kihutas minema!..
Külmunud Jenissei oli jääväli. Tõusis kuu, kõik lõi hiilgama: rüsijää sätendas, lumi helendas sinakalt. Täielik hääletus, pidulik vaikus, ainult jalased kriuksusid valjusti. Äkki hakkas puhuma tugev tuul, tähed kadusid, läks tuisuks. Algas purgaa! Ripsmed jäätusid silmapilgu jooksul, nägu oli üksainus jääkoorik, hingata oli raske…
Ja äkki jäine tuulispask vaikis. Vaikis niisama ootamatult, nagu oli ka alanud. Kõik ümberringi sätendas mingis salapärases taevases valguses. Ma vaatasin taevasse – suur Jumal, milline ebamaine ilu! Ma sosistasin ununenud lapsepõlveaegseid palveid… Nii nägin ma teel Koba juurde esimest korda virmalisi ja meenutasin Jumalat…
Kureika asundus oli kõigest mõned üksikud hajali asuvad puust hütid.
Seal, kus väike kiire Kureika jõgi suubub mäslevasse veerohkesse Jenisseisse, seisis väikesel künkal puust hütt. See oligi Koba elamine. Kuid praegu, mil mõlemad jõed olid maapinnaga ühetasane lumeväli, oli see hütt keset ääretut valget lagendikku.
Ma astusin aurupilves majja. Mulle ja strasnikule tuli eeskojas vastu perenaine, umbes viiekümneaastane kuivetunud naine. Teretasime.
„Kus su üüriline on?”
„Lamab asemel. Kus tal ikka olla on?”
Ma andsin naisele raha, palusin minu politseiniku üles soojendada ja talle süüa anda, ta jättis meid Kobaga meelsasti omavahele.
Kui ma tuppa astusin, lamas Koba lavatsil näoga seina poole, ta koguni ei pööranud pead.
„Tere, Koba.”
Vaikus.
Ma vaatasin ringi. Keset väikest tuba seisis ümmargune laud, sellel petrooleumilamp. Laua juures oli painutatud jalgadega Viini tool, mis nägi selles toas kummaline välja. Seina ääres oli aukuvajunud diivan. Diivani kohal seinal rippusid püünisrauad, nurgas vedeles põrandal kalavõrk. Lõpuks ta ütles, endiselt end ümber pööramata:
„Istu, kulla mees…” Ja hakkas köhima.
„Kas sa oled haige?”
„Ma olen siin alati haige. Varsti jääd sina ka. Neljakümnekraadilist külma nimetavad nemad siin „sulaks”. Mul on vaja piima, palju puid, tagavaraks suhkrut ja leiba. Siin on kõik kallis. Mul ei ole rikkaid sugulasi, mul pole mitte kui kelleltki abi paluda. Õieti öelda olen ma juba palunud… kõigilt.”
„Kuid on ju olemas represseeritute fond.”
„Nähtavasti pole see minu jaoks. Mina olen nüüd teisejärguline. Kärvame siin kõik maha… viskame vedru välja.”
Et teda natukenegi lõbustada, ütlesin ma:
„Sverdlov rääkis, kuidas ta sulle uhhaad keetis ja kuidas sa selle nahka panid.”
„Ta keetis endale. Või ta sulle annab, juudinäru! Keedab valmis ja õgib ise. Ma muudkui mõtlesin, kuidas see temalt kätte saada.”
Jälle vaikus.
„Kas mõtlesid välja?”
„Ta keetis valmis ja hakkas õgima. Ma lasin tal pool portsu ära süüa, siis astusin ligi ja küsisin: „Kas sa ei tahaks mulle ka anda?” Vaikis vastuseks. Siis ma sülitasin tema taldrikusse! Ta ei suutnud enam süüa, andis mulle.” Koba turtsatas vuntsi. „Me pidime temaga kordamööda nõusid pesema. Tema pesi ära, siis oli minu järjekord. Ta läks jalutama. Kui tagasi tuli, särasid taldrikud puhtusest. Tõstab endale uhhaad ja kiidab mind: „Sa oled taldrikuid hästi pesnud!” Mina vastu: „Ei, mina ei pesnud.”” Nüüd Koba elavnes. „Sa ei saanud aru, Fudži?” Ta turtsatas jälle vuntsi. „Võta laualt…” Laual lambi juures oli söögijäänustega must taldrik. „Nüüd pane see maha…”
Ma panin. Koba hüüdis:
„Tiška!” Ja vilistas.
Silmapilk lendas voodi alt kuulina välja väike koer. Selles kavalas loomas olid liitunud maailma kõik koeratõud: temas oli laikat, saksa lambakoera ja minu meelest koguni taksikoera. Ta liputas tervituseks saba ja hakkas kohutava kiirusega kolistama tinataldrikuga. Hetkega oli see säravpuhtaks lakutud. Ja… ronis voodi alla tagasi. Sealt kostis urinat.
