ei lubanud, et minust saab SEAL – selle privileegi pidin ise välja teenima. Kuid nad garanteerisid, et ma saan võimaluse proovida. Mulle sellest piisas, kuna see, et ma ebaõnnestuda võiksin, polnud üldse mõeldav.
Probleemiks sai see, et mulle isegi ei antud võimalust ebaõnnestuda.
Kui füüsilises kontrollis selgus, et mul on rodeoõnnetusest käes vardad, sain mereväest disklahvi. Ma üritasin vaielda, paluda, miski ei aidanud. Ma pakkusin välja, et kirjutan kinnituskirja, mille kohaselt ei ole merevägi mu käega juhtuva eest vastutav.
Nad ütlesid kohe ei.
Ma järeldasin, et sellega mu sõjaväekarjäär lõpeb.
Kõne
Kuna sõjavägi oli välistatud, keskendusin rantšokarjäärile ja kauboielule. Mul oli rantšos hea töökoht olemas, seega otsustasin, et kooli jääda pole mõtet. Jätsin kooli pooleli, kuigi lõpetamisest oli puudu vähem kui kuuskümmend ainepunkti.
David hakkas mulle kaks korda rohkem maksma ja andis rohkem kohustusi. Paremad pakkumised meelitasid mind lõpuks teistesse rantšodesse, kuid erinevatel põhjustel tulin kogu aeg Davidi omasse tagasi. Lõpuks, just enne 1997.–1998. aasta talve, sattusin Coloradosse.
Ma võtsin töö vastu pimesi, ja see osutus suureks veaks. Mõtlesin, et kuna olin kogu elu veetnud Texase tasandikel, oleks mägedesse ümberkolimine värskendav olustikumuutus.
Juhtus aga hoopis see, et sain töö ainsas Colorado osas, mis on lamedam kui Texas. Ja kus on palju külmem. Ei läinud kaua, kui helistasin Davidile ja küsisin, kas ta vajab abi.
“Tule aga tagasi,” ütles ta.
Ma hakkasin pakkima, kuid ei jõudnud sellega eriti kaugele. Enne kui kolimisettevalmistustega lõpetada jõudsin, sain telefonikõne mereväe värbajalt.
“Oled sa veel huvitatud SEALiks saamisest?” küsis ta.
“Mis siis on?”
“Me tahame sind mereväkke,” ütles värbaja.
“Kuigi mul on kätes vardad?”
“Ära selle pärast muretse.”
Ma ei muretsenud, vaid hakkasin kohe ettevalmistusi tegema.
2
Külmavapped
Tere tulemast BUD/Si
“Pikali! Sada kätekõverdust! NÜÜD!”
Umbes kakssada kakskümmend meest hüppasid asfaldile ja hakkasid pumpama. Me olime kõik laigulistes välivormides, peas värskelt värvitud rohelised kiivrid. See oli BUD/Si väljaõppe algus. Me olime kartmatud, põnevil ja väga närvis.
Meid tambiti maasse ja meile meeldis see väga.
Instruktor ei vaevunud isegi oma kontorist, pisut eemal asuvast majast välja tulema. Ta sügav ja kergelt sadistlik hääl kandus raskusteta hoovile, kuhu me kogunenud olime.
“Veel kätekõverdusi! Nelikümmend! NELIIIKÜMMEEEND!”
Mu käed ei olnud veel tulitama hakanud, kui kuulsin imelikku sisinat. Vaatasin üles, et näha, mis toimub.
Mind premeeriti veepahvakaga näkku. Välja oli ilmunud paar teist instruktorit, kes pritsisid meid tuletõrjevoolikutest. Igaüks, kes oli piisavalt loll, et üles vaadata, sai voolikust.
Tere tulemast BUD/Si.
“Jalatõsted! LÄKS!”
BUD/S on veealuse õhkimise ja SEALi baasväljaõpe, see on sissejuhatav kursus, mille peavad läbima kõik SEALi kandidaadid. Praegu tehakse seda väljaõpet mereväe erioperatsioonide keskuses Coronados Californias. See algab põhitõdede pähetagumisega, kandidaatidele õpetatakse kõike, mis neil vaja minema hakkab. Järgnevad kolm faasi: füüsiline treening, sukeldumine, lahingutegevus maismaal.
BUD/Sist ja sellest, kui karm seal on, on palju lugusid ja dokumentaalfilme. Mis selle kohta räägitakse, on üldiselt ka tõsi. (Või vähemalt enamjaolt tõsi. Merevägi ja instruktorid mahendavad pisut tegelikkust tõsielusarjade ja muude saadete jaoks. Siiski on ka lahjendatud versioonid üsnagi tõesed.) Kõigepealt tambivad instruktorid su maasse, ja seejärel tambivad nad sind veel natuke. Kui see on tehtud, antakse kere peale ja järelejäänut tambitakse uuesti maasse.
