kuid arvatavasti oli see ka üks põhjus, miks see režiim suhtus hiljem niivõrd karmilt lääneriikidesse ning käitus niivõrd brutaalselt oma kaasmaalastega.
„KÜLAELANIKUD LÕID NÕIA TEADVUSETUKS“
„Külaelanikud lõid nõia teadvusetuks“. Kui selline pealkiri oleks trükitud mõne Eestis ilmuva kvaliteetlehe kolmandale leheküljele, oleks kõige tõenäolisem stsenaarium, et tulnukad on lehelugeja une pealt röövinud ning 1. aprillil tagasi Maale toimetanud. Või et küljendaja on ajanud sassi nalja- ja uudistelehekülje, mis tõestab taas, et purjuspäi ei tohi ametiülesandeid täita. Aga kui sellise loo on ilmutanud Kambodža kõige läänelikumaks ajaleheks peetav ingliskeelne Cambodia Daily, pole mängus ei maavälised olendid ega alkohol.
Teel Mekongi äärde loetud nõiateemalises artiklis rääkis ülimalt usaldusväärne allikas ehk kohalik politseiülem, et külaelanikud süüdistasid 57aastast rahvaravitsejat mustas maagias, kuna paljud inimesed jäid pärast visiiti tema juurde hoopis haigeks. Elanikud nõudsid vallavalitsuselt ravitseja külast väljasaatmist, kuid seda petitsiooni ei rahuldatud. Siis kogunes umbes viiskümmend inimest ravitseja maja kividega loopima, üks julgem aga tungis majja, haaras posija käest matšeete ja lõi teda pähe. Seepeale ilmus välja posija 27aastane tütar, kes raius sissetungija alakõhtu kolm korda kirvega. Mõlemad hakitud kodanikud jäid ellu ja viidi haiglasse. See juhtus kõigest sadakond kilomeetrit Kambodža pealinnast eemal.
Ravitseja tööd võib siinmail pidada üsna ohtlikuks, kuna samal nädalal jäi veel üks sorts ilma peast ja teine hakiti lihtlabaselt surnuks.
Mekong on suvisel aastaajal jaanuaris-veebruaris mudane, kuid siiski majesteetlik. Kompong Cham (Kâmpóng Cham) loeti kunagi riigi kolme olulisima linna hulka, kuid tänapäeval on see eeskätt vaid samanimelise provintsi keskus. Kunagist hiilgust meenutavad praegu liiga lai kaldapromenaad Mekongi ääres ning selle juures peatuvad klassikalised jõekruiisilaevad, mis on justkui mõne „Hercule Poirot’“ episoodi võtteplats. Kuigi turiste on ühe söögikoha perenaise sõnul iga aastaga üha vähem, ei ole linn lootust kaotanud ning uusi hotelle aina kerkib.
Peale turistide kuivaperioodi on aasta esimestel kuudel kuival ka võimas Mekong, nii et Koh Pene jõesaareni viib bambussild. Seda reformvoodina vetruvat moodustist ehitatakse igal aastal uuesti, sest vihmaperioodil viivad tulvaveed vana silla minema ning nii saabki saarerahvas uue. Vihmaperioodil kerkib Mekongi veetase 5–6 meetrit või rohkemgi, mida reedavad maanteesilla tugipostide tumedamad osad. Tänavu olevat Mekong uputanud ka kaldaäärse promenaadi ja sõidutee, nii et liigvee takistamiseks läks vaja liivakotte. Jõevesi on vihmaperioodi ajal nii klaar, et kohalikud varuvad seda kõikvõimalikud anumad täis. Mekong on siis kalarikas ning vool on kiire ja keeristerohke. Selle ohtudest annab aimu eelmise vihmaperioodi jooksul jõevoogudesse uppunud sada viiskümmend last.
Kompong Chami piirkond on tuntud kautšukiistanduste poolest. Nimelt toodetakse üle 40 % maailma kummitoodetest vanal heal looduslikul viisil kautšukipuude piimast ning Kambodža on üks neist maadest, mis niisugustele tehastele toorainet annab.
Kõikjal, kus on vesi, on ka elu. Kaluripaat popsutab meid mööda väiksemast ujuvkülast Mekongil, kus käib parasjagu pesupesemine lihasjõu meetodil. Hea on see, et vesi on tasuta ja elektrit ei kulu.
Eriti jõukam ei ole elu ka kalurikülas Mekongi saarel, kus elab kokku umbes 500 inimest. Püüavad kala, kasvatavad tolmavas saviliivas kartulit, tubakat, kõrvitsaid ja kurke ning peavad vesipühvleid, koeri ja tõmmunahalisi kratte, kes mandrilt toodud šokolaadi noolima asuvad. Meie mõistes õblukese varjualuse moodi ehitises tegutseb saare kool, kus lapsed saavad esimesed paar klassi haridust. Seejärel tuleb käia mandril koolis ning tõusuvee ajal on see üsna ohtlik. Vool on siis lamedapõhjaliste kitsaste jõepaatide jaoks kiire ning tuul nii tugev, et rebib saarel bambusmaju pooleks. Isegi praegu, kuivaperioodil on hommikuti nii külm, et elanikud teevad soojendamiseks lõket. Siiski, asi areneb – tänu mittetulundusühingute abile seati üles jõevee filtreerimissüsteem. Enne joodi otse Mekongist ja osal külaelanikel olevat kõhud valutanud, mille üle oleks imelik imestada.