„Ma rääkisin talle koerast ja tema ei suutnud jälle süüa. Jälle sõin mina tema uhhaa ära. Pärast seda pesi ta ise iga päev taldrikud puhtaks. Jah, temaga oli päris kena elada. Nüüd, kui teda ei ole, ei saa iga päev süüa. Kirjutasin meie kirjastusse „Prosveštšenie”: „Pole mitte krossigi, tagavarad on otsas, minu vähene raha kulus soojadele riietele…” Vaikivad. Kirjutasin Iljitšile, palusin saata „saapad”,” (uus pass põgenemiseks). „Ta ei vastanud kaua aega, selgus, et oli minu perekonnanime ära unustanud… Mina teenisin teda nagu ori, aga tema unustas ära. Pärast tuletati talle vist minu nimi meelde, saatis kirja, lubas saata „saapad”, aidata põgeneda. Ja siis oli jälle vaikus! Ma saatsin talle artikli rahvusküsimusest. Seltsimees Lenin hindas varem seda, kui teisest rahvusest Koba kirjutas oma artiklites ümber tema tarku internatsionaalseid mõtteid. Aga nüüd ei sõnagi vastuseks. Koba on ära unustatud…”
Ta vaikis.
Ma ütlesin:
„Ma tõin sulle raha, Koba. Minu isal läks süda haledaks, ta aitab mind.”
Ta ütles ükskõikselt:
„Pane lambi alla.” Ja nagu tavaliselt ikka isegi ei tänanud.
Vaikisime. Istuda koos temaga, kui ta vaikis, oli kohutavalt raske! Otsekui koguneks sinu õlgadele kogu aeg midagi ülirasket. Et mitte vaikida, otsustasin lugeda talle peast ette oma armastatud värsse „Kangelasest tiigrinahas”. Jumalikud värsid! Kuid keset minu suure vaimustusega loetud värsse hakkas ta… norskama!
Ma läksin endast välja! Lõugasin:
„Ma sõidan ära!”
Ta ärkas. Ja ütles ükskõikselt:
„Lase käia.”
Juba ukselt ütlesin talle:
„Kuid ikkagi peab elama. Põgeneme koos ära. Siin on üks Norra kaubanduskompanii, tal on oma laevad. Peremees on sotsiaaldemokraat, mul on talle soovituskiri.”
„Või sa siit põgened, mis sa veel ei taha! Mul on strasnik lausa metslane, kontrollib kaks korda päevas. Ükskord tuli talle pähe öösel kontrollida, ajas üles! Tahtsin ta välja visata, trügisin teda toast välja, aga tema, kuradi lojus, lõikas mul mõõgaga käe katki! Ja milleks põgeneda? Mis head meid vabaduses ootab?” Lõpuks keeras ta end minu poole. Ja alles nüüd nägin ma habemesse kasvanud, pakasest punetavat ja tükk maad vanemat nägu. „Kas sa saad vähemalt aru, kes me sinuga oleme? Hädised hädavaresed! Kolmekümne kaheksa aastasena karjume ikka veel: „Teeme revolutsiooni, hävitame rikkad ära!” Ja mida me oleme ära hävitanud? Oma elu. Me hakkame ju nelikümmend saama… Meie elu on, nagu öeldakse, „laadalt” tulemine. Mis meil sinuga on? Perekond? Pole ollagi! Naine? Pole ollagi! Meie sinuga oleme parteis, millest pool istub vanglates või on asumisel ning ülejäänud on välismaal, vaidlevad oma Pariisides Karla Marla üle… See ongi kõik, mis ma olen saavutanud. Minu „eduka” karjääri lõpetuseks lubati tal mind reeta. Mida selle Kobaga jännata!”
Ma olin hämmingus:
„Kes lubas? Kellele?!”
Ta vaatas mind haige pilguga. Ei vastanud midagi, hakkas muust rääkima:
„Kõik võib välja kannatada, pakase ja nälja ja ketikoerast strasniku. Kuid selles neetud kandis on loodus kohutavalt vaene, ma igatsen lausa naeruväärselt, lausa lollakalt meie kodumaa järele…”
Kui palju olen ma hiljem mõtelnud selle kummalise, raevus öeldud lause üle: „Lubati TAL reeta… Mida selle Kobaga jännata!”
Kes see tema on, kellel lubati Koba „reeta”, sain ma teada pärast revolutsiooni. Tema oli keegi Malinovski. Suurepärane oraator, bolševike fraktsiooni juht Riigiduumas, kuulus ametiühingutegelane, „Vene Bebel”, nagu ütles tema kohta Iljitš.