sind tabaks mingi nägemus ainult seepärast, et on öö. Ainult seepärast, et mõnes hoones tuled põlevad.” Aga ta ei olnud selleks seal, et mind õrritada, ja ma olin rahul igasuguse, kas või võltsi nägemusega, ega pööranud seetõttu pead.
Lennukid lendasid pilvede kohal. Klaasist pilvelõhkujad valgustasid kirikutornide kiivreid. Poolkaarena koolduv neoonarhitektuur teispool piiri. Püüdsin arvuti abil võrku pääseda, et paari asja järele vaadata, aga mul oli vaid modemühendus ja see oli väga närvesööv, nii et jätsin järele.
„Üksikasjad hiljem.” Ma ütlesin seda vist kõva häälega. Tegin veel märkmeid. Viimaks, lõpuks helistasin otse Corwi lauatelefonile.
„Lizbyet. Mul tuli mõte.” Kui ma valetasin, siis kippusin ikka ütlema liiga palju ja liiga kiiresti. Sundisin ennast justkui mõtiskledes kõnelema. Aga ta ei olnud rumal. „Kell on palju. Ma jätan selle töö sulle, sest ise ma ilmselt homme tööle ei tule. Me ei jõua nende tänavakõlakatega kuhugi, seega on üsna selge, et meie arvamus oli ekslik – keegi oleks ta juba ära tundnud. Saatsime foto kõikidesse jaoskondadesse, nii et kui ta on võõras kandis töötav tänavatüdruk, siis ehk on meil õnne. Aga vahepeal tahan ma, et sa uuriksid veel paari juhtlõnga, kuniks see asi töös on.
Vaata, ma arvan, et ta ei ole tuttavas piirkonnas, see on kummaline olukord, meie kõrvu ei jõua mitte midagi. Ma rääkisin ühe tuttava selliga Teisitimõtlejate üksusest ja ta kirjeldas, kui salatsevad need inimesed on, keda ta jälgib. Natsid ja punased ja ühendajad ja nii edasi. Igatahes ma hakkasin mõtlema, millised inimesed oma identiteeti varjavad, ja kuni meil aega on, seni tahaksin ma seda uurida. Ma pean silmas, et – üks hetk, ma vaatan oma märkmeid… Hea küll, võime vabalt ka ühendajatest alustada.
Räägi Kooki kambaga. Vaata, kas saad aadresside või harude kohta midagi välja uurida – mina ei tea sellest suurt midagi. Küsi Shenvoi osakonda. Ütle talle, et sa töötad minu heaks. Uuri seda, mida teada saad, võta fotod kaasa, vaata, kas keegi tunneb ta ära. Ma ei pea ütlema, et nad käituvad sinuga kummaliselt – nad ei taha sind seal näha. Aga vaata, mida teha annab. Hoia ühendust, mul on mobiil sees. Nagu ma ütlesin, siis kontorisse ma ei tule. Olgu. Homme räägime. Olgu, nägemist.”
„See oli kohutav.” Ma ütlesin vist ka seda valjuhäälselt.
Kui see oli tehtud, helistasin meie administratiivbüroosse Taskin Cerushile. Ma olin targu tema otsenumbri võtnud, kui ta aitas mul kolm-neli juhtumit tagasi bürokraatiaga toime tulla. Olin ühendust hoidnud. Ta tegi oma tööd suurepäraselt.
„Taskin, Tyador Borlú siinpool. Kas sa oleksid nii hea ja helistaksid mulle homme või esimesel võimalusel mobiilile ja annaksid teada, mida ma pean tegema, kui tahan ühe juhtumi Järelevalvekomitee ette viia? Kui ma tahaksin Läbitungi ühest juhtumist teavitada? Oletame.” Ma võpatasin ja naersin. „Hoia see enda teada, eks? Aitäh, Task. Anna lihtsalt teada, mida ma peaksin tegema ja kas sul on teadjana mingeid kasulikke soovitusi. Aitäh.”
