peaprokuröri Andrei Võšinskit. Koba rebis kirja vahkvihas puruks ja käskis saata Solts… uuesti vaimuhaiglasse. Kõigi üllatuseks! Sest tollal saadeti kõik hoopis teistesse kohtadesse. Solts tuli jälle vaimuhaiglast tagasi elusa ja tervena. Ma kohtasin teda, kui ta rahulikult jalutas meie Maja Kaldapealsel hoovis.
Kummalisel kombel Koba säästis teda. Veelgi enam, Solts sai vana bolševiku personaalpensioni. Mina olin vist ainuke, kes teadis mispärast.
See oli üks Koba saladusi.
Juba 1907. aastal levisid visad kuuldused, et Koba, revolutsiooni panter, on kartmatu löömamees ja provokaator. Eriti raevutses üks Kaukaasia kõige mõjukamaid bolševikke Šaumjan. Ma mäletan, kuidas ta tuli öösel minu juurde. Ta vehkis kätega, tema mustad juuksed lehvisid, ta tatistas ja karjus kogu oma lõunamaalasele omase temperamendiga:
„Sina oled tema sõber! Seleta mulle ära, kuidas tal õnnestub nii hõlpsasti asumiselt põgeneda… Kusjuures mitte kord või kaks. Meie politsei on tige ja tark. Ma olen seda oma nahal tunda saanud ja sina ka. Aga tema vastu on hea ja rumal. Mispärast, kulla mees? Seleta palun meile ära, kuidas tal õnnestub pärast asumiselt põgenemist oma rõugearmilise gruusia lõusta ja venelase passiga sõita läbi kogu Venemaa välismaale? Kuigi teda otsitakse taga, tema fotod on kõikides sandarmeeria osakondades, kõikides suurtes raudteejaamades?.. Sa vaikid? Ja õieti teed! Ja siis veel… Pärast põgenemist ja asumist on ohtlik minna tagasi kohta, kus sa elasid enne arreteerimist, seda teab ju igaüks. Tema aga elab rahumeeli ja kosub nimelt seal… Näiteks Tiflisis. Ja siis veel. Aasta tagasi arreteeriti mind konspiratiivkorteris, mille asukohta teadsime ainult mina ja tema. Eile tungis politsei meie trükikotta, mille asukohta teadsime jällegi ainult mina ja tema. Me küsisime temalt: „Kuidas see võis nii juhtuda?” Ta muigas vastuseks: „Mina andsin välja. Kui tahad nii mõelda, siis mõtle. Mind see ei sega.” Ja läks ära…”
„Kuid Koba korraldab streike, tulekahjusid naftatööstuses, hangib parteile palju raha!” vaidlesin ma tuliselt vastu.
„Naftatööstusest ära parem räägi! Sa saad ju isegi kõigest aru! Pärast iga niisugust streiki, pärast iga teie korraldatud tulekahju kerkivad nafta hinnad järsult ja peremehed ainult hõõruvad käsi. Nad maksavad meelsasti mitte selle eest, et te ei korraldaks streike, vaid selle eest, et te neid korraldaksite! Maksavad ka tulekahjude eest… Aga nagu töölised said enne neid streike sandikopikaid, nii saavad sandikopikaid ka pärast neid!”
Ta jäi vait. Vaikisin ka mina. Siis võttis Šaumjan mantli taskust brauningu ja pani lauale:
„VSDTP Bakuu Komitee võttis vastu otsuse võitlusest provokaatoritega. Sina oled tema sõber. Sa oled kaukaaslane. Sinul tuleb meie ühine Kaukaasia häbiplekk maha pesta.” Ta ulatas mulle paberilehe. „Me koostasime proklamatsiooni. Paned selle tema tõprakehale. Me anname sulle aega kaks päeva.”
Ma võtsin brauningu, paberilehe andsin talle tagasi. Ja ütlesin:
„Me kõik oleme väga tulised poisid. Seda ei saa otsustada ilma Iljitšita. Sõida Iljitši juurde. Räägi talle kõik ära ja kui tema langetab otsuse, siis ma vannun: ma tapan ta. Tapan kohe samal päeval.”
Öösel läksin ma Koba juurde naftatööstusesse. Jekaterina oli siis veel elus. Ta otsustas, et mind saatis tema naine.
„Raha ei ole,” ütles ta kohe.
Ma katkestasin teda toorelt ja rääkisin kõik ära. Lõpetuseks ütlesin:
„Sa pead põgenema.”
Ma mäletan, et sellele järgnes vaikus. Kui ta oleks nõustunud põgenema, oleksin ma ta vist kohapeal maha lasknud. Kuid tema metsikute kollaste silmade pilk puuris mind.
„Oi-oi, ka sina jäid uskuma? Ise pead ennast veel sõbraks! Iljitši juurde saatsid sa õigesti. Selle eest ma tänan sind. Võib-olla annan ma sulle selle eest andeks…”
Päev hiljem Koba arreteeriti! Politsei tegi seda sageli, et päästa meie käest paljastatud provokaator. Tol päeval ma kahetsesin, et ma ei olnud teda tapnud.
