mu sööma terve topsi uibulehe-mündi tubakat. Tänase päevani ei kannata ma isegi uibulehe maitselist hambapastat.
Teiste närimistubakatega on teine lugu. Praegu on mu lemmikmark Copenhagen.
BUD/Si kandidaatidel ei tohi tubakat olla. Istuma jäänuna arvasin, et pääsen karistusest. Ühel päeval panin suhu natuke Copenhagenit ja liitusin jooksuriviga. Olin piisavalt jooksjatesumma keskel, et keegi mulle tähelepanu ei pööraks. Vähemalt nii ma arvasin.
Uskuge või ei, aga üks instruktor tuli rivi keskele ja hakkas minuga rääkima. Kohe, kui vastasin, nägi ta, et mul on suus tubakat.
“Pikali!”
Ma tulin rivist välja ja võtsin sisse kätekõverduste asendi. “Kus su tops on?” nõudis ta.
“Sokis.”
“Võta välja!”
Muidugi pidin jääma võetud asendisse, seega ulatasin ühe käega tagasi ja võtsin topsi välja. Ta avas selle ja asetas minu ette. “Söö see ära!”
Iga kord, kui ma end allapoole lasin, pidin võtma suure ampsu Copenhagenit ja selle alla neelama. Ma olen mokatubakat tarbinud ajast, mil olin 15aastane, ja harjunud seda alla neelama, seega ei olnud asi üldse nii hull, kui võiks arvata. Kindlasti ei olnud asi nii hull, kui instruktor oleks tahtnud. Kui see oleks uibuleht olnud, oleks lood vast teised. Ma ei hakanud oksendama ning see ajas ta vihale. Lõpuks pidin mitu tundi erinevaid harjutusi tegema. Ma peaaegu oksendasin – aga mitte Copenhagenist, vaid kurnatusest.
Lõpuks jättis ta mu rahule. Pärast seda saime päris hästi läbi. Tuli välja, et ta oli samuti mokatubaka sõber. BUD/Si lõpuks hakkasin ma talle ja ühele teisele Texasest pärit instruktorile täitsa meeldima, kursuse jätkudes õppisin mõlemalt tohutult palju.
Paljudele on üllatuseks, et vigastused ei tähenda tingimata, et ei võiks SEALiks saada – kui need ei ole just nii tõsised, et su mereväekarjääri täiesti lõpetavad. See on tegelikult päris loogiline, sest SEAL olemine on rohkem vaimse sitkuse kui füüsilise oskuse küsimus: kui sul on psühholoogiline meelekindlus vigastusest taastumiseks ja programmi lõpetamiseks, on sul päris korralik võimalus saada heaks SEALiks. Ma tean isiklikult ühte SEALi, kes murdis väljaõppe käigus puusaluu nii hullusti, et see tuli välja vahetada. Ta pidi poolteist aastat vahele jätma, kuid sai BUD/Sist läbi.
Mõni tüüp räägib, et ta löödi BUD/Sist minema, sest ta kakles instruktoriga ja andis talle peksa. Nii räägivad valelikud sitanikerdised. Mitte keegi ei kakle instruktoritega. Seda lihtsalt ei tehta. Uskuge mind, kui keegi prooviks, tuleksid nad kokku ja kolgiksid su nii läbi, et sa ei kõnniks enam kunagi.
Marcus
BUD/Sis saavad inimesed lähedaseks, kuid enne Põrgunädala lõppu üritatakse mitte liiga lähedaseks saada. Siis on kõige suurem hõõrumine. Meie klassist lõpetas 24 meest, vähem kui 10 protsenti alustanutest.
Mina olin üks lõpetajatest. Ma alustasin klassis 231, kuid istumajäämise tõttu lõpetasin klassiga 233.
Pärast BUD/Si lähevad SEALid edasijõudnute väljaõppesse – ametlikult tuntakse seda kui SQTi7. Seal olles sain uuesti kokku sõbraga, kellega kohtusin BUD/Sis – Marcus Luttrelliga.
Me saime Marcusega kohe hästi läbi. See oli täiesti loomulik: me olime mõlemad Texasest.
Seda on raske mõista, kui ise Texasest pärit ei ole. Sellest osariigist pärit inimeste vahel tundub olevat eriline side. Ma ei tea, kas asi on ühistes kogemustes või on seal midagi vees – või õlles. Texaslased saavad üksteisega suhteliselt hästi läbi ja meist said kohe sõbrad. Võib-olla ei olegi selles midagi mõistatuslikku: meil oli palju ühist, alates lapsepõlvest pärit armastusest jahtimise vastu ja lõpetades mereväkke astumise ja BUD/Si läbitegemisega.
Marcus lõpetas BUD/Si minust varem ja käis enne SQTd edasijõudnute eriväljaõppes. Kuna tal oli meediku väljaõpe, juhtus tema mind üle vaatama, kui ma sukeldudes esimest korda hapniku üledoosi sain. (Hapniku üledoos tuleb siis, kui sukeldumise ajal satub vereringesse liiga palju hapnikku. Seda võivad põhjustada paljud tegurid ja see võib olla väga tõsine. Minul läks väga kergelt.)
