Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse
ja peagi sai kirik sisse õnnistatud.
Loire’i vasakul kaldal kasvavatest marjadest tehtud vein kannab linnakese järgi nime Sancerre, teisel pool jõge asuvad aga Pouilly-Fumé apellatsiooni põllud. Ilmselt annab just pinnases leiduv mergel sealsele veinile kergelt suitsuse noodi, sellest siis fumé ehk suitsune. Jõest kaugemal asuvatel põldudel kasvatatakse vähesel määral ka “Pinot Noiri”, kuid see jääb Burgundia omadele alla.
Sancerre’i piirkonna teevad kuulsaks ka tumepruuni karvaga ja suurt kasvu kitsetõug Chavignol ning nende piimast tehtud juust crottin de Chavignol. Värskena sarnaneb see meie kodujuustuga ja seda serveeritakse väikestes ümmargustes topsides. Küpsemise käigus juust taheneb ja küpse juustu kaaslaseks läheb vaja kauem küpsenud Sauvignon Blanci.
Joseph Mellot’ veinimaja valmistab veine mitme piirkonna marjadest, muidugi on nende tuntumad veinid Pouilly-Fumé ja Sancerre. Pouilly-Fumé Le Chant des Vignes tähendab tõlkes “veinipuude laulu” ning nimi on tulnud sellest, et lagedamatel põldudel tekitab tuule sahin viinamarjalehtedes kaunist ja omapärast heli. Pouilly-Fumé Grande Cuvée des Edvins on küpsenud pool aastat tammevaadis pärmisettel. Sancerre La Chatellenie on tehtud marjadest, mis on kasvanud samal põllul, millest jaamast tulles mööda sõitsime. Põld asub kohe linna serval järsul mäenõlval. Sancerre La Grande Chatelaine on samuti küpsenud pool aastat tammevaadis pärmisettel, mis annab veinile mõnusa, veidi kreemise tammenüansi.
Sancerre ja Pouilly-Fumé asuvad Loire’i ülemjooksul ning on sealse piirkonna kõige tuntumad veiniapellatsioonid. Vähem kuulsad veinipiirkonnad on Kesk-Loire’i aladel asuvad Quincy, Reuilly, Menetou-Salon ja veel mõni väiksem küla. Sealsed marjad on ikka “Sauvignon Blanc” ja “Pinot Noir”.
Orléansi linna juures pöörab jõgi läände ja edasi algab uhkete losside rida, mille on kuulsaks kirjutanud Alexandre Dumas oma “Kolme musketäriga”, ning Touraine’i maakond – Balzaci, Descartes’i ja Rabelais’ sünnikoht. Sealse piirkonna veinide kuninganna on “Chenin Blanc” ehk “Pineau de la Loire”, vähemal määral kasvatatakse ka “Sauvignon Blanci” ja “Chardonnayd”. Punastest valitseb “Cabernet Franc” ehk “Breton”, tema järel tulevad “Cabernet Sauvignon”, “Gamay”, “Pinot Noir” ja veel mõni kohalik sort. Pinnas on seal väga varieeruv: savi-lubjakivi, savi-räni ja lubjakivine liiv.
Kuna Touraine’i kandis on läbi ajaloo asunud paljude kuningate lossid, on sealsed veinid olnud õukonnas kõrgelt hinnatud. Valgetest tehakse nii kuivi, poolmagusaid kui ka magusaid (moelleux), need sobivad mereandide, jõe- ja merekalade ning muidugi juustude kõrvale. Tehakse ka väärishallitusveine, mis lähevad eriti hästi kokku foie gras’, peterselliga juustu ja kohalike kookidega. Kergemad punased “Gamay” marjast tehtud veinid on vaarikase maitsega ning sobivad linnuliha- ja kalaroogadega. “Cabernet Francist” tehtud veinid sobivad uluki, kitseliha ja juustude kõrvale.
Ookeani poole liikudes tuleb järgmisena Anjou-Saumur. Saumuris asub vana ja kuulus ratsakool Le Cadre Noir. Ajaloolise Anjou piirkonna keskus on sajandeid olnud Angers. Plantagenêt’ dünastiasse kuulunud kuningas René ajal oli see üks Euroopa intellektuaalseid keskusi. Linnakese ajaloomälestiste hulka kuulub kuningaloss koos maailma suurima keskaegsete vaipade kollektsiooniga. Angers, Saumur ja kogu sealne piirkond pakuvad põnevaid avastusi kõigile, keda köidavad ajaloolised lossid ja muidugi ka vein ning kohalik toit. Valgetest viinamarjadest võimutseb seal peamiselt “Chenin Blanc”, natuke kasvatatakse ka “Sauvignon Blanci” ja “Chardonnayd”, millest tehakse nii kuivi kui ka poolmagusaid veine. Need sobivad mereandide, kalade, valge liha ning juustude ja foie gras’ juurde. Punastest kasvatatakse “Cabernet Franci”, “Cabernet Sauvignoni” ja “Gamayd”. Eestis on hästi tuntud sealne roosa, kergelt magus Rosé d’Anjou. Piirkonna veinid sobivad eriti hästi uluki-, linnu- ja lambatalleliha ning juustudega.
