aeglaseks, et nendega asju ajada on nagu hambaid välja tõmmata, ainult et mitte suu kaudu. Võibolla mängib siin rolli teravatipuliste kitsaste lehtedega taim? Igatahes tunduvad asjamehed ja – naised olevat pilves 24/7, nii et isegi kolme külastajaga söögikohas on õigete toitude tellimine köögist täiesti blur9. Kui tahad saada mõistliku aja eest mõistlikku tulemust, vali söögikoht, mida majandavad kohalikud. Lisaks on topeltgaranteeritud hea maitseelamus!
Valged sarjavad kohalikke, et nendega ei saa asju ajada, et see on crazy country10, et kohalikud on laisad ja kokkulepped ei kehti. Kuid võtkem võrdluseks Coco’s Bungalow Resort, mida peab valgete omanduses ja juhitav Koh Rong Divingu nimeline ettevõte. Tehes saarele broneeringut, öeldakse meile selge sõnaga, et see on fully refundable – ehk kui soovime varem lahkuda, saame raha tagasi. Kuna strateegiline mittemidagitegemine läheb igavaks, siis tahamegi ära tulla kaks ja pool päeva varem. Raha nõustutakse maksma vaid ühe päeva eest, kuna me ei suutnud lugeda mõtteid, et sellest tulnuks teatada 24 tundi varem. Pika uurimise peale kästakse meil mandrile naastes minna tagasi reisibüroosse, kus olime broneeringu teinud.
Küsime kaks korda mingit dokumenti või kviitungit.
„Kõik on korras, me juba teatasime kontorisse mandril, probleemi pole,“ annab teada horvaatiakeelse aktsendiga meesterahvas.
Loomulikult saadetakse reisibüroost meid edasi Koh Rong Divingu peakontorisse, kus esimese asjana küsitakse kviitungit, mida meile ei antud. Sealt tahetakse meid tagasi jooksutada reisibüroosse, kuid lõpuks nõustutakse maksma ühe päeva eest kolm dollarit vähem, kuna see olevat reisibüroo vahendustasu. Kui püüame seletada, et lubadus oli fully refundable, pärib hispaanlasest asjamees, kas meie usume Eestis sõnu, kui mingit paberit ei ole. Nojah, eks usume küll, sest meil Eestis on ka suuline kokkulepe kokkulepe. Aga süsteemi vastu pole mõtet kakelda ja nii lahkumegi oodatud 20 dollari asemel 17 dollari võrra rikkamana.
Õpetlikele lugudele on kombeks lõppu lisada moraal. Moraal number 1 – inimeste lubaduste uskumist karistatakse Kambodžas peaaegu alati. Moraal number 2 – nõudke alati pabereid, ähvardades mitte lahkuda enne, kui paberikonts käes. Moraal number 3 – ärge broneerige midagi ette, sest ei või teada, kuidas selle organiseerimine mitme asjaajaja kaudu käib ning kuidas tellitud majutuskoht või muu asi tegelikult välja näeb. Nende lihtsate teadmiste eiramise eest tuleb maksta dollarite ning mõningase aja- ja närvikuluga.
ANTROPOLOOGILISI VAATLUSI – NÕUDLUS JA PAKKUMINE
Kõikjal, kus on nõudlus, sinna tekkib ka pakkumine. Seda õpetavad meile mikroökonoomika algtõed. Nii nagu tegutseb niinimetatud lihaturg Tallinna ööklubides, käib see ka Sihanoukville’i ning teiste linnade baarides ja lõbustusasutustes. Ainult et siin on rollijaotus teisenenud.
Tallinna lõbustusasutustes evivad aktiivsemat rolli uusi tutvusi otsides mehed ehk siis mikroökonoomika järgi on nemad pakkujaks pooleks. On ju teada, et Harju keskmine eesti mees on tantsulõvi ning julgeb võõra tüdrukuga juttu ajama minna vaid viis kokteili hiljem ehk umbes kell kaks öösel. Paraku on gorjatšije estonskije parni11 selleks ajaks täis nagu tinaviled ning viisakast jutuajamisest või tantsust ei pruugi enam midagi välja tulla. Nii ongi eesti tüdrukud selleks ajaks juba lootuse kaotanud või langenud välismaiste libekeelte võrku, kes suudavad võõrastega artikuleeritult suhelda ka ilma etüülalkoholi märkimisväärse mõjuta. Nii lähevadki meie tüdrukud kaasa tõmmude võõramaalastega, keda ei huvita niivõrd õhtumaised pereväärtused, vaid hoopis üks teine toiming. Neiud aga sarjavad järgmisel päeval sõbrannadele, kui äpud või tölbid on eesti mehed. Eesti meestel ei jää muud üle, kui sõita Kambodžasse või mujale siia kanti.
Kambodžas on lood teisiti. Piisab vaid, kui minna õhtul üksi või meesteseltskonnas mingisse söögikohta või baari, kui piltilusad khmeeriplikad ise ligi tikuvad. Lauad on teistpidi, nüüd on nemad pakkujad. Kuumad eesti mehed tunnevad, et nad on lõpuks tahetud, ning nii võib igas ööbimiskohas näha igal õhtul valgeid mehi sisenemas kohaliku tüdrukuga oma tuppa.
