maksa kõike liiga tõsiselt võtta.
Mõeldes tõusva päeva pääle
Isamaa valimisüritused meenutasid sageli rokk-kontserte, sest lisaks ajakirjandusele õnnestus Isamaal enda poole võita peaaegu kõik Eesti noorema põlve muusikud. Enne kui Laar või Meri kõnepulti kommuniste tümitama lasti, kütsid soojendusbändidena rahva üles Eesti parimad lauljad ja pillimehed.
Rahvarindele jäid vaid riismed. Isegi oma kõige suuremale valimispeole lauluväljakul ei olnud neil võimalik peaesinejaks leida kedagi paremat peale amatöörlauljatest koosneva nelipühilaste pereansambli Sõnajalg.
Isamaad toetasid ka laulva revolutsiooni kõige kuumemad muusikanimed Ivo Linna, Alo Mattiisen ja Jüri Leesment. Linna laulis valimisüritustel Mattiiseni-Leesmendi valimislaulu:
“Mõeldes tõusva päeva pääle, süda sunnib lisama:
mina annan oma hääle ikka sulle, Isamaa.”
See Isamaa räpi nime all tuntuks saanud laul, kus Ivo Linna taustalauljaks oli ka Ruja legend Urmas Alender, on ilmselt üks Eesti kõigi aegade menukamaid valimislugusid. Raadios mängiti seda ka täiesti tasuta kui nimeka helilooja populaarset pala. Laulusõnade autor Jüri Leesment kandideeris Isamaa nimekirjas riigikogusse ja rääkis ajakirjanikele, et “uue loo kirjutamine oli vajalik selleks, et tõmmata selge joon enda ja rahvuslikule reetmisele läinud Rahvarinde tegelaste vahele”.
Savisaarele ja Rahvarindele oli Lennart Meri ja vabaduselaulikute ülekolimine Isamaa leeri valus hoop. Meri oli ju olnud Savisaare valitsuse üks väljapaistvamaid ministreid ja Rahvarinne lootis teda näha enda presidendikandidaadina. Mattiisen-Leesment-Linna aga olid laulva revolutsiooni ajal olnud Rahvarinde hiigelürituste iidolid, kuid nüüd ei tahtnud nad Savisaarest enam midagi kuulda.
Kui 1992. aasta augusti teisel poolel arvamusküsitlustest ootamatult selgus, et Isamaa võib võita valimised, muutis Savisaar järsult taktikat. Ta unustas Kindla Kodu ja Vähi valitsuse materdamise ning asus raevukalt ründama Isamaad, kellest ta seni polnud väljagi teinud. Aga oli juba hilja.
VÕIT
Meri põlvini
Isamaa valimispeol Tallinnas Kinoliidu baaris oli 20. septembril 1992 kohal korraga koguni kolm tulevast presidenti. Suursaadik Lennart Meri oli äsja lõpetanud võimsa presidendikampaania. Raadio Vaba Euroopa Eesti osakonna juhataja Toomas Hendrik Ilves oli seejuures tema üks tähtsamaid nõuandjaid. Soome tulevane riigipea Sauli Niinistö saabus Tallinnasse Isamaa valimisvõitu tähistama koos Kokoomuse esindusega. Juba toona paistis Niinistö aatekaaslaste seast silma vankumatu enesekontrolliga. Just tema oli see, kes ühe väsinud soomlasest kaasvõitleja hotelli puhkama aitas, kui see pikast päevast ootamatult ära väsis.
Kõige ülemeelikumas tujus oli valimispeol asevälisminister Trivimi Velliste. Põhjuseks polnud mitte ainult krõbekange Strugurash, Moldovas toodetud vastiku maitsega konjakilaadne jook, mida asevälisminister kõigile lahkelt välja tegi. Kui Isamaa üldist võidurõõmu kippus pisut kammitsema mure tundmatu tuleviku pärast, siis Velliste saatus oli selgemast selge: temast saab välisminister, taasiseseisvunud Eesti vabariigi esimene põhiseaduslikult ametisse vannutatud välisminister!
Koduteel avastas Velliste, et pintsakutaskusse on ununenud veel üks kommarikleeps ja tulevane välisminister pani otse Tallinna kesklinnas toime väikese vandalismiakti. See oli omamoodi ime, et nii käidavas kohas ja nii kaua poeaknal rippunud Arnold Rüütli valimisplakat oli ikka veel märgistamata, aga nüüd sai seegi viga parandatud. Meri oli põlvini ja elu oli lill.
Toomas Hendrik Ilves läks Isamaa valimispeolt Toompeale, saadikute majja. Seal tegi ta Mart Soidrole selgeks, et viimane aeg on Kuku raadiosse valimistulemusi kommenteerima minna.
Kuku stuudio asus siis veel oma kõige esimeses pelgupaigas, Tallinna Linnahalli keldris. Saatejuht Harri Tiido elas seal rohkem kui kodus ja oli valimisööl loomulikult kohal. Suurivaevu suutis ta peomeeleolus Ilvest veenda selles, et parim aeg eetrisse minekuks on sedapuhku mitmel põhjusel juba ammu möödas.
