kelle isa oli arst, ning lasin jala üle kontrollida. Ta tegi röntgenpildi, mis näitas, et jalas on mõra.
Ta tahtis selle lahasesse panna, kuid ma keeldusin. BUD/Si lahasega ilmumine oleks tähendanud, et pean väljaõppes pausi tegema. Ja kui ma oleksin pausi teinud enne Põrgunädalat, oleksin pidanud otsast alustama – uuesti kõike läbi tegema polnud ma mingil juhul nõus.
(Vabal ajal, kui on luba, võib baasist lahkuda isegi BUD/Si kestel. Ilmselgelt ei läinud ma jalga kontrollima mereväe arsti juurde, ta oleks mu kohe tagasi saatnud – selle kohta öeldi meil “istuma jäämine”.)
Põrgunädala esimesel ööl viidi meid suurde ruumi, anti pitsat ja tehti filmimaraton: “Allatulistatud Black Hawk”, “Me olime sõdurid”, “Kartmatu”. Me lõõgastusime mittelõõgastuval viisil, kuna teadsime, et Põrgunädal on algamas. See oli nagu pidu Titanicul. Filmid aitasid meil häälestuda, kuid me teadsime, et kusagil pimeduses on jäämägi.
Taas ajas mu oma kujutlusvõime mu närvi. Ma teadsin, et millalgi hüppab instruktor uksest M-60 kuulipildujaga paukpadruneid tulistades sisse ja ma pean välja jooksma ja lihvpingil (asfalteeritud trennialal) rivvi võtma. Aga millal?
Iga mööduv minut pani mu kõhu rohkem mässama. Ma istusin seal ja kordasin endamisi: “Oh Jumal.” Uuesti ja uuesti. Ülimalt kõneosav ja sügav tõesti.
Üritasin tukastada, kuid und ei tulnud. Lõpuks kargas keegi sisse ja hakkas tulistama.
Jumal tänatud!
Ma arvan, et mitte kunagi elus pole halvasti kohtlemine mind nii õnnelikuks teinud. Ma jooksin välja. Instruktorid loopisid heligranaate ja voolikud töötasid täies hoos. (Valgus- ja heligranaadid tekitavad ereda välgatuse ja plahvatavad väga valjult, kuid ei tee viga. Tehniliselt viitavad need terminid erinevatele maaväe ja mereväe granaatidele, kuid meie kasutame neid üldiselt samas tähenduses.)
Ma olin põnevil, valmis selleks, mida mõni peab SEALi kandidaatide ülimaks katseks. Samal ajal mõtlesin: mis kurat toimub? Kuigi ma teadsin Põrgunädalast kõike – või vähemalt arvasin, et teadsin –, ei olnud ma seda kunagi kogenud ja seega ei mõistnud seda täielikult.
Meid eraldati üksteisest. Meid saadeti erinevatesse kohtadesse laiali, me tegime kätekõverdusi, jalatõsteid, tähehüppeid …
Pärast seda sulandus kõik üheks. Mu jalg? See oli kõige väiksem valu. Me ujusime, tegime füüsilisi harjutusi, viisime paadid merele. Enamjaolt püsisime lihtsalt liikumises. Üks meestest oli ühel hetkel nii väsinud, et mõtles, et meid kontrollima tulev kajak on hai, ja hakkas karjuma, et teisi hoiatada. (Tegelikult oli kajakis meie komandör. Ma ei ole kindel, kas ta võttis seda just komplimendina.)
Enne BUD/Si algust ütles keegi mulle, et kõige paremini saab hakkama, kui elada söögikorrast söögikorrani. Anna endast kõik, kuni saad süüa. Süüa sai iga kuue tunni tagant, nagu kellavärk. Seega keskendusin sellele. Pääsemiseni polnud kunagi rohkem aega kui 5 tundi ja 59 minutit.
Ometi mõtlesin mitu korda, et ma ei saa hakkama. Mul oli kiusatus tõusta ja joosta kellani, mis mu piinad lõpetaks: kui kella helistada, viidi sind kohvi jooma ja sõõrikut sööma. Ja ühtlasi jäeti hüvasti, sest kella helistamine (või isegi püsti tõusmine ja ütlemine “ma loobun”) tähendas sinu jaoks õppeprogrammi lõppu.
Uskuge või mitte, aga mu mõranenud jalg läks nädala jooksul järk-järgult paremaks. Võib-olla olin ma selle tundega nii harjunud, et see muutus tavaliseks. Aga külma ma ei kannatanud. Ainult hädapärase varustusega lainemurrus või rannal lebades külmetada oli kõige hullem. Ma võtsin kummalgi pool olevate meeste kätest kinni ja vappusin, keha külmavärinatest pööraselt vibreerimas. Ma palvetasin, et keegi mu peale kuseks.
Ma olen kindel, et kõik tegid seda. Uriin oli sel hetkel ainus kättesaadav soe asi. Kui sa juhtud BUD/Si treeningu ajal lainemurrus nägema, kuidas kari mehi on ühte punti surutud, on see seepärast, et keegi seal kuseb ja kõik proovivad sellest osa saada.