Jälle see sukeldumine. Ma ütlen alati, et olen “…L8”, mitte SEAL. Ma olen maa tüüp, õhu ja vee võite kellelegi teisele jätta.
Päeval, mil mu vahejuhtum aset leidis, ujusin koos leitnantiga: me tahtsime võita Kuldse Lesta – auhinna päeva parima sukeldumise eest. Harjutuse käigus pidime ujuma laeva alla ja paika panema kleepuvad miinid. (Kleepuv miin on spetsiaalne laeng, mille saab kinnitada laeva kere külge. Tavaliselt on see viitsütikuga. Meil läks väga hästi, kuni ootamatult hakkas mul laeva all pea ringi käima ning aju lakkas töötamast. Ma suutsin vaid postist kinni haarata ja selle ümber klammerduda. Leitnant üritas mulle miini anda ja kui ma seda vastu ei võtnud, proovis mulle kätega märku anda. Ma vahtisin tühja pilguga ookeani. Lõpuks sain pea selgeks ning suutsin jätkata.
Sel päeval me Kuldset Lesta ei saanud. Pinnale jõudmise ajaks oli mul kõik korras ja nii Marcus kui instruktorid tunnistasid mu terveks.
Kuigi me sattusime erinevatesse üksustesse, hoidsime Marcusega aastate jooksul sidet. Tundus, et iga kord, kui ma lahingutegevuselt tagasi tulin, läks tema mind välja vahetama. Me sõime koos lõunat ning vahetasime mitteametlikke luureandmeid.
SQT lõpu poole saime teada, milliste SEALi üksustega me liitume. Kuigi me olime BUD/Si läbinud, ei pidanud me ennast veel tõelisteks SEALideks. Oma Tridentid saime alles üksustega liitudes – ja isegi siis pidime ennast veel tõestama. (SEALide Trident, tuntud ka kui Budweiser, on metallist märk, mida SEALid kannavad. Lisaks Neptuni kolmhargile on sümbolil kotkas ja ankur.) Sel ajal oli kuus üksust, kolm ida- ja kolm läänerannikul; minu esimene valik oli SEAL Team 3, mis asus Coronados Californias. Valisin selle, sest nemad olid Lähis-Ida sõjategevuses osalenud ning sinna tõenäoliselt uuesti minemas. Kui võimalik, oleksin tahtnud lahingumöllu. Usun, et seda me tahtsime kõik.
Mu kaks järgmist valikut olid üksused idarannikul, sest olin Virginias, kus on nende peakorterid, käinud. Ma ei ole eriline Virginia fänn, kuid see meeldis mulle palju rohkem kui California. San Diegos, mis asub Coronado lähistel, on hea kliima, aga Lõuna-California on segaste maa9. Ma tahtsin elada mõnes tervemõistuslikumas kohas.
Inimene, kelle juures ma personalis töötasin, ütles mulle, et hoolitseb selle eest, et ma saaksin oma esimese valiku. Ma ei olnud 100 protsenti kindel, et nii läheb, kuid tol hetkel oleks ma nõus olnud ükskõik kuhu määramisega – mõistagi mul polnudki selles sõnaõigust.
Tegelikult ei olnud määramisest teada saamine üldse nii dramaatiline. Meid viidi suurde klassiruumi ning anti paberid korraldustega. Ma sain oma esimese valiku: Team 3.
Armastus
Sel kevadel juhtus minuga veel midagi, millel oli tohutu mõju mitte ainult mu sõjaväekarjäärile, vaid ka elule.
Ma armusin.
Ma ei tea, kas te usute armastusse esimesest silmapilgust – ma arvan, et enne toda 2001. aasta aprilliööd mina ei uskunud. Ma nägin Tayat San Diego klubi baaris ühe mu sõbraga vestlemas. Tal olid jalas mustad nahkpüksid, mis nägid välja väga seksikad ja väga stiilsed. See kombinatsioon sobis mulle hästi.
Ma olin äsja liitunud Team 3ga. Me ei olnud väljaõpet veel alustanud ja ma nautisin oma nädalast puhkust enne SEALiks saamise ja üksuses koha väljateenimise algust.
Kui me kohtusime, töötas Taya farmaatsiaettevõttes ravimiesitlejana. Pärit oli ta Oregonist, kolledžis käis Wisconsinis ning rannikule kolis paar aastat enne meie kohtumist. Esmamulje oli, et ta on imeilus, kuigi ta tundus millegipärast marus olevat. Kui me rääkima hakkasime, tuli välja, et ta on tark ja hea huumorisoonega. Ma aimasin kohe, et ta suudaks minuga sammu pidada.
Kuid võib-olla peaks selle loo tema rääkima, tema versioon on parem kui minu oma.
Taya:
Ma