kaasaegne hariduskorraldus aitab meil saada kaasaegseks riigiks.
• Noorel on võimalus valida eri haridusvormide vahel, mitmekesisus tõstab hariduse taset.
• Üliõpilased saavad õppimiseks soodustatud tingimustel laenu.
• Sõltuvalt laste arvust saavad perekonnad maksukergendusi.
• Noortel perekondadel on võimalus saada soodsat laenu korteri või maja muretsemiseks.
Kakskümmend aastat hiljem ajab see jutt iga normaalse unega inimese haigutama. Raske on aru saada, kuidas nii enesestmõistetavate asjade lubamisega valimised võideti. No milline erakond hakkaks tänapäeval kuulutama, et müügile ilmuvad taskukohased kaubad ja eesti keelega saab hakkama kogu Eestis?! Või et kodu saab jälle eestlase kindluseks, politsei räägib eesti keeles ja Eesti sõjavägi tagab Eesti julgeoleku?
Praegu tundub see paremal juhul tüütu triviaalsus, aga tol ajal tähistas iga Isamaa lubadus suurt elumuutust, millest alles unistati. Eesti sõjaväge polnud veel õieti olemas ja politsei oli umbkeelne. Kodud, need kindlused, kuulusid valdavalt riigile – oma korter või maja oli alles haruldus.
Isamaa revolutsiooniliste loosungite muutumine argipäevaks näitab hästi, kui järsk pööre suudeti tuua Eesti ellu 1990. aastate algul ja kui kiiresti on meie riik paarikümne aasta jooksul arenenud.
Rahvarinde kõige tähtsamaks majanduspoliitiliseks valimislubaduseks oli hankida Eestile juba lähiajal miljard dollarit välislaenu. Selle raha eest lubas Savisaar teha peaaegu kõike alates 100 000 uue töökoha loomisest kuni keskmise palga tõstmiseni sellise tasemeni, et perel jätkub raha ka sügavkülmiku ja mikrolaineahju ostmiseks.
Püstolreporter Arnold Kurb
1991. aasta sügisel oli Indrek Kannik äsja asutatud Isamaa valimisliitu tutvustades ennustanud, et riigikogu valimised võidab Rahva-Keskerakond. “Meie seisukoht on, et lähemate aastakümnete vältel Eestis parempoolsusele alternatiivi ei ole,” kuulutas Isamaa valimismeeskonna juht 25. oktoobri Rahva Hääles. “Kuid tulevastel valimistel Isamaa suurimaks jõuks parlamendis tõenäoliselt veel ei kujune. Ühiskond ei ole selleks veel valmis. Seamegi endale eesmärgiks mitte olla lihtsalt opositsioonis, vaid saada suurimaks opositsioonirühmaks Eesti riigikogus.”
Kannik sai selle jutu eest Isamaa nõukogult kõvasti nahutada. Valimistele ei minda kaotama ja erakonna eesmärk ei saa olla koht opositsioonis. Isegi kui nii mõeldakse, siis nii ei öelda. Valija peab ju peast päris soe olema, kui ta hääletab partei poolt, kes ei loodagi võimule pääseda. Milleks siis üldse hääletada?
Tegelikult oli Kanniku ennustus kõige õhulisem roosamanna, millest Isamaa poliitikud tol ajal üldse unistada oskasid. Arvamusküsitluste kohaselt oli Isamaal suuri raskusi isegi parlamenti pääsemisega. Jutt valitsuse moodustamisest oleks sel taustal kõlanud surija sonimisena.
Aga kõigest kümme kuud pärast valimisliidu asutamist ja üks kuu enne riigikogu valimisi oli selge, et tegelikult ületab Isamaa mäekõrguselt ka kõige ulmelisemaid ootusi. Augusti keskel toetas Isamaad ühtäkki 25 % hääleõiguslikest kodanikest, näitas Emori küsitlus. See oli üllatus ka Isamaale endale. Järgnesid Rahvarinne (11 %), Kindel Kodu (7 %), Mõõdukad (7 %), ERSP (6 %) ja Sõltumatud Kuningriiklased (6 %).
Ootamatult oli Isamaal sama palju poolehoidjaid kui kolmel järgneval valimisliidul kokku. Suur töö, mida paljud andekad inimesed olid juba mitu kuud teinud kuusteist tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas, hakkas vilja kandma täpselt õigel ajal.
Isamaa üks kõige võimsamaid liitlasi oli ajakirjandus, kus põlvkondade vahetuse tõttu käis samuti tõsine mõõduvõtt uue ja vana vahel. Väljaandeid tekkis nagu seeni pärast vihma, aga ka vanadesse toimetustesse tulvas otse koolipingist või tänavalt verinoori ajakirjanikuhakatisi. Oli aeg, kus koguni 22 väljaande peatoimetajad olid nii noored, et õppisid töö kõrvalt alles ülikoolis. Loomulikult kuulus nende sümpaatia nooruslikule Isamaale, mitte vanemapoolsele võidunud Maaliidule või diktaatorina praalivale Savisaarele.