Päris ookeani ääres asub Jules Verne’i sünnilinn Nantes, mille ümbruse tuntuim valge viinamari on “Muscadet” ehk “Melon de Bourgogne”. Sellest tehtud vein sobib kokku ookeanikalade ja mereandidega, eriti väikeste koorikloomadega. Meile on kõige tuntum Muscadet Sévre et Maine sur Lie, pärmisettel hoitud vein. Sealne piirkond on läinud gastronoomia ajalukku kui valge võikastme beurre blanc’i sünnikoht – selle olevat välja mõelnud markii Goulaine’i kokk Clemence.
Esimest korda sattusin sinna kanti 1989. aastal, kui Nantes’i lähedal La Baule’i linnas toimusid jalgrattakrossi maailmameistrivõistlused. Le Baule’i liivarand on üks pikemaid Euroopas, kuid sellele vaatamata on seal suvel raske puhkajate vahel vaba platsi leida.
Bordeaux
Kahe mere vahel
1996. aasta Tour de France’il saabusime pärast põnevaid etappe Hispaanias, kus baskide demonstratsioonide kartuses olid iga poole kilomeetri järel relvastatud sõdurid tee ääres valves, lõpuks Bordeaux’sse. Ega palju aega ringivaatamiseks olnud, sest ka kohtunikel tuli valmistuda järgmise päeva Bordeaux – Saint-Émilioni eraldistardi sõiduks. Minu ülesanne oli jälgida tugevamate sõitjate vahesid ja reeglitest kinnipidamist. Sättisime koos prantslasest autojuhiga ennast ühe viinamarjapõllu serva, kus sai ühe silmaga ka uurida kohta, kust need kuulsad veinid tulevad. Finiš oli Saint-Émilionis.
Järgmisel aastal sain võimaluse osaleda Bordeaux’ lähedal asuva veinimaja Château Magnoli lühikesel veinikoolitusel, sealsamas, kus oma esimesed teadmised Bordeaux’ veinidest on omandanud kõik meie veinikultuuri arendajad eesotsas Kalev Keskülaga. Samas kohas toimusid alles hiljuti ka TV3 saated meie “kuulsatest ja ilusatest”.
Tõsisemalt sai piirkonnaga tutvuda 2002. aastal, kui sommeljeede kooli avamiseks valmistudes käisime koos Kadri Krooni, Ene Tohvi ja Ritta Roosaarega mitmes veinimajas ning Talence’i hotelliteenindajate, baarmenide ja sommeljeede koolis vaatamas, kuidas käib koolitus sellel põlisel veinimaal. Leidsime hotelli Gironde’i paremal kaldal asuvas väikeses linnas nimega Bourg, kuhu sommeljeede rahvusvaheline liit kavatses rajada nn sommeljeede akadeemia ja kus saime nende plaanidega tutvuda. Pühapäeval kavatsesime külastada Saint-Émilioni linna, rentisin selleks bensiinimootoriga auto. Kui hakkasin tanklas paaki täitma, olin kogemata diislikraanist juba veidi kütust paaki lasknud, enne kui eksitust märkasin. Õnneks autot käima ei pannud, pukseerisime selle töökotta, et esmaspäeva hommikul korda teha. Aga oli ju plaan minna Saint-Émilioni… Kadri Kroon oli meie väikelinnast leidnud kiirabibussi, millel parasjagu vaba aeg, ja see sõidutaski seltskonna kohale, veidi üle 30 kilomeetri. Nii tugev tõmme on sellel linnal!
Saint-Émilioni vanalinn.
Nüüd jõuame selle juurde, miks Bordeaux’ veinid on nii kuulsad. Ega me jälle ilma roomlasteta hakkama saa. Kohalikud rahvad keldid ei osanud viinamarjadega muud midagi peale hakata kui teha nendest marjamahla. Roomlased, liikudes mööda jõgesid Vahemere äärest Atlandi ookeanini, rajasid kõikjal kindlustusi ja viinamarjapõldusid. Kindlaid tõendeid Rooma-aegsest veiniviljelusest on ka Saint-Émilionis. Keskaeg ei toonud suuri muudatusi kuni aastani 1152, mil Akvitaania printsess Eleanor abiellus Normandia ja Anjou printsi Henryga, kellest õige pea sai Inglismaa kuningas.
Suur riik vajas veini ja printsessi kaasavara liikus üle mere tema uuele kodumaale. Akvitaanlased kasvatasid viinamarju ja tegid veini, kuid oli vaja ka laevnikke, kes vaadid kohale viiksid. Tasapisi kaubandus elavnes ja koos sellega kasvas Bordeaux’ kui veinilinna kuulsus. Inglismaal nimetati neid veine clairet ehk heledaks, sest tol ajal ei osatud veel kestadest kogu värvipigmenti välja kääritada. Ka tänapäeval võib Bordeaux’s leida taolise sildiga veini, see on nagu tugev roosa vein.
Inglismaa ülevõim kestis Bordeaux’s 1453. aastani, kui pärast Castilloni lahingut läks Akvitaania jälle Prantsuse