia. Võivad maha murda!“
„Kas needsamad jooksevadki Adžina-Tepe seafarmi ümber?“ küsisin mina.
„Needsamad. Neid on siin just eriti palju ümber seafarmi. Nad varastavad sealt süüa.“
Ma kujutasin endale ette, kuidas istun öösel stuupa otsas, ümber piiratuna sellisest koerakarjast.
Viimaks jäid koerad maha. Tolm lõppes ja me sõitsime lihtsalt läbi musta pimeduse. Ootamatult joonistasid laternad välja suure laiavõralise puu. Auto peatus ja ma ronisin välja. Me asusime laia arõki ääres, mille teisel kaldal oli täpselt samasugune puu. Üle arõki viis sild, millele olid laotatud kurpatšid, nende keskel aga dastarhan.
Ümberringi põles hulk petrooleumilampe, milles otsekui alkeemilistes kolbides loksus pimedusest veel neelamata valguse substants. Dastarhanile oli laotud uskumatu kogus toitu ja viina. Kurpatšid olid kaetud patjadega ning nende peal lebas kolm kogukat meest. Ümberringi liikus veel kümmekond inimest kandikute, teekannude ja mitmesuguste teenindamiseks vajalike aksessuaaridega. Pisut eemal seisid kolm musta Volgat.
Kõige järgi otsustades asusime ühes neist oaasikestest, mida olin silmanud kloostrist künka otsast. Arõki kaldad olid kaetud rohuga, kõikjal kasvasid tihedad põõsad ning levitasid lõhnu lõunamaised lilled. Vanem vend kiirustas dastarhani juurde ja teatas kolmele lebasklejale:
„Meil on külaline!“
Lebajad osutusid usbekkideks, neil olid peas tübeteikad, lipse aga ees ei olnud.
„Hei, sõber, võta platsi!“
Minu ümber hakkas abivalmilt askeldama teenijaskond ja mind peaaegu et talutati käe alt toetades dastarhani juurde. Pandi istuma neljandale kurpatšile, kohendati patju ja valati klaas täis.
„Noh, jutusta siis, kes sa selline oled ja kust tuled,“ pöördus üks neist minu poole. „Kes su isa on ja millisest perest sa pärit oled?“
„Minu isa on KGB ohvitser. Perekond on mul aga päris parteiline.“
„Ja mida siis sina siin teed?“
„Mind, näete, huvitab arheoloogia. Tahtsin näha Adžina-Teped. See paik on teadusmaailmas väga tuntud.“
„Jah, meie piirkonda teatakse teaduses hästi. Mina olen rajooni täitevkomitee esimees, tema on rajoonikomitee sekretär, tema aga miilitsaülem. Kuule, helistame õige su isale, ah? Küll ta siis alles rõõmustab!“
„Helistada? Isale? Mis te nüüd, seal on ju hoopis teine ajavöönd, praegu on meil kodus sügav öö.“
„Ei-ei, helistame ikka! See ikka on ju sinu isa? Miks ta siis ei peaks rõõmustama?“
„Mis te nüüd, segi olete või! Isa võtab mul selliste öiste naljade eest pea maha. Ta töötab mul ju eriosakonnas!“
Pärast „eriosakonna“ mainimist jäeti isale helistamise plaan siiski katki. See nähtavasti mõjus. Noh, kui juba oled ülemustega ühte lauda sattunud, eks siis tuleb ka pidutseda!
„Võtame siis esmalt sinu isa terviseks!“
„Huš!“
„Ja nüüd vanaisa terviseks!“
Viin voolas ojadena, jutt keerles arheoloogiast kuni riikliku julgeolekuni.
Muuseas selgus, et seafarm kuulub mingile saksa sovhoosile, st kohalikele „kasahhi“ sakslastele. Nüüd sai kõik selgeks – muhameedlaste jaoks on ju siga roojane loom ja oleks olnud tõesti kummaline, kui sellise seamajandusega oleks tegelenud kohalik islamiusuline elanikkond. Pärast selgus veel, miks seafarm oli ehitatud just nõiutud kurgaani ligidusse.
Asi oli selles, et kohalikud peavad Adžina-Teped mingiks väga hirmsaks paigaks ja seetõttu ei taha mitte keegi selle lähedusse oma eluaset rajada. Kui ilmusid sakslased, eraldati neile seafarmi jaoks just see tühermaa, sest siin ei häirinud kedagi sealt leviv hais, džinnide üle ei muretsenud sakslastest uusasukad aga mitte sugugi.
„Aga kas te ise olete seal mingeid kummitusi näinud?“
„Haa!“
Muusika pandi mängima ja valati veel viina välja, taevasse tõusis kuu, muusika läks valjemaks. Pärast selgus, et see polnudki üldse raadio, vaid muusikat tegid tõelised pillimehed. Turgi vägilaste ilmega noormehed triibulistes siidhalattides ja tikitud mustriga tübeteikades mängisid mitmesuguste pillidega väga hingestatult.
Volgade tuled pandi põlema ja nende valgel ilmusid lagedale gaassallides ja pikkades kleitides tantsutüdrukud. Nende randmete ja pahkluude ümber kõlisesid kuldsed võrud ja kellukesed. Tütarlapsed keerlesid kohapeal ning liikusid mööda ringi, plaksutades käsi ja tehes keerulisi piruette – nende tants oli tõeliselt muljetavaldav.
„See on meie rahvatantsukollektiiv Tšasmi Humor,“ ütles täitevkomitee esimees. „Meie kolmekesi olemegi siin kogu kohapealne võim. Kõik austavad meid siin väga, artistid muidugi ka!“
Nomenklatuur pani pidu. Mulle tehti kõige uskumatumaid ettepanekuid. Ma võisin soovida ükskõik mida. Keegi sale poolläbipaistvas siidis kaunitar kallas mu maalitud piaali aga pika kõvera tilaga kannust viina aina juurde ja juurde. Lõpuks, söögist ja joogist juba täiesti oimetu, vajusin kurpatšile lihtsalt pikali ja jäin magama.
Ärkasin koidueelse külma tõttu. Tõusin istuli ja vaatasin ringi. Koitis. Ümberringi polnud ei arõkki ega puid, rääkimata rõõmsast seltskonnast. Olin kõrbes, kesk kuivanud savist lagendikku, mis oli üle külvatud nõelteravate okastega. Pisut eemal lamas tolmus noorem vend. Hüüdsin teda.
„Kõik sõitsid minema,“ ütles noorem