Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse
poolest ei jää need eelnevatele eriti alla. Üks tuntumaid põldusid, Mercurey Premier Cru Clos des Myglands (ilmselt sõnast my land) on nüüd Faiveley monopole. Kui eelmisel sajandil puhastati Chaloni jõge, leiti sealt mitmekümne tuhande amfora kilde. See näitab, kui vilgas oli Rooma impeeriumi ajal seal kandis veinikaubandus.
Edasi muutuvad mäenõlvad juba madalamaks. Kui Chaloni piirkonnas on vaid üks “Aligoté” apellatsioon “Bouzeron”, siis edasi Mâconi ja Mâcon Superiore’i veinides kohtab seda marja ja ka “Gamayd” rohkem. Seal kandis valmistatakse klassikalisel meetodil ka suurepärast Crémant de Bourgogne’i vahuveini.
Burgundia regiooni lõpetavad tuntud valged veinid Pouilly-Fuissé, Pouilly-Loché, Pouilly-Vinzelles, Viré-Clessé ja Saint-Véran. Sealne pinnas sisaldab palju ränikivi ja see annab Pouilly-Fuisséle erilise aroominüansi. Ränikivi on andnud veinile nimegi: fuisse ehk vanad püssid olid nimelt ränikivilukuga.
Clos de Vougeot’ kloostrihoone, nüüd muuseum.
Burgundia valgetest veinides rääkides on paslik teha tagasipööre põhja suunas, Dijonist ligi 100 km Pariisi poole Sereini jõe ääres asuva väikelinna Chablis’ ümbrusse, kus me sommeljeedega külastasime ka mõningaid veinimaju. Sealsed veinid on väga tuntud, kuid tihti ei teatagi, et need on valmistatud “Chardonnayst”. Ajaloost on teada, et juba roomlastel oli seal kandis veinipõlde. 12. sajandil rajasid tsistertslaste mungad, kes põgenesid Bretagne’ist viikingite eest, sinna Pontigny kloostri. Mungad leidsid, et sealsete jõekallaste pinnas on väga sobiv viinamarjade kasvatamiseks, ja hakkasid veini valmistama. 15. sajandil viidi Chablis’ veine juba Inglismaale ja Flandriasse, Prantsuse kuningakojas olid need kõrgelt hinnatud palju varem.
Pinnas on seal endine merepõhi, kus lubjakivis hulganisti kivistunud molluskite kodasid. Seepärast ongi sealne Chardonnay hästi mineraalne – mida rohkem kivistunud kodasid, seda võimsam vein. Jahedamale kliimale iseloomulik on nende happesus ja õunane aroomibukett. Linnaäärselt mäeküljelt korjatakse marju seitsme eri Grand Cru veini jaoks. Kahe põllusiilu vahel on teerada ja järgmiselt põllult tuleb juba teise iseloomuga vein, erinevus on ainult pinnases sisalduvates mineraalides. Kokku on Chablis’s Grand Cru viinamarjapõlde vähem kui 100 hektarit. Ümber linna asuvatel küngastel, mis meenutavad meie Vooremaad, laiub 40 Premier Cru põldu, igaühel muidugi ka oma nimi. Kaugematelt põldudelt tuleb tavaline Chablis ning vähemal määral ääremaade Petit Chablis. Kui tavaline Chablis oleks vaja ära juua 2–3 aasta jooksul, siis Premier Cru ja muidugi Grand Cru võivad küpseda 5–10 aastat, muutudes järjest õlisemaks. Chablis’ nimi on nii kuulus, et varasematest aastatest on teada, kuidas Ameerikas kirjutati suvalisele veinisildile “Chablis” ning inimesed läksid õnge. Nüüd hoiab Euroopa Liit kaubamärkidel kiivalt silma peal.
Marjade sorteerimine Faiveley juures.
Chablis’ paremate põldude ääres näeb päris palju veetorusid, kraanid küljes. Sealne kliima on väga salakaval, kevadel võib tulla ootamatu külmalaine, mis hävitab noored pungad. Enne II maailmasõda ja veel 1950. aastatel oli olukord nukker, sest päris tihti hävitasid hallad kõik pungad. Hiljem küll kasvasid uued, kuid vegetatsiooniaeg jäi sel juhul lühikeseks. Tänapäeval kasutatakse külmaga võitlemiseks vihmutamist ning selleks need veetorud ongi – vihmatilk katab punga veekilega, mis jäätub, ja nii ei jõua külm punga kahjustada. Grand Cru põldude kaitseks kasutatakse ka gaasipõleteid. Põõsaridade vahele on selleks linnast veetud maa-alused torud. Samuti on kasutatud helikoptereid ja väikelennukeid, et need paneksid öösel õhu liikuma, kuid see maksab palju. Muidugi ei jätku torusid kõikidele põldudele, kuid õnneks on kliima soojemaks muutunud.
Meie võõrustaja oli vapper naine Lyne Marchive Domaine des Malandes’ veinimajast. Kõigi raskuste kiuste on ta suutnud oma veinide taset kõrgel hoida ja seda tunnistavad ka paljud medalid. Lyne tegi oma põldudel meile põhjaliku ekskursiooni. Meie üllatuseks algab ühe tema tavaveini Chablis Tour du Roy põld kohe pärast Chablis Vaudesir Grand Cru põldu, olles selle jätk künkaharja teisel poolel. Kui avaldasin imestust, et sellel põllul võiks olla kõrgem tase, ütles Lyne vaid, et eks see ole ajalooliselt nii jäänud.
