Peakorterisse, tekkisid pealinnas raskused leivaga varustamisel. Kellegi korraldusel hakkasid äärelinnades kogunema rahulolematud rahvahulgad. Varsti ujutasid nad kesklinna üle. Alguses liikusid nad kõnniteedel, hüüdes igatsevalt: „Leiba! Leiba!” Siis tulid välja sõiduteele… Suured, järjest kasvavad rahvahulgad. Nende hulgas olid tingimata ka Parvuse saadikud, tavaliselt esseerid ja menševikud. (Bolševikke oli tol ajal pealinnas kõigest mõned üksikud inimesed. Partei juhtkond – Lenin ja teised liidrid – olid emigratsioonis Šveitsis, ülejäänud vanglates ja asumisel.) Seletasime, kutsusime üles „verist tsaari minema kihutama”. Meiega ühinesid üliõpilased. Peagi kerkisid rahvahulga kohale kuskilt hangitud loosungid: „Maha sõda! Maha isevalitsus!”
Nüüd kuulusid kõigi miitinguliste hulka tingimata kõnemehed: üliõpilane, naiskursuslane ja meie, Paksukese saadikud! Meid, miitingulisi, ründasid kuidagi väsinult, vastutahtmist kasakad, ajasid meid minema. Inimesed jooksid laiali mööda väikesi tänavaid, ja kasakad… lahkusid! Rahvahulk kogunes jälle kohe kokku.
Ma olen juba öelnud, et kõigest aasta tagasi oli Iljitš kuulutanud: „Meie, revolutsionääride praegune põlvkond, revolutsiooni Venemaal ei näe.” Petrogradi saabus Lenini saadik. Tõi mulle hämmastava kirja. Lenin kirjutas, et revolutsiooni on peagi oodata! „Tõuseb üles Petrogradi garnison. Garnison koosneb tervenevatest haavatutest ja sõjalist õpet tegevatest reservväelastest, see tähendab mõjukate inimeste poegadest, kes hoiavad kõrvale rindele saatmisest. Kogu see seltskond on valmis kõigeks, peaasi et mitte rindele sattuda. Soldatite ülestõusud provintsides on mäss, ülestõus pealinnas on revolutsioon. Teie ülesandeks on viivitamatult võtta ühendus meie Petrogradi bolševikega. Tegutsege ja veel kord tegutsege! 1905. aastal magasime me revolutsiooni maha, sedapuhku me seda ei tee.”
Kuid „meie omasid” tuli otsida. Petrogradi bolševikud varjasid end endiselt põranda all ja olid väga ettevaatlikud. Läbi häda nõustusid nad minuga kohtuma päeval Aleksandri teatris, kus piletöörina töötas pealinnas üpriski haruldane bolševik.
Neil päevil toimusid Aleksandri teatris Lermontovi näidendi „Maskeraad” peaproovid. „Maskeraad” on müstiline lavatükk. 1941. aastal, sõja kuulutamise päeval, oli oodata selle esietendust Moskvas… Ka tookord, 1917. aasta veebruari lõpus, impeeriumi hukkumise päevil, valmistuti selle esietenduseks Petrogradis…
„Meie” piletöör viis mind tühja fuajeesse – proov oli juba alanud.
Seal ootas mind käputäie Petrogradi bolševike esindaja. Väikest kasvu, meeldiv, korralik, näpitsprillid ninal. Mind nähes lõi ta pahviks ja hüüatas:
„Koba? ” Kuid sai kohe aru, et oli eksinud. Ütles muiates: „Te olete temaga väga sarnane.”
Selgus, et ta oli olnud kunagi Kobaga ühes kohas asumisel.
Nii tutvusin ma Vjatšeslav Molotoviga. (Molotov oli parteiline hüüdnimi, tema tõelise perekonnanime – Skrjabin – sain ma teada alles pärast revolutsiooni.)
Ta viis mind konspiratiivkorterisse tutvuma ülejäänud bolševikega.
Enne lahkumist otsustasin ma kas või silmanurgast vaadata etendust, selle kohta liikus väga palju kuuldusi. Palusin „meie” piletööri, ta paotas vaikselt ukse looži, ma jäin seisma portjääri taha. Loožid ja saal olid rahvast pilgeni täis, käis peaproov. Dekoratsioonid olid vapustavad! Tohutud peeglid, kullatud uksed, kroonlühtrid olid nagu kristallist kosed! Need dekoratsioonid kuulusid maailma, mis oli seal, tänaval, kadumas olematusse…
Läksin tagasi fuajeesse. Molotov võttis mind vastu pilkava muigega: sellised rumalused nagu teatrietendus teda tol ajal ei huvitanud.
Tulime välja Nevski prospektile. Keskpäevane sagimine. Ikka needsamad rahvahulgad liikusid stiihiliselt tänavatel.
Molotov läks ees, mina tema kannul, kontrollisin, et ega meil saba ei olnud.
