ülepakutuna mõjunud. Tegelikult kasutati trükis vahel ka sinimustvalget värvikombinatsiooni, kuid seda püüti siis teha nii, et see meenutaks võimalikult vähe rahvuslippu.
Nagu Isamaa oli moodne erakond, nii oli ka Isamaa logo Rajale esimene moodne töö, mille ta tegi algusest lõpuni valmis digitaalselt, ainult arvutiga. Endal tal arvutit polnud ja kunstiülikoolil samuti mitte, aga 1992. aasta alguses oli üks väike seltskond ostnud kamba peale IBMi lauaarvuti operatsioonisüsteemiga Windows 3.0 koos kujundustöödeks vajaliku tarkvaraga, mida siis hinnaga 20 Soome marka tund välja renditi.
Pärast logo tuli käsile võtta Isamaa valimiskampaania. Nagu erakonna nime, nii mõtles ka valimisloosungi “Plats puhtaks!” välja Kaido Kama. Pressipealik Tiit Pruuli pidas seda algul liiga räigeks ja kõhkles kõvasti, kuid lõpliku otsuse langetamisel sai kaalukeeles Illar Hallaste, kellele jõuline platsipuhastamine hirmsasti meeldis.
Selleks et sõjakaid sõnu pildiga mahendada, nooruse uljust elukogemustega tasakaalustada ja loosungile laiemat tähendust anda, valiti plakatinäoks ehtne eestiaegne mees, Lauri Vahtre ajalooõppejõust isa Sulev Vahtre. Rahumeelse moega küpses eas peremees luuaga kodumaja ukseesist kasimas – seegi oli platsipuhastamine, pealegi vist veel omandireformile viitav, kuid mõjus siiski märksa vähem verejanuliselt kui kärkiv ja prõmmiv “Plats puhtaks!”. Luuamehe plakati kujundasid fotograaf Tõnu Noorits ja Lauri Vahtre disainerist vend Silver Vahtre, kes tol ajal töötas Tartu linnakunstnikuna.
Katri Varbola nukumaja
Juuli keskel üüris Isamaa Tallinnas Kopli tänaval majas nr 46 värskelt remonditud kahekorruselise eramu ülemise korruse. Valimisstaabi käsutuses oli kaks avarat tuba, lisaks nõupidamisruum ja paar magamiskohta ärklikorrusel. Kopli tänavale kolis kogu Isamaa valimismeeskond, ainult majanduspealikud Reisner ja Arge eelistasid tegutseda valdavalt Toompeal Rahukohtu tänaval.
Omaette maja oli tol ajal suur luksus, mis läks valimisliidule maksma kokku 6400 krooni. “Nagu nukumaja,” kirjeldati seda ühes tolleaegses lehereportaažis. Hoolikalt pügatud muru, viimseni vuntsitud viimistlus, uhked põrandavaasid ja korralik saun – see oli hoopis midagi muud kui armetud toapugerikud kortermajades, kus tegutsesid konkurentide staabid. Kindlal Kodul oli üks 25-ruutmeetrine tuba Harju tänaval nõukogudeaegse ühingu Teadus ruumides. Rahvarindel oli kaks tuba Viru tänaval ja Mõõdukatel kolm pisikest toakest Tatari tänaval koledasti räämas majas.
Isamaa kesktoimkonnas Kopli tänaval töötas poliitilise sekretäri Indrek Kanniku käe all kuus inimest. Pressisekretär Tiit Pruuli korraldas suhteid ajakirjandusega, Laur Sarv ja Andrus Salupere pidasid sidet piirkondade juhtidega ja vabatahtlike abilistega, Daimar Liiv vedas presidendikampaaniat, Mart Soidro kirjutas propagandatekste.
Isamaa valimisstaabi perenaine oli 20-aastane sekretär Katri Varbola, kes napist elueast hoolimata oli poliitikas vana kala. Juba koolitüdrukuna oli ta poolkogemata sattunud EKDLi noorteorganisatsiooni liikmeks, käinud koos Meelis Atoneni ja Jaanus Reisneriga isegi Keila kirikus leeris, töötanud ülemnõukogus sekretärina ja hiljem välisministeeriumis öösekretärina. Viimane oli eriti ränk amet seetõttu, et välisminister Lennart Meri oli ööinimene ja tahtis vahel öösiti ka kellegagi telefonis juttu puhuda – kui kedagi teist enam ärkvel polnud, siis kasvõi sekretäriga.
Lõputute kirjatööde kõrval olid Isamaa valimisstaabis Katri Varbola kõige suuremad mured kohv ja bensiin. Kumbagi polnud saada, aga midagi tuli külalistele pakkuda ja kuidagi pidid poliitikud oma sõidud sõidetud saama. Kohvi õnnestus aeg-ajalt hankida Balti jaama turult. Autot laenas Katri vahel oma isalt ja istus siis ise ka rooli, sest valimisstaabis polnud peaaegu kellelgi juhilube.