Varsti tuli Šaumjan Genfist tagasi (Lenin elas tollal seal). Ma sain aru, et saanud teada Koba ootamatust arreteerimisest, teeb ta mu elu põrguks!
Me kohtusime. Kuid selle asemel, et kukkuda karjuma, ütles Šaumjan minu suureks üllatuseks heatahtlikult:
„Meie vaene Koba saadetakse põhja. Ma kuulsin, et tal ei ole raha ega sooje riideid. Teeme tema heaks korjanduse…”
Ma sain aru, et see oligi tema Iljitši juurde sõidu üllatav tulemus. Ja palusin, et ta räägiks jutuajamisest Leniniga. Jutustamise asemel näitas ta mulle paberit. Mõned Lenini kirjutatud read. Kusjuures nende tähtsuse rõhutamiseks kirjutas Lenin VSDTP Keskkomitee plangile: „Igaüks, kes jätkab seltsimees Koba laimamist, heidetakse otsekohe partei ridadest välja. Uljanov.”
„Aga mida Iljitš sulle ikkagi ütles?”
Šaumjan ainult muigas ja… vaikis. Meie parteis oli kõik salajane, sellega olin ma juba harjunud.
Nüüd elas Koba Peterburis illegaalsetes korterites. Tol ajal toimuski see heategevusõhtu, kus ta arreteeriti kuuendat või seitsmendat korda (ma ei mäleta täpselt).
Seekord saadeti ta hullu kanti – Turuhhanskisse. Ma olin kindel, et ta põgeneb sealt hõlpsasti nagu alati. Ma ootasin teda Piiteris. Kuid minu hämmastuseks Piiterisse ta ei tulnud. Selle asemel hakkasid Turuhhanskist tulema kaeblikud kirjad. Mõned Iljitšile lähedased inimesed – Krestinski, bolševik Allilujevi perekond, kellega Koba sõbrustas, ja mina – kõik me saime ühesuguseid läkitusi. Koba kaebas nälga, külma, vaesust.
Ma ei saanud teda aidata. Mind ennast arreteeriti 1913. aasta alguses… Kuid aasta pärast algas Esimene maailmasõda ja arreteerimine päästis mind rindele saatmisest.
Mind saadeti Monastõrskoje külasse, sinna samasse Turuhhanski kraisse, kus mu sõber juba ees oli.
See oli kohutav sõit. Vangivagun oli minu meelest põrgu (kuigi see oli Koba vangivagunitega võrreldes paradiis, nendega tuli mul tutvuda hiljem). Lõpmata pikk tee. Väike trellitatud aken: pilved, metsad, Uurali mäed… Seejärel Siberi tasandiku nukrus ja avarus… Ümberistumine vankritele karmi pakasega. Vankritel sõitsime Krasnojarski kraisse. Siis tulid hobuste asemele põdrad… Siis tulid põtrade asemele koerad ja nartad. Mööda jäätunud Jenisseid sõitsime maailma lõppu Monastõrskoje külasse.
Seda küla peeti selle metsiku ja inimtühja kandi kultuurseks keskuseks. Siin olid kool, kirik, politseivõim. Siin elas ka politseipristav ise. Siia saadeti välja tähtsad poliitvangid.
Kuid Kobat ma Monastõrskojes eest ei leidnud. Selgus, et ta oli saadetud elama Kureikasse, kus elasid otsekui teise järgu revolutsionäärid…
Siis algas maailmasõda. Meie juurde Monastõrskojesse toodi arreteeritud bolševikud, Riigiduuma liikmed. Nende seas olid kuulsused: seesama Kamenev ja tööline Muralov, duumasaadik, hiilgav oraator, kelle foto tsaariaegses vangiriietuses rippus sageli bolševike kodudes. (Tema fotot nõukogudeaegses vangiriietuses säilitatakse meil Lubjankal. Nagu ka Kamenevi fotot. Koba laseb mõlemad maha.)
Ükskord otsustasin ma külastada oma õnnetut sõpra Kobat Jumalast hüljatud Kureikas. See tähendas kohutava pakasega kahtsada kilomeetrit lahtise koerarakendiga.
Mulle öeldi, et Kureikas „meie omi” (bolševikke) ei ole.
Tõsi, enne oli ühes hütis koos Kobaga elanud Uurali bolševik Jakov Sverdlov. Kuid Sverdlov tegi kõik mis võimalik, et Monastõrskojesse kolida.
Ma otsustasin enne Kureikasse sõitmist rääkida temaga.
Jakov Sverdlov oli väikest kasvu, õlgadest kõhetu, musta juuksepahmakuga, prillidega mees. See Jekaterinburgi juudi kaupmehe poeg hakkas revolutsionääriks pärast üle kogu Venemaa toimunud julmi juudipogromme. Ta oli tüüpiline teise järgu revolutsionäär. Kui puhkes sõda, olid kõik meie peamised juhid kas emigratsioonis või vanglas. Inimestest oli puudus. Need, kes Sverdlovi tundsid, teatasid Iljitšile, et ta on „metsikult energiline mees”. Lenin tegi temaga tutvumata ta kohe bolševistliku keskkomitee liikmeks. Nii sattus