lõunapoolseimasse linna nimega Kep (Kêb) jõudes suur: bussijuht käsib meil väljuda kohas, mis näeb esmapilgul välja sama hüljatud kui Kanama viadukt Tallinna ringteel. Üksikud majad ning – erinevalt Kanamast – ringristmiku keskel ilutsev kullatud Buddha-kuju, aga lubatud Prantsuse koloniaalarhitektuuri ei kuskil. Küll aga ilmub maa alt välja üks tuk-tuk’i-juht ja soovib meid kuhugi viia. Probleem on aga selles, et ka meie ise ei tea, kuhu täpselt. Asume kohaliku mehega kaarte võrdlema ja uurima, mis suunas on kesklinn ja kus krabiturg, mille naabruses teame olevat majutuskohti. Selgub, et olemegi üsna kesklinnas ja krabiturust oli buss juba mööda sõitnud. Lihtsalt eeldasime eelneva kogemuse taustal, et linn on maju ja müügilahvkasid tihkelt täis topitud mustavõitu lärmakas moodustis, mitte aga hõreda asustusega koht, justkui keskmine Eesti küla.
Kepi linnaga ongi see lugu, et 20. sajandi alguses Prantsuse eliidile kuurordiks loodud asum lookleb 5–6 kilomeetrit mööda rannikut ning sellest on tingitud ka väga hõre asustus. Ühel pool meri, teisel pool mäed. Linn asub Kampoti (Kâmpôt) provintsis, mis enne kodusõda oli üle ilma kuulus oma pipra poolest. Ükski Pariisi restoran polnud väärt vähematki ilma Kampoti maakonna piprata. Punaste khmeeride terrorirežiim aga hävitas pipraistandused, kuna nemad uskusid riisi ja maamiinidesse, mitte vürtsidesse. Nüüdseks on pipramajandus taastatud ning Kampoti eriline pipar on saanud esimese Kambodža produktina geograafilise päritolumaa tähise (GI) – täpselt nagu Prantsuse juustud, Kreeka feta või Champagne’i maakonna mullidega vein.
Igal juhul saame tuk-tuk’arilt asjalikke soovitusi majutuse kohta ja juhatuse keerata tuhandekäelise Avalokitešvara juurest (see on muidugi vaid kuldne kuju järgmisel ringristmikul, mitte jumala maine kehastus) paremale ning kohal me olemegi. Ringi kujul ümber aia paiknevad toad ja majakesed, keskel veesilm. Vihmaperioodil on mulje kindlasti veel lopsakam, aga praegugi ajaksid eri suurustes ja värvides õitsevad taimed nii mõnegi Eesti hobiaedniku kadedaks ning lisahüvena saab puu otsast noppida mangosid.
Üldiselt on Kadri teinud suurepäraseid edusamme oma ämblikukartusest ülesaamiseks. Toas avastab ta neid kohe neli ja vaatab huvitatult, kuidas majaämblikega sarnanevad elanikud oma võrgus kiiguvad. Krabiturul otse mere ääres on ta peaaegu näppupidi küljes elusatel krabidel, keda punutud püünistest välja võetakse, ehkki krabi on Kadri arvates ämblikuga äravahetamiseni sarnane. Ta läheb isegi nii kaugele, et on söögikohas valmis proovima krabi Kampoti kuulsa rohelise pipraga, aga enne tuleb elukalt siiski „ämblikujalad“ ära murda.
Päev hiljem võtame ette umbes kolmekümnekilomeetrise teekonna Phnom Chhnorki nimelisse koobastemplisse. Kui me tuk-tuk’iga sinnapoole tuhiseme, selgub ühtlasi, miks kohalikud mootori jõul liigeldes ja sageli ka muidu suu ees näomaske või salle kannavad. Nimelt näeb siinne teetööde hea tava ette, et vana asfalt freesitakse maha kümnelt kilomeetrilt või rohkemalt, kuid töid toimetatakse mõnelsajal meetril kahe teemasinaga ja kolme mehega vaid loetud tunnid päevas. Ülejäänu on tahkete osakeste sissehingamise polügoon, kui veokid või bussid vaevaliselt roomavast tuk-tuk’ist mööda tuiskavad. Sõidu lõpuks krigiseb hamba all liiv ning suu on kuiv nagu Sahara.
Töristame beduiinidena sihtmärgi poole, kui juhtivtöötaja rolleri pidamasaamise võime äkkpidurdusega proovile paneb. Märkame teel mingit vibalikku voolikutaolist takistust ja imestame, miks muidu nii osav mees sellest elegantselt ümberpõiget ei sooritanud, samal ajal üht kätt kiivri all moblaga kõnelemiseks hoides nagu kogu ülejäänud sõidu ajal.
Voolikujupp on hallikasbeež, umbes poolteist meetrit pikk ja viiesentimeetrise läbimõõduga. Üks asi veel – ta elab.
„Dangerous!“13 võdistab tuk-tuk’ar üle õla vaadates õlgu ning tema ülestõstetud kiivrivisiiri alt paistab hirmunud nägu. Küsimatagi on selge, et tegemist ei ole võõramaalastele naljategemisega, vaid konkreetne maduuss on tõesti mürgine. Komplimendina maole võib öelda, et ta siugleb maanteekraavi väga voolavalt ja elegantselt.