„Siin elavad miljonid õnnetud olendid suures vaesuses keset rikast ja kõige viljakamat maad, mida võib ette kujutada, küürutades häbiväärselt orjaikke all, mille on muutnud nurjatuks despootlus ja kõige barbaarsemad tavad,“ kirjutab 1860. aastal tollasest Kambodžast Henri Mouhot14. Ta ei olnud mingi tavaline rändur, vaid Prantsuse loodusuurija, kes samal aastal taasavastas džunglisse kasvanud Angkori kuulsad templid.
Rohkem kui 150 aastat on läinud nagu lupsti, kuid olukord on kohalikus inglise keele murdes same-same15. Tekib küsimus, mis sel riigil viga on? Maa on soe, banaan kasvab ise ja kukub otse suhu, mõnes piirkonnas saadakse kaks riisisaaki aastas. Maavaradest on saadaval kuld, hõbe ja vääriskivid ning oli ka puit, kuid praeguseks on suudetud umbes 80 % metsamassiivist maha võtta ja välisfirmadele müüa. Kuhu see raha kaob, et inimesed elavad samamoodi nagu esimesel aastatuhandel Khmeeri impeeriumi ajal?
Meid saarele saatnud restoranipidajast khmeeriproua Dari kasutab igapäevaelu kirjeldamiseks üksnes viitkümmet halli varjundit ja sekka veelgi tumedamaid toone. Kuid enne tirib ta meid keset kurgipõldu, sest kui Eestis olevat vahel seintel kõrvad, siis Kambodžas võivad need olla ka kookospalmidel, külahurtsikutest rääkimata.
„Kõik kardavad valitsuse kohta midagi kriitilist öelda, kohvikus ja isegi kodudes sel teemal meie maal üldiselt ei räägita. Näiteks minu tädi õpetaja oli ning ka tema tapsid punased khmeerid,“ põhjendab ta oma ettevaatlikkust.
„Tohoh? Punakhmeerid on ju ammu võimult tõugatud.“
„Meetodid on jäänud samaks. Kõikide valimiste ajal saab mitu opositsioonikandidaati peksa, mõni tülikam kaob sootuks.“
Sellele, et „demokraatias Kambodža moodi“ ei kõhelda poliitilisi rivaale vangistamast ega äärmuslikel juhtudel isegi tapmast, on osutanud ka rahvusvahelised vaatlejad ja inimõiguste organisatsioonid. Tuntuim vahejuhtum leidis aset 1997. aastal, kui endine punaste khmeeride komandör kaaspeaminister Hun Sen kõrvaldas armee kaasabil populaarse esimese kaaspeaministri prints Norodom Ranariddhi ja pagendas ta Pariisi. Antikommunistlikud oponendid aga vangistati riigipöörde käigus lihtlabaselt, neid piinati ning paljud poliitikud isegi hukati. Kuid see ei ole ainus põletav probleem selles riigis: poliitikast ja suurte meeste mängudest palju igapäevasem on korruptsioon, mis lokkab jõudsalt ja igal võimalikul tasandil.
„Meie restorani tuli politseipatrull ja nõudis raha,“ jätkab kurjakuulutavalt khmeeriproua, kes peab linnas Lazy Mekongi nimelist toitlustuskohta kahasse oma prantslasest abikaasa Frankiga. „Ütlesin neile, et mul ei ole. Aga teil käivad ju välismaalased, järelikult on ka raha, leidsid seepeale politseinikud.“
„Mis siis sai?“ uurin mina edasi.
„Ma ei maksnudki, sest siis tuleb järgmine politseinik ja nõuab jälle raha ning siis järgmine. Nii jäädki maksma,“ avab oma ärifilosoofiat õbluke, baleriini kaalukategoorias naine. Tema nägu on kurjakuulutavalt rõugearmiline, kuid sellegipoolest ilus. Sisemiselt.
„Sellist katusemaksu kogumist praktiseeriti Eestis kakskümmend aastat tagasi, aga harva olid maksukogujateks politseinikud,“ ei oska me muud tarka kosta.
„Siin on see praegugi igapäevane ning paljud poodnikud, toitlustajad ja teised ettevõtjad ka maksavad. Aga mitte ainult nemad. Isegi kui heategevusorganisatsioonid tahavad kedagi aidata, peavad nad osa rahast vasakule maksma. Ma ei hakka üldse lisaks rääkima veel „loomulikust“ kaost teede-ehituse investeeringutelt ja muudelt suurematelt summadelt.“
„Kas siis riigiametnike seas pole inimesi, kes soovivad seda nõiaringi lõhkuda?“
„Milleks? Meil on siin nii, et valitseva kliki käsutäitjad on truud nagu koerad, kuna ametnikele ja sõjaväelastele kehtivad peale palga muudki boonused. Neile on muide elekter ja bensiin tasuta! Näiteks siin linnas kuuluvad paljud hotellid kaudselt provintsi kubernerile, kes oli samuti