asuv Choeung Ek. Režiimi lõpuaegadel saabus sinna kuni kolmsada vangi öö jooksul. Enne ärasõitu vanglast öeldi vaid, et neid viiakse uude kohta. Vaevalt enamik seda uskus…
Kuna padrunid olid loetud, peksid valvurid kätest kinniseotud ja kaetud silmadega vangid tapaväljal lihtsalt surnuks, lastes taas käiku erinevad kodu- ja põllutööriistad või bambuskepid. Sageli tõmmati surmaminejate kõri läbi suhkrupalmi nugaterava leheservaga – see ei tapnud, kuid vaigistas kisa. Laibad puistati üle kemikaalidega, millel oli kaks eesmärki. Esiteks ei tohtinud lagunevate surnukehade lehk naaberpõldudel töötavatele inimestele reeta, mis tara taga toimus. Teiseks tappis see ka need üksikud, kel oli selle kadalipu järel mingil imekombel veel hing sisse jäänud.
Tapmisi ja muid asju toimetasid sageli seitsmeteistaastased küladest pärit hariduseta poisid, keda punakhmeerid ajuloputuse teel sõduriks värbasid. Nii et päris kõhe on mõelda, et mõni selline endine tapja võib praegu, täiskasvanuna, maja ees tänaval oma tuk-tuk’i-teenust pähe määrida.
Choeung Ek oli endine hiinlaste kalmistu, mis ümbritseti kolmest küljest kõrge taraga, neljandat külge piiras järv. Kohalikud arvasid, et tegemist on punakhmeeride sõjaväeosaga, ning vabatahtlikult ja omal algatusel keegi tollal niisugustele rajatistele ei lähenenud. Tapmisi toimetati alati öösel, taustaks mürisev diiselgeneraator ja revolutsioonilised laulud plärisevatest valjuhäälditest. Need olid viimased helid, mida tapalavale minejad kuulsid, kuid ümberkaudsetele inimestele ja kottpimedates barakkides oma tundi ootavatele ohvritele pidi see jätma mulje punaste khmeeride parteirakukese koosolekust.
Pärast Pol Poti võimult tõukamist imestas Choeung Eki esimesena jõudnud kohalik mees, miks üks puu on verine ja justkui ajutükke täis. Vastus saabus siis, kui kartulite otsimise käigus kaevas ta sealtsamast kõrvalt välja purustatud koljudega väikelaste massihaua. Nimelt oli punakhmeeridel kombeks, et kui pereisa sai süüdistuse riigi- ja revolutsioonivastases tegevuses, võeti kinni ka tema naine-lapsed. Julgeolekuorganisatsiooni moto oli, et kedagi ei tohi jätta ellu – muidu hakkab veel kättemaksu hauduma. Ja et põldu rohides tuleb eemaldada ka umbrohu väikseimad juured…
Samaks otstarbeks kasutatud puid on leitud ka teistelt tapapõldudelt üle riigi. Mis peab inimesega ometi juhtuma, et ta sellisel viisil imikuid ja väikelapsi hukkama asub? Kuidagimoodi võib mõista tapmist ennast: neile oli antud käsk tappa ja kui nad seda ei täitnud, tapsid kaasvõitlejad neid endid. Kuid vaevalt anti käsk tappa sellisel brutaalsel moel. Oli see valvurite enda väljamõeldud viis, et „protsessi optimeerida kättesaadavate vahenditega“? Loomastunuks ei saa selliseid inimesi nimetada, sest see oleks loomade suhtes ülekohtune…
Kokku on Choeung Eki territooriumilt leitud 129 massihauda, millest 43 on jäetud avamata, et hukkunutel oleks rahu. Samas uhub iga vihmaperiood siiani maa seest välja inimluid ja nii täiskasvanute kui laste riideräbalaid, mida töötajad kokku korjavad. Osa neist rõivastest on pooleldi katki lõigatud, kuna punakhmeeride taaskasutamist pooldav mõtteviis seisnes selles, et juba hukatute vähestest kehakatetest tehti uutele ohvritele silmade kinnisidumiseks riideribasid.
Tänapäeval kõrgub keset Choeung Eki klaasist mälestusstuupa, mis on täidetud enam kui 8000 erinevas vanuses ohvri kolbaga. Eks ta eurooplasele natuke õõvastav ole niisugusel viisil jõledust mälestada, selmet hukkunutele lõpuks viimane puhkepaik tagada. Ka budistidel on kombeks lahkunu surnukeha põletada ning müürida järelejäänud luud stuupasse, mis pole klaasist ning on kõrvaliste pilkude eest kaitstud. Aga mõjus on see klaasmälestis kahtlemata.
Paljudel tekib küsimus, miks Pariisis ülikoolis käinud ning enne revolutsiooni geograafia- ja ajalooõpetajana töötanud Pol Pot oma kaasmaalasi selliselt kohtles. Raske öelda, mis toimus tema hullumeelses ajus, aga ilmselt püüdis ta jõuda kommunismini kiiremini kui tema suur eeskuju esimees Mao Hiinas.