Seekordsel reisil juhtus meie bussiga mitu sekeldust. Koduteel läks katki generaatori kinnitus. Leidsime tee äärest puuhalu, millega seda toetada, ja sõit läks edasi. Hiljem ütles generaator lõplikult üles, kaitse läks läbi, kuid juht ei osanud viga leida. Siis lükkasime sõiduki Poola Karpaatides ühte garaaži paranduseks ja tegime lisaööbimise. Juhte oli vaid üks, puhkeaja kontrollkell läks umbe, tegime bussijuhi puhkepeatusi. Lõpuks olid kõik päris väsinud, ent mõni aeg hiljem olid need emotsioonid ununenud ja kõik meenutasid reisi kui põnevat seiklust.
Tollase kristliku moraali kohaselt annetasid rikkad vaeste hooldekodule muude rikkuste hulgas veinipõldusid, et leiva kõrvale oleks ka veini võtta.
Faiveley külastamine oli jätnud nii võimsa mulje, et võtsin sama aasta novembris ette uue reisi Burgundiasse. Reis algas väga “lõbusalt”. Lennul Tallinn – Stockholm – Pariis selgus Stockholmis, et meid oli paigutatud ümber tund hilisemale lennule. Hea küll, jõuab veel, arvasin. Pariisis avastati, et minu ja veel ühe seltsilise kotid olid jäänud Stockholmi. Niikaua kui me asju klaarisime, oli viimane rong Dijoni läinud. “Eks tutvume siis Pariisiga,” ütles Jüri rahulikult, “polegi tükk aega siin käinud.” Hakkasime kolme taksoga liikuma, mina üritasin samal ajal Tallinna kaudu hotelli broneerida. Sõidu ajal andsin teistele taksojuhtidele juhised ja kõik lahenes kenasti. Järgmise hommiku rong viis meid Dijoni, sealt sõitsime väiksema suslaga edasi Beaune’i, kus ootas meie buss.
Seekordse Burgundia-reisi eesmärk oli külastada kuulsat Hospices de Beaune’i veinioksjonit. 1443. aastal pöördus Burgundia hertsogi Philippe Hea kantsler Nicolas Rolin oma isanda poole palvega lubada asutada vaestele hooldekodu ehk hospices. Koos abikaasa Guigone de Salinsiga rajaski ta Beaune’i linna koha, kus raviti haigeid ja kus said varjualust lastega lesknaised. Tollase kristliku moraali kohaselt annetasid rikkad hospiitsile muude rikkuste hulgas veinipõldusid, et leiva kõrvale oleks ka veini võtta. Aastaks 1859 oli varjupaigal juba nii palju veini, et seda hakati müüma ja saadud raha kasutati hospiitsi majandamiseks. Sellest on alguse saanud maailma vanim ja kuulsaim veinioksjon.
Veinioksjonil müüakse Hospices de Beune’i põldude, enamasti Premier Cru taseme omade, sama aasta veine, mis veel vaadis. Oksjon toimub iga aasta novembrikuu kolmandal nädalavahetusel linna keskel asuvas suures saalis. Reede õhtul saavad ametlikud ostjad käia neid veine keldris maitsmas, laupäeval saab seda väikese tasu eest teha ka linnarahvas, pühapäeval on oksjon. Enamasti on ostja kohalik veinimaja, sest ostetud veini tuleb veel üle aasta vaadis küpsetada ja seejärel pudelisse villida. Kogu veiniviljelus ja – valmistamine käib Hospices de Beune’i ametisse palgatud peaveinimeistri reeglite kohaselt ja järelevalve all. Kõik oksjoniveinid saavad etiketile ka hospiitsi märgi. Tavaliselt müüakse esimene 225-liitrine vaat (300 pudelit) heategevuseks. Glamuuri lisamiseks on kohale kutsutud mõni filmidiiva või muu tähtis tegelane. Tol aastal võitis pakkumise Jaapani apteekide kett, makstes vaadi eest kümme korda rohkem kui tavapakkumistel. Kogu vaadi sisu pudeldatakse aasta hiljem ning müüakse veel kord pudelite kaupa aastalõpukruiisidel. Oksjonil järgitakse vana kommet, et pakkumise ajal põleb küünal, mis lõpphinna saavutamisel kustutatakse. Praegu tuleb leek muidugi gaasist.
Oksjoniruumi pääsevad vähesed, kuid linnas keeb neil päevil elu. Mõnikord on kohal nii palju jaapanlasi, et tekib kahtlus, kas pole tegemist mõne Jaapani väikelinnaga. Jaapanlastele on Pinot Noir staatuse sümbol ja eliksiir.
Mõnikord on Hospices de Beune’i veinioksjonil nii palju jaapanlasi, et tekib kahtlus, kas tegemist pole mõne Jaapani väikelinnaga. Jaapanlastele on Pinot Noir staatuse sümbol