mu isale kunagi. Kui ma väike olin, pidas ta mõnda aega söödapoodi ja meil oli tagasi- hoidliku suurusega rantšo, kus me kõik töötama pidime. Nüüd on ta pensionil, kuid käib ikka kohalikku loomaarsti abistamas, kui ta just parasjagu oma väikese rantšoga ei tegele.
Mu ema tegi samuti kõvasti tööd. Kui mu vend ja mina olime piisavalt vanad, et meid võis omaette jätta, läks ema alaealiste kinnipidamiskohta nõustajaks. Töö oli raske, päev otsa tuli tegeleda käitumisraskustega lastega ning lõpuks vahetas ta ametit. Nüüd on ka tema pensionil, kuid hoiab end tegevuses poole kohaga töö ja lastelastega.
Töö rantšos sisustas ka mu koolipäevi. Mu vennal ja minul oli pärast kooli ja nädalavahetustel igasuguseid majapidamistöid: hobuste eest hoolitsemine ja nende toitmine, karjal silma peal hoidmine ja aedade kontrollimine.
Kariloomadega on alati mõni jama. Ma olen saanud hoope jalga, rinda ja isegi sinna, kuhu päike ei paista. Pähe pole ma siiski ühtegi hoopi saanud. Võib-olla oleks see mu paika pannud.
Mõnda aega kasvatasin härgi ja mullikaid Ameerika tulevikupõllumeeste, FFA2 jaoks. (Ametlikult on selle nimi nüüd Rahvuslik FFA Organisatsioon.) Mulle meeldis see väga ja ma veetsin palju aega karja sugedes ja ette näidates, ehkki loomadega tegelemine võib olla ka masendav. Ma sain tihti nende peale vihaseks ja pidasin ennast maailma valitsejaks. Mind teati selle poolest, et kui miski muu ei aidanud, lajatasin ma vastu nende suuri kõvasid päid ja üritasin neile aru pähe panna. Nii murdsin kaks korda käeluu.
Nagu ma juba ütlesin, hoop vastu pead oleks mu ehk paika pannud.
Relvadega kokku puutudes hoidsin pea selge, ehkki olin nende suhtes kirglik. Nagu paljudel teistel poistel oli mu esimene “relv” Daisy pumbatav BB-vintpüss – mida rohkem pumbata, seda tugevam on lask. Hiljem oli mul süsihappegaasiga töötav revolver, mis nägi välja nagu vana 1860. aasta Colt Peacemakeri mudel. Sellest ajast saadik olen ma eelistanud Metsiku Lääne tulirelvi ning pärast mereväest lahkumist hakkasin ma kenamaid koopiaid kollektsioneerima. Mu lemmik on 1861. aasta Colt Navy revolvri koopia, mis toodetud vanadel treipinkidel.
Oma esimese tõelise relva sain 7- või 8aastaselt. Selleks oli poltlukuga 30-06. Relv oli niivõrd “täiskasvanulik”, et alguses ei julgenud ma sellest tulistadagi. Mulle hakkas see väga meeldima, kuid ma mäletan, et mida ma tegelikult tahtsin, oli mu venna Marlin 30-30. See oli vibulukuga, kauboi stiilis.
Jah, sellega oli oma teema.
Täkkude taltsutamine
Sa ei ole kauboi enne, kui sa oled võimeline hobust välja õpetama. Hakkasin seda harjutama, kui olin keskkoolis; alguses ei teadnud ma suurt midagi. Teadsin vaid seda: hüppa neile selga ja ratsuta, kuni nad enam ei puikle. Tee kõik, et seljas püsida.
Vanemaks saades õppisin palju juurde, kuid suurem osa mu esimestest oskustest tuli töö käigus – n-ö hobuse seljas. Hobune tegi midagi, mina tegin midagi. Kuni jõudsime mõistmiseni. Tõenäoliselt kõige tähtsam õppetund oli kannatlikkus. Ma ei olnud loomult kannatlik inimene. Pidin selle ande hobustega töötades välja arendama; snaipriks saades ja isegi oma naisega kurameerides osutus see äärmiselt väärtuslikuks.
Erinevalt kariloomadest ei leidnud ma hobuse löömiseks kunagi põhjust. Ratsuta nendega, kuni nad ära väsivad, seda muidugi. Püsi neil seljas, kuni nad aru saavad, kes on boss, absoluutselt. Aga hobust lüüa? Selleks ei olnud kunagi piisavalt head põhjust. Hobused on targemad kui kariloomad. Kui piisavalt aega ja kannatlikkust panustada, saab hobuse koostööd tegema panna.
Ma ei tea, kas mul oli annet hobuste taltsutamiseks või mitte, kuid nendega tegelemine pakkus mulle rahuldust. Seega pole väga üllatav, et võtsin rodeovõistlustest osa juba kooliajal. Keskkoolis tegin sporti – mängisin pesapalli ja jalgpalli – kuid miski ei olnud võrreldav põnevusega, mida pakkus rodeo.
Igas keskkoolis on erinevad klikid: sportlased, nohikud ja nii edasi. Kamp, kellega mina kokku hoidsin, oli “lassotajaid”. Me kandsime saapaid ja teksapükse ja üldse käitusime ja nägime välja nagu kauboid.