Kui see kell oleks olnud natuke lähemal, oleksin ma seda helistama läinud ja oma sooja kohvi ja sõõriku võtnud. Kuid ma ei teinud seda.
Ma olin kas liiga kangekaelne, et alla anda, või liiga laisk, et püsti tõusta. Valige ise.
Mul oli jätkamiseks igasuguseid motivaatoreid. Ma mäletan igaühte, kes ütles, et ma kukun BUD/Sist välja. Hakkama saamine tähendas neile koha kätte näitamist. Rannikust eemal olevate laevade nägemine oli teine ajend. Ma küsisin endalt, kas ma tahaksin seal lõpetada.
Kindlasti mitte.
Põrgunädal algas pühapäeva öösel. Umbes kolmapäeval tundsin, et ma saan hakkama. Selleks ajaks oli peamine eesmärk ärkvel püsida. (Terve selle aja jooksul sain umbes kaks tundi magada ja sedagi mitte järjest.) Suur osa füüsilisest tambist oli läbi, järgnev oli pigem vaimne väljakutse. Paljud instruktorid ütlevad, et Põrgunädal on 90 protsenti psüühiline, ja neil on õigus. Sa pead näitama, et sul on vaimset sitkust missiooni jätkata ka siis, kui oled rampväsinud. See selle proovilepaneku mõte oligi.
Kindlasti on see efektiivne viis, kuidas mehi välja praakida. Kui aus olla, siis tol ajal ma seda ei taibanud. Kuid võitluses sain aru. Kui sinu pihta tulistatakse, ei saa sa lihtsalt minna ja kojuminekuks kella helistada. Ei saa öelda: “Anna mulle tass kohvi ja sõõrik, mis sa lubasid!” Kui sa alla annad, siis sured, ja koos sinuga surevad ka teised.
Mu BUD/Si instruktorid tavatsesid öelda: “Sa arvad, et siin on halb? Kui üksusesse jõuad, läheb palju sitemaks. Seal on külmem ja sa oled veel rohkem väsinud.”
Lainemurrul lebades mõtlesin, et nad ajavad jama. Ma ei osanud arvatagi, et paari aasta pärast mõtlen, et Põrgunädal oli käkitegu.
Külmetamisest sai mu õudusunenägu.
Sõna otsese mõttes. Pärast Põrgunädalat ärkasin iga kord värisedes. Ma võisin olla mitme teki all ja ikka külmetada, sest mõttes tegin seda kõike uuesti läbi.
Põrgunädalast on nii palju raamatuid ja filme, et ma ei hakka selle kirjeldamiseks rohkem aega raiskama. Ühte ütlen küll: selle läbi tegemine on kõvasti hullem kui selle kohta lugemine.
Istuma jäetud
Nädal pärast Põrgunädalat on lühike taastumisfaas, mida kutsutakse jalutamisnädalaks. Selleks ajaks oled sa nii läbi klopitud, et keha tundub jäädavalt muljutud ja paistes. Sa kannad tenniseid ega jookse – lihtsalt kõnnid kiiresti. See on mööndus, mis ei kesta eriti kaua, paari päeva pärast hakkab jälle maasse tampimine.
“Okei, võtke end kokku!” karjuvad instruktorid. “Te olete sellest üle.” Nemad ütlevad, mis on valus ja mis mitte.
Põrgunädala üle elanud, mõtlesin, et olen pääsenud. Ma vahe-tasin oma valge särgi pruuni vastu ja alustasin BUD/Si teise osaga, sukeldumisfaasiga. Kahjuks olin ma kusagilt nakkuse saanud. Teise faasi päris alguses olin sukeldumistornis, mis on spetsiaalne väljaõppeseade sukeldumise simuleerimiseks. Pidin sukelduma tuukrikellaga ning tegema niinimetatud ujuva tõusu, hoides sise- ja väliskõrva rõhud võrdsed. Selle tegemiseks on mitu viisi: üks tavaline on suu sulgeda, sõõrmed kinni pigistada ja aeglaselt läbi nina välja puhuda. Kui sa seda korralikult ei tee või teha ei saa, läheb halvasti …
Mulle oli seda öeldud, kuid tundus, et nakkuse tõttu ei saanud ma asjale hästi pihta. Kuna ma olin BUD/Sis ja kogenematu, otsustasin ennast kokku võtta ja proovida. See oli vale otsus: ma sukeldusin ja lõpetasin auklike trummikiledega. Pinnale jõudes tuli mul kõrvadest, ninast ja silmadest verd.
Mulle anti kohapeal arstiabi ja saadeti kõrvu ravima. Meditsiiniliste probleemide tõttu jäeti mind istuma ja terveks saades määrati hilisemasse klassi.
Kui sind istuma jäetakse, satud sa mõnes mõttes põrgu eeskotta. Kuna ma olin Põrgunädalast juba läbi saanud, ei tulnud mul päris algusesse tagasi minna – Põrgunädalat õnneks ei korrata. Siiski ei tahtnud ma järgmist klassi oodates lihtsalt niisama muneda. Kohe, kui sain, hakkasin instruktoreid abistama, tegin päevaseid füüsilisi harjutusi ja jooksin koos valgesärkidega (esimene faas) samal ajal, kui