Isamaa suur eelis oli seegi, et mitu nende juhtkuju oli lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna ja töötanud ise veel hiljaaegu ajakirjanikena. Väljaanded olid vaesed, kontroll nõrk, toimetustes valitses suur segadus nagu kogu ühiskonnaski. Inimesel, kes tundis hästi ajakirjanikke ja toimetuste siseelu, oli seetõttu võimalik teha asju, mis tänapäeval ei tuleks enam kõne allagi.
Isamaa pressisekretäril Tiit Pruulil polnud mingi kunst avaldada ka juhtivates päevalehtedes varjunimede all uudislugusid, arvamusartikleid ja Isamaa poliitikute intervjuusid iseendaga. 1992. aasta suvel ilmus Päevalehes isegi toimetuse anonüümsete juhtkirjadena tekste, mis olid valminud Isamaa kontoris. Andres Sarapuu varjunime all kirjutas Päevalehes sageli hilisem minister ja suursaadik Jüri Luik, aga vahel ka mõni teine Isamaa poliitik.
Eriline pidu ja pillerkaar käis Isamaal kollase pressi veergudel. Liivimaa Kroonikas möllasid mõnuga stammreporterid Arnold Kurb, Friedrich Kibu, Jaak Vapper ja Helen Lehis. Need olid kollektiivsed varjunimed, mida kasutasid paljud Isamaa poliitikud, aga mõnikord ka viisakate lehtede ajakirjanikud, kes ei tahtnud oma nime kollase poriga määrida, küll aga olid valmis selles salaja püherdama. Valija võttis sopalehtede pseudonüüme nii tõsiselt, et Arnold Kurb kerkis üle-eestilises ajakirjanike populaarsustabelis koguni esikümnesse.
Kes on KGB agent?
Kõige riskantsem trikk, mis Liivimaa Kroonikas ette võeti, oli Isamaa presidendikandidaadi Lennart Meri vastu esitatud KGB süüdistuste naeruvääristamine.
1. juulil avalikult presidendikandidaadiks kuulutatud Meri ei olnud Isamaa esimene eelistus. Lisaks Merile vaeti kirjanik Jaan Krossi ülesseadmist. Mõlema mehe trumbiks oli muuhulgas ka hall pea – see lisas noorpoliitikute valimisliidule usaldusväärsust ja usutavust.
Kui Kross kindlalt keeldus, tegi Isamaa pakkumise Merile, kes kohe ka nõustus. Hiljem keelitasid Isamaa poliitikud ka Rein Taagepera Rahva-Keskerakonna toel presidendiks kandideerima – ikka selleks, et Meri põhikonkurendilt, kauaselt kompartei tipptegelaselt ja Kindla Kodu presidendikandidaadilt Arnold Rüütlilt hääli vähemaks võtta.
Juuni lõpus saatis üks siseministeeriumis kõrgel ametikohal töötanud Rüütli poolehoidja Isamaale ähvarduse: kui Meri kandideerib, siis saab kogu Eesti teada, et ta on KGB agent.
Meri ise oli parajasti Soomes saadikutööd tegemas. Isamaa läkitas Jüri Luige, Meri lemmiku kohe Helsingisse küsima, kas süüdistustel võib mingi tõepõhi all olla. Saanud eitava vastuse, otsustasid Isamaa juhid Meri kaitseks välja astuda. Aga kuidas tõestada seda, mida pole olnud?
Indrek Kannik, Mart Laar ja Jüri Luik haudusid välja riskantse plaani. Kõigepealt tuli mõnel pressikonverentsil prohvetlikult ennustada, et kuna Meri on Rüütlile ohtlik vastane, siis hakatakse meedias teda peagi laimama absurdsete süüdistusega. Seejärel aga tuli ise avaldada selline jaburus, mille järel ei võtaks keegi süüdistusi enam tõsiselt.
Peagi hakkas Rüütli poolehoidja Ando Leps küll ühele, küll teisele lehetoimetusele pakkuma udust lugulaulu sellest, justkui oleks Lennart Meri isa ja ka Lennart Meri ise olnud KGB agent. Toimetustel polnud võimalik ränka süüdistust kuidagi kontrollida ja artiklit ei avaldatud. Aga ühel õhtul jõudis Isamaa staapi teade, et nädalaleht Eesti Ekspress on otsustanud hiljem andolepsia nime all tuntuks saanud haiguse sümptomid siiski ära trükkida.
Lepsi kirjatöö pidi Ekspressis ilmuma 4. septembril. Päev varem, 3. septembril avaldas Liivimaa Kroonika pealkirja all “Kes on KGB agent?” pika lugejakirja pensionärilt, kes palus oma nime mitte avaldada.
Pärast vahvat seiklusjuttu sellest, kuidas NKVD ülem Lavrenti Beria püüdis Georg Meri abil tervet Baltikumi lääneriikidele maha müüa, andis tundmatu pensionär teada, et KGB olevat tahtnud värvata ka Lennart Merit, aga see polevat õnnestunud, kuna Lennart olevat siis juba olnud Lääne-Saksamaa luure teenistuses. Seejärel paljastas pensionär justkui möödaminnes Lennart Meri sidemed “Iisraeli luurega, mille loojad viibisid Venemaal asumisel umbes samas piirkonnas kus Lennart Meri.”
See