Isamaa esinumber Mart Laar oli sel ajal juba kodus voodis ja kuulas unetult raadiot. Kui ta valimispeolt lahkus, polnud tulemused veel selged. Nüüd luges Tiido Kukus ette värskeid numbreid.
Riigikogu valimistest võttis osa 67,8 % valijatest. See oli korralik tulemus. Põhiseaduse rahvahääletusel oli 28. juunil osalenud 67 % ja riigikogu valimistega samal ajal toimunud presidendivalimiste esimeses voorus 68 % valijaist. Kokku oli üles seatud 17 erakondade ja valimisliitude nimekirja. Riigikogusse pääses neist koguni üheksa. Kaks viimast, Rohelised ja Ettevõtjate Erakond, ulatusid üle künnise üksnes tänu Rein Järliku ja Tiit Made isikumandaadile. Kokkuvõttes jagunes riigikogu nii:
Isamaa – 29 kohta
Kindel Kodu – 17 kohta
Rahvarinne – 15 kohta
Mõõdukad – 12 kohta
ERSP – 10 kohta
Sõltumatud Kuningriiklased – 8 kohta
Eesti Kodanik – 8 kohta
Rohelised – 1 koht, Rein Järlik
Ettevõtjate Erakond – 1 koht, Tiit Made.
Teiste seas jäi lävepaku taha kommunistliku partei mantlipärija, valimisliit Vasakvõimalus, mis sai kõigest 1,6 % häältest.
Presidendivalimistel saatis Isamaad peaaegu samasugune edu nagu riigikogu valimistel. Arnold Rüütel sai 41,8 %, Lennart Meri 29,5 %, Rein Taagepera 23,4 % ja Lagle Parek 4,2 % häältest.
Sellest piisas, eesmärk oli täidetud, president jäi rahvahääletusel valimata. Arvamusküsitluste kohaselt veel kevadel vähemalt kolmveerandi valijate toetust nautinud Rüütel oli saanud vähem kui pooled hääled. Nüüd pidi presidendi valima riigikogu ja seal oli jäme ots juba Isamaa käes.
Valik oli siiski ebamugav. Meri toetamiseks pidi riigikogu eirama rahva esimest eelistust. Rein Taagepera, kes kampaania kestel oli teravalt rünnanud Rüütlit ja toetanud Merit, leidis ka nüüd Rüütli kõrvalelükkamiseks ja Meri eelistamiseks osava põhjenduse: “Selge enamik valijaist hääletas selle poolt, et uus aeg nõuab tippu uut inimest. /–/. Seega on riigikogul rahva enamuse mandaat valida tippu uus inimene.”
Liiga pruun
“Liiga pruun!” Laari hääl kostis kardina tagant otsekui teisest ilmast. Soidro tiris teki üle pea. See polnud esimene kord, mil ta koju ei jõudnudki. Et mitte sisse magada ja hommikul varakult platsis olla, oli ta Kukust taksoga otse Kopli tänava valimisstaapi ööbima sõitnud.
Akna taga oli alles pime, aga Laar ja Hallaste olid juba kohal ja panid ärklikorruse nõupidamisruumis kahekesi tulevast valitsusliitu kokku.
Hallaste lootis häältelisa leida valimisliidust Eesti Kodanik, kuhu kuulusid Eesti Vabariigi Partei ja Noarootsi Tervisliku Eluviisi Seltsi esindajad.
Esimestel riigikogu valimistel astus selliseid isevärki seltskondi üles hulgi. Mälestus kommunistlikust vangipõlvest oli veel nii värske, et kellegi vabadust ei tihatud vähimalgi moel piirata. Kandidaate võisid esitada kõik ühendused ja organisatsioonid. Riigikogusse pürgis isegi Loodusseaduse Partei. Valimistel osales üldse 8 valimisliitu, 5 erakonda, 39 ühendust ja 25 üksikkandidaati. Kokku seati üles 628 riigikogu liikmekandidaati.
Erinevalt paljudest teistest ühekordseks tarvitamiseks mõeldud nimekirjadest saatis Eesti Kodanikku suur edu. Eksiilvalitsuse sõjaministri Jüri Toomepuu tuules tuli Eesti Kodaniku nimekirjas riigikogusse terve ports poliitilist elavhõbedat, mida sai nüüd tarbe korral siia-sinna loksutada.
Laari vana sõber, ajaloolane Rein Helme oli juba varem lubanud, et kolib Eesti Kodanikust Isamaasse. Enam-vähem kindel oli ka Tiina Benno üleminek ERSPsse. Kuna saadikurühma moodustamiseks oli vaja seitset liiget, lagunes Eesti Kodaniku fraktsioon ülejooksikute tõttu juba riigikogu neljandal tööpäeval.
“Liiga pruun!” jäi Laar endale kindlaks, kui Hallaste veel kord Eesti Kodanikust võimaliku valitsuspartnerina juttu tegi.
Isamaa