reastati saadud hääle arvu järgi ümber – ja igal valijal oli kaks häält. Ühe neist andis ta kandidaadile ja teise valimisnimekirjale tervikuna.
Kahe hääle süsteemi oli Hallaste maha kirjutanud Saksa valimisseadusest, aga sealsete õigusteadlastega vesteldes mõistis ta peagi, et see võib tekitada suurt segadust. Valija ei saa enamasti aru, et nimekirjale antud hääl on hulga tähtsam kui kandidaadile antud hääl, mis läheb lihtsalt kaotsi, kui kandidaat isikumandaati ei saa.
Valimisseaduse kõige tähtsamad sätted sündisid eeskätt tänu isamaalase Illar Hallaste ja rahva-keskerakondlase Peet Kase tööle ning California ülikooli professori Rein Taagepera ja Kölni ülikooli professori Werner Kaltefleiteri nõuannetele. Just nende soovitatud 5 % valimiskünnis, suletud valimisnimekirjad ning modifitseeritud d`Hondti jagajate meetod hoidsid 1992. aastal ära isikuvalimiste kõige raskemad tagajärjed. Need sätted soosisid suuremaid erakondi ja peletasid lisaks poliitilistele aferistidele võimult ka kommuniste, kes isikuti olid sageli populaarsed, aga parteina lootusetult läbi põrunud.
Kaltefleiter soovitas tõsta valimiskünnise koguni 7%ni, sest “kriisiolukordades võivad ka väga äärmuslikud liikumised ja erakonnad saada täis 5 % nõude ja parlamenti pääsenud parteide arv läheb liiga suureks, mis raskendab valitsuskoalitsiooni moodustamist”. Aga Eesti pisiparteidele oli see liig mis liig.
20 aastat tagasi oli Eestis erakondi nime poolest palju, kuid enamasti olid need vaid mõnekümneliikmelised huvigrupid ja sõpruskonnad. Praegu kehtivat 1000 liikme nõuet erakonna asutamiseks polnud. See piir oleks tol ajal jõukohane olnud ainult kommunistlikule parteile ja võib-olla ka ERSPle.
Muidu igati õnnestunud seadusesse jäi paraku üks suur auk: riigikogusse võisid pürgida suvalised ühendused ja organisatsioonid, kandidaatide ülesseadmine oli täiesti vaba. Ehk nagu ütles ülemnõukogus selle sätte üks suuremaid vastaseid Valeri Kois: isegi iga tasulise WC omanik sai püha õiguse oma esindaja valimistel üles seada.
Kummalisel kombel mõjutasid selle sätte sündi lisaks laulva revolutsiooniga saabunud tohutule vabadusepuhangule ka seaduse ühe peamise ettevalmistaja Illar Hallaste isiklikud üleelamised.
Hallaste oli ilmselt kõige esimene inimene Eesti NSVs, kes üritas valimistel rinda pista komparteiga. See juhtus 1988. aastal, kui Rakveres kandideeris ülemnõukogu asendusvalimistel EKP keskkomitee esimene sekretär Vaino Väljas. Ligi pool sajandit polnud kommunistidel valimistel konkurente, aga nüüd sai Kadrina pastor Hallaste hakkama sellega, et laskis Rakvere koduloomuuseumi ametiühingugrupil ka ennast kandidaadiks esitada.
Loomulikult poleks noor pastor suutnud rahva palavalt armastatud esikommunisti võita, kuid okupantide sabarakud lõid siiski kartma. Seadus nägi ette, et valituks saab see, kelle kasuks hääletavad vähemalt pooled valijate nimekirja kantud inimesed. Kuna asendusvalimistel käis vähe rahvast, siis tekitas teine kandidaat ohu, et Väljase häältesaak jääb alla nõutud künnise. Probleemi lahendas ülemnõukogu presiidium eesotsas Arnold Rüütliga. Hallaste jäeti kandidaadiks registreerimata, sest juristid leidsid pika otsimise peale pügala, mille järgi võis kandidaate üles seada ametiühingu komitee, aga mitte ametiühingu grupp.
See juhtum oli üks põhjusi, miks Hallaste võitles kandidaatide ülesseadmise vabaduse eest. Esimestel riigikogu valimistel said suurt vabadust ära kasutades kaasa lüüa ka Noarootsi Tervisliku Eluviisi Selts, Eesti Vabariigi Partei, Revali Karskete Rammumeeste Selts, Euroopa Noorte Metsaaktsioon Eestis, sõltumatu rühmitus Põlevik, usukogudus Sõprade Kirik, Invaühingute Liit, Roheline Rügement, Eesti Naisliit, kodanikeühendus Gratia, Roheline Maardu, Pensionäride Liit ja paljud teised poliitilised suurused. Valimisliidu Halastus moodustasid kõigest kaks meest: Harri Kingo ja Ilmar Pappel. Üks vapustavamaid rühmitusi oli kolme kandidaadiga Loodusseaduse Partei. Selle erakonna põhiline programmiline eesmärk oli lähendada riigi seadusi loodusseadustele.
