Chris Kyle

Ameerika snaiper


Скачать книгу

“kurnamisujumine” – ujusime, kuni vajusime väsimusest põhja. Reedeti olid pikad jooksmised, kas 16 või 20 kilomeetrit. Karm, aga BUD/Sis eeldati, et me suudame joosta pool maratoni.

      Mu vanematel on siiani meeles vestlused, mis sel ajal pidasime. Ma üritasin neid eesolevaks ette valmistada. Nad ei teadnud SEALidest eriti midagi, ja see oli arvatavasti isegi hea.

      Keegi oli maininud, et mu nimi võidakse ametlikest andmetest kustutada. Kui ma seda neile ütlesin, kortsutasid nad pisut kulmu.

      Ma küsisin, kas nad on sellega nõus. Mitte et neil tõenäoliselt valikut oleks olnud.

      “Sellest pole midagi,” kinnitas isa. Ema ei öelnud midagi. Nad olid mõlemad võrdlemisi mures, kuid üritasid seda varjata ja ei öelnud midagi, mis võiks mind heidutada.

      Lõpuks, pärast umbes kuuekuist ootamist, treenimist ja veel natuke ootamist, saabusid korraldused: tule BUD/Si.

      Kere peale saamine

      Tõusin takso tagaistmelt püsti ja tõmbasin paraadvormi sirgu. Koti taksost välja vinnanud, hingasin sügavalt sisse ja hakkasin liikuma hoone poole, kus pidin endast teada andma. Ma olin 24aastane ja mu unistus oli just täide minemas.

      Ja ühtlasi olin just kere peale saamas.

      Oli pime, kuid mitte väga hilja, kuskil viie või kuue ringis õhtul. Ma pooleldi eeldasin, et uksest sisse astudes karatakse mulle kallale. Selle kohta, kui ränk BUD/Sis on, liigub igasuguseid kuulujutte, kuid tervet lugu ei kuule kunagi. Ootusärevus teeb asjad hullemaks.

      Ma märkasin laua taga istuvat meest, kõndisin tema juurde ja tutvustasin ennast. Ta registreeris mu ning andis mulle toa ja korraldas muud haldusjamad, millega tegeleda tuli.

      Kogu selle aja mõtlesin: “Kui raske see ikka saab olla.” Ja: “Kohe mind rünnatakse.”

      Mõistagi oli mul raskusi magamajäämisega. Olin iga hetk valmis, et instruktorid kargavad sisse ja hakkavad nüpeldama. Olin ühtaegu põnevil ja natuke mures.

      Hommik saabus vähimagi sekelduseta. Alles siis sain teada, et ma ei olnudki tegelikult BUD/Sis – veel ei olnud, ametlikult mitte. Siin taoti ainult põhitõed pähe. See oli alles BUD/Siks ettevalmistumine. Nagu abiratastega BUD/S. Kui SEALidel oleksid abirattad.

      Põhitõdede õppimine kestis kuu. Nad küll karjusid meie peale, kuid see ei olnud BUD/Sile ligilähedanegi. Õppisime, mida meilt tulevikus oodatakse: näiteks kuidas takistusrada läbida. Et selleks ajaks, kui seda päriselt vaja läheb, oleksime valmis. Palju aega veetsime ka abitöid tehes, samal ajal kui teised klassid läbisid päris väljaõpet.

      Põhitõdede õppimine oli lõbus. Mulle meeldis füüsiline osa, oma keha sundimine ja füüsiliste oskuste viimistlemine. Ma nägin, kuidas BUD/Si kandidaate koheldi ja mõtlesin: oi kurat, peab asja tõsiselt võtma hakkama ja rohkem trenni tegema.

      Korraga, enne kui ma arugi sain, oli käes esimene faas. Väljaõpe läks karmimaks ja ma hakkasin tõsiselt kere peale saama. Korrapäraselt ja põhjalikult.

      See toob meid tagasi peatüki algusesse, kus me trenni ajal voolikutest näkku saime. Ma olin füüsilist trenni teinud juba mitu kuud, kuid see, mis nüüd tuli, oli palju rängem. Naljakas on, et kuigi ma enam-vähem teadsin, mis juhtuma hakkab, ei saanud ma ikkagi täielikult aru, kui raske see tegelikult saab olema. Enne kui sa ise midagi ei koge, sa lihtsalt ei tea.

      Tol hommikul ma mõtlesin: kurat, need tüübid tapavad mu ära. Mu käed on otsast ära kukkumas ja ma lagunen koost, otse siia sillutisele.

      Kuidagimoodi suutsin ikka jätkata.

      Esimesel korral, kui ma veega näkku sain, pöörasin pea ära. See tõi mulle palju negatiivset tähelepanu.

      “Ei pööra ära!” karjus instruktor, lisades paar valitud sõna, mis puudutasid mu iseloomu ja võimete puudujääki. “Pööra tagasi ja kannata välja!”

