Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse. Rein Kasela

oli nende nimetus seal “Kagorskije”. See on tulnud Püreneede jalamile jääva Cahori nimest. Selle piirkonna “Malbeci” viinamarjast tehtud vein on hästi tume ja tugeva pargiga ning kannatas välja pikki merereise, mistõttu Bordeaux’ kaupmehed lisasid seda oma heledatele klarettidele.

      Alates 1995. aastast on Bordeaux’ veinide hind hakanud väga jõudsalt kasvama. Esiti hakkas nende vastu rohkem huvi tundma USA turg, viimasel kümnendil ka Hiina ja teised Aasia maad. Prantslased juba kurdavad, et ei jõua oma maa tippveine osta. Järelikult tuleb paremini tundma õppida väiksemaid veinimõisaid, et leida häid veine ja mitte maksta kuulsa kaubamärgi eest.

      Château Palmeri veinikelder.

      Bordeaux’ veinikaubandusel on oma eripära. Enamasti vajavad sealsed veinid pikka küpsemisaega pudelis. Firmad, kel jätkub kapitali, ostavad veinid keldrisse ja müüvad küpsed veinid maha palju suurema raha eest. Suuremad Bordeaux’ mõisad ise veini ei müü, seda teevad juba sajandeid maaklerid, kes teenivad tulu müüdud pudeli pealt. Ega neid maaklereid palju ole, seda ametit antakse edasi põlvest põlve. Maakleritel on suur võim. Kui Château Palmeri üks omanikest, Mähler-Besse hulgifirma keeldus 1970. aastate lõpus ühel kehval veiniaastal maakleritelt teiste mõisate veine ostmast, siis pärast seda ei müüdud neile veine enam mitu aastat. Mähler-Besse elas selle üle, aga mitu hulgimüüjat, kes ei suutnud kehva veini edasi müüa, läks pankrotti. Tänapäeval veini kvaliteet enam aastati nii palju ei kõigu, sest tehnoloogia on edasi arenenud, kuid primeur ehk viimase lõikuse veini ostes on võimalik kenasti võita: kui on suurepärane aasta, võib pudeldatud küps vein maksta hulga rohkem.

      Primeur-veinide müük on Bordeaux’s omaette fenomen. Lõikusele järgneva aasta kevadel pannakse veinid müüki 12-pudeliste (kasti-)komplektidena. Vein ise küpseb alles vaatides ja kätte saab selle pooleteise aasta pärast. Eksperdid annavad värskele veinile hinnangu, kusjuures ameeriklaste veinispetsialist Robert Parker on nende hulgas nagu jumal. Ekspertide hinnangute põhjal kujundavad maaklerid veinide hinna.

      Médoci nimi pärineb ladina keelest: medius licus ehk maa vete vahel – ladina keele valitsemisajal olid seal vaid saared.

      Bordeaux’ veiniväljad hõlmavad 115 000 hektari suuruse maa-ala – ligi neli korda rohkem kui näiteks Champagne’is. Viinapuuvälju toitvad jõed moodustavad justkui suure liivakella: Garonne ja Dordogne, mis Bourgi linna kohale ühinevad, suunduvad avaneva lehvikuna, Gironde’i lehtersuudmena Atlandi ookeani. Gironde’i vasakkaldal asub Médoc. Nimi pärineb ladina keelest: medius licus ehk maa vete vahel – ladina keele valitsemisajal olid seal vaid saared. Paremal kaldal asuvad Côtes de Bourgi ja Blaye veiniaiad. Mööda Dordogne’i jõge sisemaa suunas on Fronsac, Pomerol, Saint-Émilion. Kahe jõe vahele jääv piirkond kannab uhket nime Entre-Deux-Mers, kahe mere vahel. See on lihtsamate veinide kasvuala ja peamiselt tehakse seal valgeid veine. Püreneede jalamilt algava Garonne’i jõe kallastele jääb piirkond nimega Graves, mis tähendab “kruusane”. Sealsed põllud ulatuvad Bordeaux’ linna lõunapoolsete väravateni. Mööda jõge ülespoole minnes asuvad kuulsate väärishallitusveinide, nagu Sauternes, Barsac jt, põllud.

      Château Palmeri roosiaed.

Kaks Margaux’ veinimõisat

      Tõsisema Bordeaux’ veinide tundmaõppimise võtsime ette üheksaliikmelise seltskonnaga 2003. aastal. Lendasime Pariisist Bordeaux’ Mérignaci lennujaama, kust rentisime bussi. Meie hotell Normandie asus päris linna keskel, Garonne’i jõe lähedal. Sealsamas on suured kaubaaidad, kust kuulsad veinid kunagi laevadele laaditi. Linna uhkemad hooned avanevad kõik jõe poole, sest see oli kunagi linna peamine tuiksoon ja on oma tähtsuse osaliselt säilitanud ka tänapäeval.

      Alustuseks oli kokku lepitud Château Palmeri külastus Margaux’ veinikülas. Keerasime ringteelt Blanqueforti peale. Vasakul olid suured piiniametsad, kaugemal kanarbikune tasane maa, paremal külad ja kusagil kaugemal Gironde. Näha oli vaid üksikuid veiniaedasid. Umbes paarkümmend kilomeetrit linnast hakkas maapind veidi tõusma ja edasi laiusid kõikjal viinamarjapõllud.

      Château Palmer on uhkete tornidega loss, mille katusel lehvivad kolme riigi lipud – omanikud on kolmest riigist. Ekskursioonide teenindamise büroo ja veinikeldrid asuvad kõrvalhoonetes, viinamarjad kasvavad kohe sealsamas lossi taga. Alustuseks tehti meile põllul lühike ringkäik ja tutvustati viinamarju, veinikeldris näidati vaate, kus vein küpseb, ja selgitati, kuidas toimub pealevalamine: küpsemise ajal osa veini aurustub läbi vaadi pooride ning selleks, et vaadis ei oleks õhuruumi, on vaja lisada sama veini. Degustatsioonisaalis vanu aastakäike muidugi ei avatud, kuid sai selgeks, mis vahe on nende esindusveini Château Palmeri ja teise veini Alter Ego vahel.

      Esimene Bordeaux’ veinide klassifitseerimine toimus 1855. aastal, kui Napoleon III soovis, et sama aasta Pariisi maailmanäitusel oleksid kuulsad Bordeaux’ veinid kenasti taseme järgi paika pandud. Viis tuntud Bordeaux’ veinimaaklerit istusid maha ja jaotasid 62 veinimõisa punased veinid 20 aasta müügihindade alusel viide kvaliteediklassi. See oli maailma esimene ametlik veinide taseme hindamine. Kõige kõrgemalt – Premier Cru Classé – hinnati vaid nelja veinimõisat: Château Haut-Brion (see oli ainuke, mis asus Médocist väljaspool Graves’i piirkonnas), Château Lafite-Rothschild, Château Latour, Château Margaux. Château Mouton-Rothschild sai algul Deuxième Cru Classé taseme, aga sellest hiljem. Château Palmer hinnati Troisième Cru Classé tasemele. Samal ajal jagati 26 dessertveini kahte klassi, kuid Pomeroli ja Saint-Émilioni veine millegipärast ei hinnatud.

      Paradoks on selles, et 1855. aasta klassifikatsiooni on muudetud vaid korra ja tihti võib madalama astme vein olla parem kui kõrgema oma.