Korter oli Kronverkski prospektil. Nagu oligi ette nähtud, oli sissepääs põrandaalusesse korterisse kohutavalt segaseks aetud. Põiktänavalt sisenesime linna tööbörsi hoonesse, siis trügisime mingist poeuberikust läbi, seejärel läksime üles mööda tolmunud, sada aastat koristamata treppi. Edasi tuli tubade anfilaad, kus seisid miskipärast tühjad lauad. Anfilaad lõppes väikse uksega, sealt tuli sisse minna, õieti küll kummargil sisse pugeda.
Siin peitus kahes väikeses toas bolševike partei Petrogradi komitee. Käis meie pooleldi purustatud partei peamiste jõudude nõupidamine. Kaks mitte just kuigi esinduslikku noort meest istusid plankudest presiidiumilaua taga, laud oli tindiplekkidest kirju ja sellele oli pikalt kirjutatud: „Karl Marx, Friedrich Engels ja Lassalle.”
Need olidki petrogradlaste juhid – Šljapnikov ja Zalutski. Korralik Molotov istus kohe nende juurde laua taha – koosoleku presiidiumisse. Nendest kolmest oli ilmselt kõige tähtsam Šljapnikov.
Ta oli juba vangis istunud ja emigratsioonis elanud, ta oli vist Prantsusmaa Sotsialistliku Partei liige. Ainsana nendest kolmest oskas ta Euroopa keeli. Kuid vene keelt rääkis lihtrahva Volgamaa aktsendiga. Välimuselt oli ta tüüpiline tööline, kandis nagu Molotovgi vene päevasärki, tal olid käsitöölise uhked vuntsid.
Ta kutsus mind tähtsalt istuma nende juurde laua taha. Ma võtsin istet.
Meie vastas toolidel ja aknalaual istus umbes viisteist inimest – kogu vabadusse jäänud parteiaktiiv.
Kohe asuti arutama tegevusplaani. Ma lugesin ette Iljitši kirja, kuid seda arutama hakata ei jõutud. Ma mäletan, et sisse jooksis mees, kes hüüdis:
„Seltsimehed! Pavlovski polk on üles tõusnud!” Seletas kiirustades: „Kaardiväelastel kästi demonstratsioon laiali ajada, nad keeldusid!”
Kuid teda ei kuulatudki enam. Soldatid olid üles tõusnud! Pagan võtaks, see oli ju revolutsioon! Kõik tormasid välja tänavale, karjusid „hurraa!”
Me jooksime Konjušennõi väljakuni.
Seal seisis Preobraženski kaardiväepolgu piiramisrõngas Pavlovski kaardiväepolk. Pavlovski kaardiväepolk koostati traditsioonikohaselt väiksekasvulistest nöpsninaga meestest, kes sarnanesid keiser Paulile, Preobraženski polku aga võeti Peetri ajast peale ainult pikakasvulisi ja sirge ninaga mehi. Kuid nii oli see olnud varem.
Nüüd võeti reservväkke keda aga saadi, nii siin kui seal oli nöpsninasid ja sirgete ninadega väikseid ja pikki mehi. Kuid arulageda keisri vaim oli Pavlovski polgus säilinud. Rahutused algasid nendest.
Preobraženski polgu ohvitser veenis loiult Pavlovski polgu mehi minema tagasi kasarmusse, ähvardas nukralt karistusega.
Soldatite kohkunud, hullumeelsed näod. Kuid kasarmusse nad ei läinud. Tammusid ühe koha peal ja karjusid:
„Meie oleme vabaduse poolt! Teie kõrgeausus, teil pole luba rahvast tulistada! Me ei taha!”
Nende ümber oli kogunenud juba väga palju pealtvaatajaid. Ma kuulsin rahvasummast häält:
„Saadeti preestri järele „Puškinisse”… Et aru pähe paneks.”
(Siinsamas lähedal oli kirik, kus oli peetud tapetud Puškini matusetalitust.)
Ma mõtlesin: kohe tuleb preester, veenab neid laiali minema. See oleks meie kaotus!
Kuid meil vedas. Sel otsustaval hetkel kihutas kaarikuga kohale polguülem – polkovnik. Jäi seisma näoga Pavlovski polgu meeste poole. Ja kukkus räigelt sõimama! Lõugas:
„Ma teile näitan, kuidas mässata, tõpranäod, et teid võtaks…” Ja jälle kostis räige sõim.
Mina tema nägu ei näinud. Mäletan ainult pead ja vormimütsi ning tüsedat kaela nagu lambal. Hääl oli tal kõlav. Kuidas ta küll sõimas!..
Nägin, et Pavlovski polgu mehed lõid kõhklema. Vahtisid jalge ette maha.
Ma sain aru, et käes oli kõige otsustavam hetk. Rabasin taskust revolvri (brauningu). Tulistasin teiste selja tagant sihtimata polkovnikule pähe.
Rahvasumm ohkas… Kael kadus.
Šljapnikovi vaimustunud nägu