Kogu riigi intelligents viidi kohe tapamajja, linnarahvas küüditati kolme päeva jooksul linnadest maale kommunismi teostama. Peamiselt käis sellistes kollektiivsetes töölaagrites riisikasvatus, kuna Pol Poti käsk oli ühe aasta jooksul riigi riisitoodang kolmekordistada ja muuta Kambodža sotsiaalsete klassideta agraarühiskonnaks. Samas oli ka metsalangetamisele, maaparandusele, ehitusele ja muudele füüsilistele töödele spetsialiseerunud laagreid. Osa hukkus juba teel neisse orjalaagritesse, sest mitusada kilomeetrit tuli läbida jalgsi püssitääkide innustusel. Teised lõppesid kaheteisttunniste tööpäevade ja vähese söögi tagajärjel. Tööst keeldujad hukati kohapeal, sest milleks kulutada aega kohtupidamisele.
Uute väärtuste juurutamiseks kaotati eraomand, raha (ainsa kommunismi poole püüdleva riigina maailmas!), hariduse omandamise võimalus, ühiskondlik ja eratransport, meelelahutus, religioossed praktikad ja khmeeri traditsioonid. Haiglad, koolid, riigiasutused ja templid suleti või muudeti vanglateks, ümberharimise keskusteks, lautadeks või aitadeks. Inimestel lubati kanda vaid määratud vormi – üleni mustad püksid ja pluus, meestel soni, punasekirju sall kroma ning jalavarjudeks rihmikud.
Sisuliselt kogu intelligents hävitati – näiteks oli neil hämaratel aegadel kogu riigi peale vaid umbes viiskümmend arsti. Seetõttu on täiesti arusaadav, miks tänapäeval võtab areng selles riigis niivõrd kaua aega – eesrindlikku genofondi lihtsalt pole ning selle taastamiseks kulub kindlasti rohkem kui üks põlvkond. Nii tundubki suurem osa Phnom Penhi mehi sisustavat oma aega tuk-tuk’is magamise või valgetele külgekleepimise hõikega „Hello, tuk-tuk, sir!“.
Me teame hästi massimõrvareid Euroopas, teame Stalini ja Hitleri kätetööd. Kuid nähtu põhjal on vägisi tunne, et siin aset leidnu on mitu astet brutaalsem. Seda nii tapmiste õõvastavate viiside kui genotsiidi totaalsuse ning kiiruse tõttu.
Veelgi häirivam oli tollase rahvusvahelise üldsuse käitumine – kui verised khmeerid 1979. aastal võimult tõugati ja Pol Pot Taisse pages, lasti tal seal rahus toimetada ja oma jõude uuesti formeerida. Veelgi enam, demokraatia lipulaevad nagu USA ja teised ei tunnustanud Kambodža uut, vietnamlaste paika pandud kommunistlikku valitsust, vaid riiki esindas ÜROs endiselt vend number 1, kellele kuuldavasti suunati ka mingit Lääne abiraha.
Nende õuduste ajal olid Läänel lihtsalt muud probleemid, mis tähelepanu nõudsid. Veelgi enam, tegelikult aitas USA sõjaline tegevus kaasa punaste khmeeride võimuletulekule ning mõneti ka nende edasisele jõhkrusele. 1969. aastal andis ühendriikide president Richard Nixon nõusoleku salajasele korraldusele alustada Vietnami sõja osana ka Kambodža pommitamist. Selle eesmärk oli hävitada põhjavietnamlaste baaslaagrid, mis osaliselt paiknesid neutraalse, kuid sõjaliselt nõrga Kambodža territooriumil. Kui alguses alustati vaid piiriäärsete alade vaippommitamist, siis nelja aastaga külvasid hiiglaslikud B-52 kaugpommitajad mürskudega üle enamvähem poole kogu riigist, et muuhulgas hävitada ka vähem kui 5000 punakhmeeri võitlejat. Pommitamised ulatusid ka rannikualadele ning isegi kaugele põhja.
Alles aastal 2000 käskis toonane president Bill Clinton avaldada õhujõudude arhiiviandmed, mis osutusid arvatust veelgi hullemaks. Esiteks alustati Kambodža pommitamisega juba aastal 1964 enne Nixoni võimuletulekut ning see vältas 1973. aastani, mil USA Kongress selle peatas. Siiski oli kuni 1969. aastani tegemist üksikute sihtmärkide ründamisega toonase Lõuna-Vietnami piiri lähedal, Nixoni nõusolek sillutas aga teed tihekülvile ehk kogu maa katmisele pommivaibaga. Üheksa aastaga heideti USA lennukitelt alla 2 756 941 tonni pomme, mida on rohkem, kui liitlasväed kasutasid kogu teise maailmasõja jooksul. Seega ei ole Kambodža mitte ainult üks kõige mineeritumaid riike maailmas, vaid ilmselt ka kõige enam pommitatud maa maailma ajaloos.
Täpselt ei ole teada, palju kambodžalasi Vietnami sõja õhurünnakute käigus omaenese kodumaal elu kaotas. Varem arvati, et kuni 150 000 inimest, kuid õhujõudude andmete avaldamise järel räägitakse juba 600 000 tsiviilohvrist. Peale selle kaotasid sajad tuhanded inimesed kodud või olid sunnitud idapoolsetelt aladelt põgenema.
Kuna üha rohkem ja rohkem talupoegi kaotas oma pere USA õhurünnakutes, siis oli punaste khmeeride kaadril