„Vaatame, mis kümne dollari eest saab!“ kilkab siilisoenguga kaasmaalane meie emakeeles. Ta ei tea, et me oskame ka eesti keelt. Kell on üheksa ja kümne vahel õhtul ning neljaliikmeline meesteseltskond lösutab lamamistoolidel hotellibasseini ääres. Neil on seltsiks kaks khmeeripiigat, peagi liitub kolmas sõbranna. Tüdrukud räägivad rohkem omaette khmeeri keeles, kuid mida rohkem timmivad vähese alkoholitaluvusega Aasia piigad rummi kokakoolaga, seda rohkem üritatakse kultuuridevahelist dialoogi arendada. Aeg-ajalt käib mõni neist tüdrukutest siinsamas lähedal hotellitoas – vahel üksi, mõnikord meessaatjaga. No ütleme, et nad käivad WCs…
Kui eespool kirjeldatud seltskonnas on poiste ja tüdrukute vanus enam-vähem tasakaalus, siis mõni eksootilist naist nooliv härra on niivõrd eakas, et sobiks tüdruku vaarisaks. Puudu on vaid käimisraam või kargud.
„I love you, darling!“12 lõpetab hotellibasseini ääres telefonikõnet umbes 60aastane kogukas ameeriklane. Eelnev pealt kuuldud kõnekatke ei jäta kahtlust, et toru teisel pool pole mitte laps, õde või sõber, vaid ikkagi proua ameeriklane. Härra kõht on nagu Munamägi enne jääaja tulekut ning ülakeha katvad tätoveeringud, fataalsete sümbolitega klotsersõrmus ja pikem täishabe annavad aimu mehe tõsisemast motohuvist. Kõne lõpetatud, laskub mööda treppi basseini juurde kohalik noorik koos teise samast vanuseklassist mehega. Istutakse ameeriklase manu, lauale asetatakse liitrine rummipudel ja masinavärk läheb jälle käima.
Ei julge neid plikasid tingimata prostituutideks nimetada, sest siinmail kutsutakse neid ka karaoketüdrukuteks, taksoneidudeks ja hostess-baaridaamideks, kuid ega sisu kuigi palju ei muutu. Nende riietus ei jäta ruumi alternatiivseteks arvamusteks, sest korralikud khmeeri naised riietuvad väga konservatiivselt – kinninööbitud pluusid, pikad püksid või seelikud, mõni noorem ehk šortsides või põlvedeni ulatuvas seelikus. Millimeetri täpsusega mööda kehakumerusi liibuv lühike kleit, üliminiseelik ehk niinimetatud lai vöö ning platvormtallaga stiletod on korralike tüdrukute jaoks kindlasti no-no.
Nii lähevadki khmeeri tüdrukud valgete meestega kaasa ning ei saagi päris täpselt aru, kas see on välja tehtud drinkide ja mõnusa äraolemise või raha pärast. Enamasti on põhjuseks siiski raha, sest seltsidaamid on juba ammustest aegadest olnud omamoodi kultuuri osa ning neid väisavad ka paljud khmeeri mehed.
Paradoksaalne on, et prostitutsiooni kui nähtust tolereeritakse Kambodža ühiskonnas laialdaselt, kuid mitte teenusepakkujapreilisid. Nende peale vaatab sootsium varjamatu halvakspanuga kui madalama sordi naistele, ehkki sageli saadavad need kehvadest küladest pärit tüdrukud kogu oma teenistuse maale perele ning paljud abielunaised aktsepteerivad, et nende mehed käivad aeg-ajalt mõnda teist piigat noolimas. Kambodža ühiskond on siiani vägagi meestekeskne ning vaid kõige julgematel naistel on olnud piisavalt julgust, tahtmist või võimalust oma abikaasa varanatuke sellise asja peale ukse taha tõsta või ise minema kolida.
Tõsi küll, korra oli näha ka situatsiooni, kus rollid olid taas vahetunud ning tõmmut khmeeripoissi talutas rannas keskealine valge naine. Mis teha, see ongi nõudluse ja pakkumise joongraafik, mille lõikumiskohas tekib punkt nimega hind. Olgu selleks siis öö kodulinna lukshotellis, ringreis mööda kodumaad või rahaline toetus oma perele. Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks.
KAMPOTI PIPRAPROVINTS PEIDAB OHTLIKKE MADUUSSE
Kaks ja pool tundi kahes bussis ja 60 kilomeetrit on läbitud nagu naksti. Ei saagi aru, miks ühistransport siin niivõrd kaua aega võtab: teed on mitu kraadi paremad kui Tallinna linnas, buss väljub õigel ajal, bussijuht teab ka parempoolse pedaali ülesannet ning märkimisväärseid teetõkkeid peale paari vesipühvli ei esine.
Vesipühvlid on meie jaoks alguses huvitav