      Nii ma tegin. Ma ei tea, mitusada kätekõverdust või muud harjutust me tegime. Kartsin vaid, et põrun. See aitas mind edasi – ma ei tahtnud põruda.

      Ma astusin sellele hirmule vastu ja jõudsin samale järeldusele, iga päev, mõnikord mitu korda päevas.

      Inimesed küsivad ikka, et kui rasked need harjutused olid, mitu kätekõverdust ja istessetõusu me tegema pidime. Vastuseks esimesele küsimusele: neid oli alati sada, kuid numbrid ise olid peaaegu tähtsusetud. Minu mäletamist mööda sada kätekõverdust või ükskõik mida suutis teha igaüks. BUD/Si tegi raskeks lõputu kordamine ja pidev stress, sõim, mis kõike saatis. Sellest on raske aru saada, kui ei ole seda ise läbi teinud.

      Levinud on valearusaam, et kõik SEALid on hiigelsuured füüsilises tippvormis mehed. Viimane osa sellest on üldiselt tõsi: iga üksuses olev SEAL on suurepärases vormis. Kuid SEALe on igas suuruses. Ma olin umbes 187 cm ja 80 kilo; teised, kes minuga koos aega teenisid, olid vahemikus 170 cm kuni 198 cm. Meid ei ühendanud mitte muskel, vaid tahe teha, mida iganes vaja.

      BUD/Si läbimine ja SEALiks olemine on eelkõige vaimse vastupidavuse küsimus. Edu võti on kangekaelsus ja mitte alla andmine. Mingil moel õnnestus mul võidu valemi otsa komistada.

      Vaateväljast eemal

      Esimesel nädalal üritasin silma jääda nii vähe kui võimalik. Tähelepanu tõmbamine oli halb. Vahet pole, kas see oli füüsilise trenni või harjutuste ajal või isegi lihtsalt rivis seistes, pisimgi asi võis sinust teha tähelepanu keskpunkti. Kui sa olid rivis kössis, keskendusid nad kohe sinule. Kui instruktor midagi teha käskis, üritasin olla esimene. Kui ma õigesti tegin – ja ma üritasin – eirasid nad mind ja läksid kellegi teise juurde.

      Täielikult märkamatuks jääda ma ei suutnud. Mul oli trennile, füüsilistele harjutustele ja kõigele muule vaatamata raskusi lõuatõmbamisega.

      Te kindlasti teate seda harjutust: ripute kangi küljes ja tõmbate ennast üles. Siis lasete alla. Veel kord, veel kord, veel kord.

      BUD/Sis tuli meil kangi küljes rippuda ja oodata, kuni instruktor alustada käsib. Esimeses tunnis juhtus ta just minu juures seisma.

      “Läks!” ütles ta.

      “Õõghhhh,” oigasin ennast ülespoole tõmmates.

      Suur viga. Kohe sain külge märgi “nõrk”.

      Ma ei suutnud niisamagi eriti palju lõuatõmbeid teha, võib-olla kuus (mis oli tegelikult nõutud arv). Kuid nüüd, kui mind jälgiti, ei saanud ma kõrvale hiilida. Ma pidin tegemaideaalseid lõuatõmbeid, ja palju. Instruktorid valisid mu välja ja sundisid tegema rohkem, ja lisaks veel teisigi harjutusi.

      See andis tulemuse. Lõuatõmmetest sai üks mu parimaid harjutusi. Ma suutsin vabalt teha kolmkümmend. Ma ei olnud klassi parim, kuid ma ei olnud ka häbiplekk.

      Ja ujumine? Enne BUD/Si tehtud töö tasus end ära. Ujumisest sai muparim ala. Ma olin klassi üks kiiremaid ujujaid, kui mitte kõige kiirem.

      Jällegi, miinimumdistantsid ei anna täit pilti. Et kvalifitseeruda, pidime ookeanis ujuma tuhat meetrit. BUD/Si lõpuks ei ole tuhat meetrit tuhkagi. Sa ujud kogu aeg. Kolmekilomeetrised ujumised olid tavapärased. Ja siis oli veel see kord, kui meid viidi paatidega merele ja visati seitsme meremiili kaugusel rannast vette.

      “Teate küll, kuidas koju saab, poisid,” ütles instruktor. “Hakake ujuma!”

      Söögikorrast söögikorrani

      Arvatavasti on kõik, kes on kuulnud SEALidest, kuulnud ka Põrgunädalast. See on viis ja pool päeva pidevat maasse tampimist, et näha, kas sul on vastupidavust ja tahet saada ülimaks sõdalaseks.

      Iga SEALi Põrgunädala-lugu on erinev. Minu oma algab tegelikult päev või kaks enne Põrgunädalat, kivisel lainemurrul. Meie grupp oli väikeses täispuhutavas paadis – tavalises kummist kuuemehe paadis – ja me pidime sellega kividest mööda saama ja kaldale jõudma. Mina juhtisin, mis tähendas seda, et minu ülesanne oli välja ronida ja paati kinni hoida, kuni teised maha tulid ja selle kaldale kandsid.

      Just siis,