Jõuame koopa lähedale. Juba enne, kui tuk-tuk mäejalami lähistel riisipõldude keskel peatub, haagivad meile sappa mõned teismelised poisid jalgratastel. Nii uskumatu, kui see pole – me pole varem siinmail nii head inglise keelt kuulnud, ei häälduse ega sõnavara puhul, ka lauseehitus on täiesti okei. Üks kutt ütleb, et on õppinud inglise keelt kolm aastat, teine kõigest paar kuud, aga temagi suudab end arusaadavaks teha.
Masina peatudes soovib tuk-tuk’i-juht poisid meile müüa. Ilmselt käib jutt ikka giiditeenusest, mitte lastekaubandusest: nimelt ei ole kohalikel koolilastel tavaks käia vabal ajal mitte kaubanduskeskuses hängimas, vaid koobastempli juures koolis omandatud inglise keelt praktiseerimas ja väikest taskuraha teenimas.
Ühe meid jalutava noorsandi pere sissetulek tuleb suhkruroo kasvatamisest, kuid ta selgitab tõsiselt ja vaiksel häälel, et kool on talle väga-väga tähtis.
„Kui osa noori käib siin ka koolipäeviti, et raha teenida, siis mina mitte, kuna haridus on tähtis,“ lubab poiss.
Parem, kui see nii oleks, sest haritud inimesi on sel riigil tõesti vaja – kohalikest majutus- või söömakohtadest mööda jalutades võib enam-vähem iga kümne meetri järel märgata mõnd kitsaskohta, mille kõrvaldamine aitaks ettevõttel end paremini turundada-arendada.
Jätame mõttelise majandusõpiku ning kõmbime poiste saatel 203 trepiastet mäest üles koopasuuni. Koobas – vägev kui gooti katedraal – laiub meie ees ning meid tervitab kaks stalaktiitidest-stalagmiitidest kasvanud elevanti, üks neist nagu kuju, teine pigem kui bareljeef koopaseinal. Mitmekümne meetri kõrgusel laeorvades, laenatud taskulambi valgusvihus magavad oma igapäevast und kümned ja kümned nahkhiired. Keset koobast asub juba 7. sajandil rajatud väike telliskividest tempel, mis on pühendatud Šivale, ühele hinduismi kolmest olulisest jumalast. Altar on samuti kalju seest kasvanud stalagmiidist. Laest vastu rippuvast stalaktiidist tilgub püha vett, mille täpp otsa ees mõjuvat meie giidimeeskonna sõnul positiivselt õnnele, rahalisele bilansile ning hea töökoha väljavaadetele. Teeme endale väikesed tipid-täpid pähe ning jääme rahalaeva ootele.
Poisid oskavad templist ja koopast täitsa põhjalikult rääkida ning on ise kõik tunnelid ja kitsukesemad lõhed läbi uurinud. Valin koopast lahkumiseks ühe lihtsamini läbitava koopakäigu, mis lõpeb viieminutilise turnimise järel mäejalamil piletimüügikoopas. Kadri, kellel on naistele omaselt suurem alalhoiuinstinkt, mõtleb endale käigu pealt välja klaustrofoobia ja lahkub väärikalt mööda treppi, mis ehitati siia alles 2000. aastate alguses. Enne seda oli kogu koobastempel suhteliselt ligipääsmatu, ümbritsetud võsast ja maamiinidest.
„ESIMENE“ KAMBODžA
Kambodža pealinn Phnom Penh on Kagu-Aasia inimestele väiksemapoolne suurlinn, kus elab kõigest üle 1,5 miljoni inimese. Koloniaalajal Aasia Pariisiks kutsutud linn olevat tollal olnud täis muusikat, kunsti ja valgust ning püüab nüüd taastada oma kunagist hiilgust esimeste klaasist pilvelõhkujate, kaheksarealiste peatänavate, kaubanduskeskuste ja brändipoodidega. Phnom Penhi linnapilt erineb riigi suuruselt järgmistestcity’dest nagu Tallinn Tapast.
Peatrotuaaridel lämmatavad heitgaasid ja tolm. Hullumeelne liiklus, mis kulgeb kõikides mõeldavates suundades, kuid kohalikke jälgides taipab ära viisi, kuidas end vigastamata teed ületada. Endas tuleb leida julgus, et hoolimatult autoteele astuda ja pidurdavate sõidukite ees vabandust paluvalt käsi tõsta. Mekongi jõe ääres on igasugu rahvast – õhtujooksu tegevatest kontoriinimestest kudrutavate paarideni, sekka kerjuseid, taskuvargaid ja lesivaid narkomaane.
Esmapilgul hullumeelne linn peidab endas lihvitud kalliskive. Näiteks rahvusmuuseum, kus on kõige täiuslikum kogu khmeeri skulptuure. Aines on siiski piiratud: seal on eeskätt hinduismist pärit Šivat, Višnut, vähem ka Lakšmit ja Brahmat. Lisaks hinduismi jumalatega võrdselt austatud Buddhat. Pronksist valatud, kiviplokkidest tahutud safiir- ja rubiinsilmadega (viimased on küll juba ammu templiröövlite ohvriks langenud), puidust nikerdatud ning kuldseks lakitud.