1992. aasta kevadtalvel valimisseadust tehes ei saanud Hallaste kuidagi ette näha Isamaa valimisvõitu. Isamaa oli siis veel sellest unistamiseks liiga väike tegija. Hallaste pidas silmas üldist hüve, soovi saada Eestile stabiilne valitsus ja tegus parlament. Aga vastu ootusi lõikas tema tööst 1992. aasta valimistel lõpptulemusena kõige rohkem kasu just tema enda valimisliit Isamaa. Valimisseadus võimendas võitu ja andis edukamatele nimekirjadele riigikogus suhteliselt rohkem kohti.
Toetan sind, Mart, täielikult
Isamaa saadikurühma esimene koosolek peeti 25. septembri keskpäeval ilma erilise pidulikkuseta. Selleks ei kogunetud isegi mitte lossi, vaid Rahukohtu tänavale saadikute majja. Riigikogu esimese istungini oli veel kümme päeva aega. Saadikurühm oli nüüd mitu korda suurem kui varem ja poleks Isamaale lossis antud pisikesse ülemnõukoguaegsesse tuppa lihtsalt ära mahtunud. Kohal oli 24 saadikut, puudusid Tõnu Juul, Enn Tarto, Kalle Jürgenson, Tiit Arge ja Karin Jaani.
Juba esimesel koosolekul langetasid veel ametisse vannutamata saadikud paari tunni jooksul hulga personaliotsuseid, mis mõjutasid mitme järgneva aasta jooksul kogu riigi elu. Just seal lepiti lõplikult kokku, et Laar saab peaministriks, Nugis riigikogu esimeheks ja Hallaste saadikurühma esimeheks.
Ülekaaluka valimisvõidu tõttu oli Isamaal tähtsaid ametiposte rohkem kui tahtjaid. Pakkumine ületas nõudluse ja suuri vastuolusid polnud ette näha. Ent siiski sätiti päevakord nii, et Laari võimalikud konkurendid Nugis ja Hallaste saaksid oma pagunid kätte enne, kui peaministrikandidaati arutama hakatakse.
Nugis otsustati riigikogu esimehe kandidaadiks üles seada täielikus üksmeeles. Saadikurühma juhtide valimine seevastu tekitas veidi närvikõdi. Peavoolule, mida juhtis Laar, püüdis vaikselt vastu astuda EKRE eesotsas Kaido Kama ja Andres Heinapuuga.
Nagu varem kitsamas ringis kokku lepitud, pakkus Laar saadikurühma esimeheks Hallastet ning aseesimeesteks Kannikut ja Kranichit. See, et liberaalid saavad ühe aseesimehe koha, oli samuti varasem kokkulepe, aga Kranich kandidaadina tähendas väikest üllatust. Liberaalide esimees Paul-Eerik Rummo pürgis kultuuri- ja haridusministriks ning loogiliselt võttes oleks fraktsiooni aseesimeheks pidanud saama liberaalide teine number Tiit Käbin. Aga Isamaa tuumik pidas teda juhiameti jaoks liiga isepäiseks ja koostöövõimetuks.
Lisaks Hallastele kandideerisid oma erakonnakaaslaste ettepanekul saadikurühma juhtideks EKDE esimees Aivar Kala ja EKRE liige Kaido Kama. Hallaste sai 14 häält, Kannik ja Kranich võrdselt 11, Kama 8 ja Kala 4. Liisk andis Kannikule esimese aseesimehe ja Kranichile teise aseesimehe tiitli.
Järgmisena pandi hääletusele peaministri portfell. Poliitilise loogika kohaselt oleks see automaatselt pidanud kuuluma Laarile kui valimisliidu esimehele, kuid tookord see nii enesestmõistetav veel polnud. Laari vastu võttis sõna vabariiklane Matti Päts. Ta tahtis selles ametis näha majandusmeest ja pidas silmas ilmselt oma erakonnakaaslast Ülo Nugist.
Nugis ise pead tulle ei pistnud, jõudude vahekord oli ilmselge. Hääletuseelsel arutelul tegi ta siiski katset kallutada fraktsiooni enda poole jutuga, et valitsust ootab ees väga raske aeg ja Laari kui tulevase suure parempoolse erakonna esimeest tuleb sellest säästa. Tulevane peaministri nõunik Tiit Pruuli on selle arutelu üles tähendanud nii:
Hallaste: Kuna me suurelt võitsime, siis pakutakse peaministrikohta meile.
Luik: Peaminister peab olema professionaalne poliitik. Teen ettepaneku: Mart Laar.
Päts: Peaminister peab olema majandusmees.
Betlem: Ta peab muutused käima panema. See on Laar.
Nugis: Toetan sind, Mart, täielikult. Aga meil on unikaalne võimalus moodustada partei, mis võtab paremtiiva ära. Eelolev periood ei lõpe võiduga. Kevadel tuleb madalseis majanduses. Meile ei ole antud realiseerida oma programmilisi eesmärke. Kui fraktsioon toetab Marti, siis mingit laveerimist pärast ei ole. Aga kas meile on praegu see vastutus jõukohane.
Laar: Ideaalset kandidaati ei ole. Juhul, kui koalitsiooniläbirääkimised nõuavad, olen valmis loobuma, aga mitte iga Eesti poliitiku heaks. Et läbirääkimistele minna, peab olema fraktsiooni otsus langetatud.
Laari vastu ei hääletanud keegi, kuid Päts, Heinapuu ja Kama jäid erapooletuks. Võimalik, et juba siit hakkas