Ma polnud tõeline lassotaja – tol ajal ei suutnud ma lassoga kinni püüda ühtegi suuremat vasikat –, kuid see ei takistanud mul 16aastaselt rodeotest osa võtmast.
Ma hakkasin pullide ja hobustega ratsutamas käima ühes väikeses kohas, kus 20 dollari eest sai ratsutada nii kaua, kui seljas püsisid. Varustuse pidi ise kaasa võtma: kannused, jalakaitsmed, ratsmed. Midagi glamuurset seal polnud: sa ronisid selga, kukkusid maha ja ronisid uuesti selga. Tasapisi suutsin seljas püsida järjest kauem ja lõpuks jõudsin niikaugele, et tundsin ennast piisavalt enesekindlalt, et võtta osa paarist kohalikust rodeost.
Pulli taltsutamine käib natuke teistmoodi kui hobuse ohjeldamine. Nad puiklevad vastu ja nende nahk on nii lahtine, et kui nad liiguvad, ei liigu sa mitte ainult edasi, vaid libised ka küljelt küljele. Ja pullid tiirutavad kõvasti. Ütleme nii: pulli seljas püsimine ei ole kerge.
Ma ratsutasin pullidega ligikaudu aasta, kuid suurema eduta. Targemaks saades võtsin ette hobused ja proovisin saduldatud täku taltsutamist. See on klassikaline ala, kus tuleb lisaks 8sekundilisele sadulas püsimisele teha seda ka stiilselt ja osavalt. Mingil põhjusel läks mul sellel alal palju paremini kui teistel, seetõttu tegelesin sellega päris tükk aega, võitsin mitu vööpannalt ja rohkem kui ühe uhke sadula. Ma ei olnud just tšempion, kuid mul läks piisavalt hästi, et baarides auhinnaraha eest välja teha.
Peale selle sain ma pandlajänkude tähelepanu osaliseks – pandlajänkud on nais-groupie’de rodeoversioon. Kõik läks hästi. Mulle meeldis linnast linna sõita, reisida, pidutseda ja ratsutada.
Seda võiks nimetada kauboi elustiiliks.
Ma jätkasin ratsutamisega pärast keskkooli lõpetamist aastal 1992, kui hakkasin käima Tarletoni ülikooli kolledžis Stephenville’is Texases. Tarleton asutati 1899. aastal ja see liitus Texase A&M3 ülikoolide süsteemiga aastal 1917. See on suuruselt kolmas iseseisev põllumajandusülikool riigis. Kool on tuntud suurepäraste rantšopidajate, farmerite ja põllumajandusõppejõudude koolitajana.
Sel ajal tahtsin saada rantšopidajaks. Enne sisseastumist olin pisut kaalunud ka sõjaväkke minemist. Mu emapoolne vanaisa oli USA õhuväe piloot ja mõnda aega arvasin, et minust võiks saada lendur. Seejärel mõtlesin hakata merejalaväelaseks – ma tahtsin näha tõelist sõjategevust. Mõte võitlusest meeldis mulle. Natuke olin kuulnud ka erioperatsioonidest ja mõtlesin liituda merejalaväelaste luureüksusega, mereväe eliitüksusega. Kuid mu perekond, eriti ema, tahtis, et ma läheksin kolledžisse. Lõpuks jäin nõusse: otsustasin, et lähen kõigepealt kooli ja seejärel sõjaväkke. Lootsin, et siis saan enne asjalikuks hakkamist veel mõnda aega pidutseda.
Ma tegelesin ikka veel rodeoga ja olin selles juba päris osav. Kuid mu karjäär lõppes järsult esimese õppeaasta lõpus, kui üks täkk Texases Rendonis võistluste ajal rennis üle minu keeras. Seda pealt näinud mehed ei saanud renni avada, kuna hobune oli ees, nad pidid looma üle minu eemale sikutama. Mul oli üks jalg ikka veel jaluses ning mind lohistati ja tõugati nii kõvasti, et kaotasin teadvuse. Ärkasin alles päästehelikopteris teel haiglasse. Mu randmetesse pandi vardad, õlg oli nihestatud, ribid katki ning kops ja neer muljutud.
Kõige hullem taastumise juures olid arvatavasti need neetud vardad. Tegelikult olid need suured, umbes poolesentimeetrise paksusega kruvid. Need ulatusid mu randmetest mõlemalt poolt paar sentimeetrit välja täpselt nagu Frankensteini koletisel. Need sügelesid ja nägid imelikud välja, kuid hoidsid mu käsi koos.
Paar nädalat pärast vigastust otsustasin, et on aeg helistada ühele tüdrukule, keda olin tahtnud välja kutsuda. Ma ei tahtnud lasta varrastel mind lõbutsemast segada. Me sõitsime autoga ja üks neist pikkadest metallkruvidest käis sõidu ajal pidevalt vastu auto helisignaali. See ajas mu nii raevu, et murdsin varda lõpuks naha lähedalt ära. Tüdrukule see vist väga muljet ei avaldanud. Kohting lõppes vara.
Mu rodeokarjäär oli läbi, kuid ma jätkasin pidutsemist, nagu oleksin ikka veel ringreisil. Raha sai võrdlemisi kiiresti otsa, nii et hakkasin kooli kõrvale