Saate umbes aru küll.
Mulle meeldis see väga. Ma vihkasin seda, jälestasin, needsin … aga mulle meeldis.
Mage ja veel magedam
Niikaugele jõudmine oli võtnud enamiku mu aastast. Ma olin liitunud mereväega ja ilmusin baasväljaõppeks teenistusse veebruaris 1999. Treeninglaager oli võrdlemisi mage. Mäletan, et helistasin millalgi isale ja ütlesin, et baasväljaõpe on rantšotööga võrreldes kerge. See ei olnud hea. Ma liitusin mereväega, et olla SEAL ja endale väljakutseid esitada. Selle asemel läksin paksuks ja vormist välja.
Asi on selles, et treeninglaager on ettevalmistus laevas istumiseks. Mereväe kohta õpetatakse seal paljut, ja see on hea, kuid ma tahtsin midagi, mis oleks rohkem merejalaväelaste baasväljaõppe moodi – ma tahtsin füüsilist väljakutset. Mu vend läks merejalaväelaseks ja tuli treeninglaagrist tagasi vintskena ja tippvormis. Kui ma oleksin pärast treeninglaagrit kohe BUD/Si läinud, oleksin seal arvatavasti põrunud. Nüüdseks on nad töömeetodit muutnud. BUD/Si treeninglaager on nüüd eraldi, suurem rõhk on vormi saamisel ja vormis püsimisel.
See kestab üle poole aasta ning on füüsiliselt ja vaimselt ülimalt pingeline. Nagu ma varem mainisin, on väljakukkujate protsent üle 90. Kõige kurikuulsam on BUD/Si Põrgunädal, mis tähendab 132 tundi järjest harjutusi ja füüsilist tegevust. Osa protseduure on aastate jooksul läbi proovitud ja muudetud ning ma usun, et neid arendatakse veelgi edasi. Põrgunädal on kõige nõudlikum füüsiline proovilepanek ja arvatavasti ka väljaõppe üks kõrgpunkt – või madalpunkt, oleneb vaatenurgast. Minu väljaõppe ajal oli Põrgunädal esimese faasi lõpus. Kuid sellest hiljem.
Õnneks ma otse BUD/Si ei läinud. Esmalt tuli mul veel läbida lisaväljaõpe, kuid BUD/Si instruktorite nappuse tõttu oli see mulle (ja paljudele teistele) võrdlemisi lihtne.
Mereväe eeskirjade kohaselt tuli mul valida eriala (sõjaväeline eriala, MOS6, nagu seda teenistuses tuntakse) juhuks, kui ma ei saa BUD/Sist läbi ja ei kvalifitseeru SEALiks. Valisin luure – uskusin naiivselt, et minust saab midagi James Bondi sarnast. Võite nüüd natuke naerda.
Seal väljaõppes hakkasin ma tõsisemalt treenima. Ma veetsin kolm kuud mereväe luure põhialustega tutvudes ja mis veelgi tähtsam, ennast paremasse vormi treenides. Ma juhtusin baasis nägema tõelisi SEALe ja see inspireeris mind trenni tegema. Käisin võimlas ja treenisin oma keha iga olulist osa: jalgu, rinnalihaseid, triitsepsi, biitsepsi jne. Lisaks hakkasin kolm korda nädalas jooksmas käima, kuus kuni kaksteist kilomeetrit päevas, kolm kilomeetrit sellest hüpates.
Ma vihkasin jooksmist, kuid mul hakkas välja arenema õige suhtumine: tuleb teha, mis iganes vaja.
Seal õppisin ma ka ujuma, või vähemalt paremini ujuma.
Texase osa, kust ma pärit olen, on veest kaugel. Muude asjade hulgas pidin selgeks saama külili ujumise – see stiil on SEALide puhul väga oluline.
Luurekooli lõpuks olin peaaegu vormis, kuid BUD/Si jaoks arvatavasti ikkagi mitte valmis. Kuigi ma tol ajal nii ei mõelnud, olin õnnega koos, et BUD/Si instruktoreid nii vähe oli – tänu sellele oli õpilasi liiga palju. Merevägi määras mu paariks nädalaks – vaba koha tekkimiseni – SEALi personaliga abistama. (Mu töö oli midagi suurte korporatsioonide personalijuhtimise taolist.)
Ma töötasin nendega ligikaudu pool päeva korraga, kas kaheksast keskpäevani või keskpäevast neljani. Kui ma parajasti ei töötanud, treenisin koos teiste SEALi kandidaatidega. Me tegime kaks tundi füüsilist trenni, sellist, mida vanakooli kehalise kasvatuse õpetajad kutsuvad võimlemisharjutusteks. Treening oli tavapärane: ülakeha