Mart Laaril oli tol ajal küll juba auto, kaalikakarva Moskvitš, kuid sellest polnud suurt abi, sest valimisliidu esimees ei osanud sõita ja autot kasutas tema abikaasa. Selleks et Laari kuidagi ratastele saada, hankis Reisner talle suure surmaga septembriks koha autokooli. Paraku õpingud katkesid, sest õpilane sai peaministriks ja pidi edaspidi istuma auto tagaistmel.
Bensiinimuresid aitas vahel lahendada valge Opeli omanik Illar Hallaste. Tema kodu koos naise ja kaheksa lapsega oli Lääne-Virumaal Kadrinas. Seetõttu oli ta suutnud endale hankida mingi erilise ülemnõukogu kütusekaardi.
Palju abi oli ka Andrei Priist, Isamaa saadikurühma liikmest ülemnõukogus. Prii juhtis Muhumaal ühismajandit, millel oli oma kütusehoidla. Nädala algul saabus ta saarelt Toompeale rahvast esindama, Volga pakiruum bensiinikanistreid täis.
Hiljem rentisid Reisner ja Arge ühes linnalähedases aiandis kütusemahuti, kuhu ostsid Isamaale korraga paar tonni bensiini. Kuna autosid oli vähe, siis jätkus sellest tükiks ajaks.
Plats puhtaks!
Uus peakorter andis Isamaa kampaaniale uut jõudu. See liitis meeskonnaliikmeid, kellest mõni vahel ööbis tööaja säästmiseks ka valimisstaabis. Avarad ja ilusad ruumid avaldasid muljet ka ajakirjanikele ja sponsoritele. Isamaa kontorisse võis igal ajal ette helistamata sisse astuda, kohvi juua ja kasvõi niisama maast ja ilmast juttu puhuda. Kuigi kampaaniameistritel oli ööpäev läbi tuli takus, ei jäetud kellelegi muljet, nagu poleks ta oodatud.
Sõnum, mida Isamaa levitas, oli lihvitud lihtsaks ja löövaks, kuid see põhines põhjalikul programmil, mille kallal olid kurja vaeva näinud Jüri Luik, Mart Nutt, Indrek Kannik, Illar Hallaste, Jaanus Betlem ja paljud teised inimesed. Peamise töö programmi kokkukirjutamisel tegi siiski ära Mart Laar. Tema kirjutas ka majandusosa, kasutades nõunikena rahareformi komitee liikmeid Siim Kallast ja Ardo Hanssonit, sest Isamaa tippude seas polnud ühtki majandusharidusega inimest.
Ameerika ühe nimekaima majandusteadlase Milton Friedmani ja tema abikaasa Rosa Friedmani tekstikogumik “Valikuvabadus” (“Free to Choose”) ilmus eesti keeles just valimisaastal ja oli siis igale siinsele parempoolsele poliitikule sama mis moslemile koraan. Seepärast on ka arusaadav, miks Isamaa majandusprogramm näis koosnevat Friedmani mõttevälgatustest. Selles nõuti näiteks majanduse doteerimise lõpetamist, tollipiirangute kaotamist, konkurentsi toetamist, avatud ja liberaalset põllumajanduspoliitikat, madalaid makse ning kogu Euroopas enneolematut ühetaolist tulumaksu.
Lendlehtedel ja valimisbuklettidel võttis Isamaa loosungi all “Plats puhtaks!” oma programmi kokku nii:
• Kommunismiaegsed võimumehed lahkuvad ametist, 50 aasta jooksul on nad tõestanud oma oskamatust.
• Eesti saab taas rahvusriigiks.
• Eesti keelega saab hakkama kogu Eestis.
• Võõras vägi lahkub Eestist, kunagi ei kirjutata alla Vene vägede siinolekut õigustavatele lepingutele.
• Eesti kodanikkonnas tasakaalu säilitamiseks võib igal aastal naturalisatsioonikvoodi alusel Eesti kodakondsuse saada ainult piiratud hulk muulasi.
• Muulastel saavad olema soodsad võimalused oma kodumaale tagasipöördumiseks.
• Looduskeskkonda hakatakse põhjalikumalt ravima, sellest sõltub eestlaste tervis.
• Eestis on mõnus ja hubane nii eestlastel kui ka meie külalistel.
• Eestis saab olema kasulik rohkem teenida, edasipüüdlikkust ei karistata maksudega.
• Riigi bürokraatiaaparaat väheneb mitmekordselt, maksud ei suurene.
• Omand on Eestis püha ja puutumatu. Kodaniku vara saab olema kodaniku, mitte riigi omanduses.
• Eestis algab laialdane privatiseerimine seaduslikus korras.
• Okupatsiooni ajal röövitud vara tagastatakse, võõra varaga rikkaks ei saa.
• Korterid jõuavad osakute abil eestlaste kätte.
• Eesti kroon saab olema usaldusväärne raha, mis kõlbab ka panka panna.
• Eesti on tihedas kaubavahetuses teiste riikidega, nii ilmuvad müügile taskukohased kaubad.
• Kodu saab jälle eestlase kindluseks.
• Eesti sõjavägi tagab Eesti julgeoleku.
• Eesti politsei saab olema