Minu hirmsa informaatori jutu osas ei olnud erilist kahtlust. Väljendid, mis ma olin üles kirjutanud ja alla jooninud:
sama keel võimu tunnustamine – ei linna mõlemad pooled
Oli mõistetav, miks ta mulle helistas, mispärast see, mida ta oli näinud, ja asjaolu, et ta oli seda näinud, ei tundunud talle niivõrd suure kuriteona nagu enamikule teistele. Eeskätt oli ta nii teinud seepärast, et ta kartis seda, kuidas Marya-Iksi surm võib teda mõjutada. Ta oli mulle öelnud, et tema kaasosalised Besźelis võisid vabalt olla Maryat näinud ja et naine võis olla piiri rikkunud. Ning et kui mõni Besźeli tülikas seltskond võiks selles kuriteos ja tabu rikkumises süüdi olla, siis on nendeks minu informaator ja tema kaaslased. Nad olid ilmselgelt ühendusmeelsed.
Sariska pilkas mind mu mõtetes, kui ma taas öövalguses linna poole pöördusin, ning seekord ma vaatasin ja nägin selle naabrit. Lubamatult, kuid nägin. Kes poleks seda mõnikord teinud? Nägin gaasivarjendeid, mida poleks pidanud nägema, nende küljes kõlkuvaid luustikusarnastesse metallraamidesse aheldatud reklaame. Vähemalt üks mööduja ei olnud Besźelis – nägin seda tema rõivastest, värvidest, kõnnakust – ja ma silmitsesin teda sellegipoolest.
Pöördusin aknast paari meetri kaugusel asuvate raudteerööbaste poole ja ootasin hilist rongi, teades, et see peab viimaks saabuma. Vaatasin selle kiirelt mööduvatesse valgustatud akendesse ja osale reisijatele silma – neist vaid üksikud nägid ka mind ja ehmusid. Aga nad kadusid kiiresti üle ühendatud katuste – see oli üürike kuritegu ja nemad polnud süüdi. Vaevalt nad ennast kaua süüdlasena tunnevad. Vaevalt nad seda pilku üldse mäletavadki. Ma olin alati tahtnud elada kohas, kus saaksin võõraid ronge silmitseda.
5. peatükk
Kui te illitani ja besźi keelest suurt midagi ei tea, siis tunduvad nad väga erinevad. Mõistagi on kummalgi oma tähestik. Besź on besźis – kolmkümmend neli tähte, vasakult paremale, kõik häälikud selged ja foneetilised, kaas-, täis- ja pooltäishäälikud rõhumärkidega tähistatud ning nagu võib sageli kuulda, nägevat see välja kirillitsa moodi (ehkki niisugune võrdlus ärritab tõenäoliselt iga Besźeli kodanikku, olgu see kui tõene tahes). Illitan kasutab ladina tähestikku. See on nüüdisaegne.
Lugege üle-eelmise ja varasemate sajandite reisikirju ning te näete, et kummalist ja kaunist, paremalt vasakule kirjutatavat illitani ilukirja – ja selle kõrva riivavat foneetikat – mainitakse alatasa. Kindlasti on kõik kuulnud lõiku Sterne’i reisikirjast: „Alfabeetide maal püüdis Araabia pilku Sanskriti jumalanna (Muhamedi keeldudest hoolimata oli ta purjus, muidu oleks daami vanus teda pelutanud). Üheksa kuud hiljem sündis sohilaps. See metsik laps on Illitan, Hermes-Aphrodite, kel ei puudu ilu. Ta on pärinud midagi mõlemalt vanemalt, kuid hääle neilt, kes teda kasvatasid – lindudelt.”
Käsikiri läks 1923. aastal Ya Ilsa reformide käigus üleöö kaduma – Atatürk jäljendas teda, mitte vastupidi, nagu tavaliselt arvatakse. Isegi Ul Qomas ei oska enam peale arhivaaride ja aktivistide mitte keegi illitani kirja lugeda.
Igatahes ei meenuta illitan ei algupärases ega hilisemas kirjalikus vormis kuidagi besźi. Ka pole nad sarnase kõlaga. Kuid need erinevused ei ole nii sügavad, nagu esmapilgul tundub. Vaatamata hoolikale kultuurilisele eristamisele, on need keeled grammatikavormide ja foneemide suhete (kui ka mitte baashäälikute) poolest tihedas suguluses – lõppude lõpuks on neil siiski ühine eellane. On peaaegu mässumeelne nii öelda. Sellegipoolest.
Besźeli sünged ajad on väga sünged. Piki rannikut kaarduv linn rajati umbes kaks tuhat kuni tuhat seitsesada aastat tagasi. Linnasüdames on veel sellest ajast säilinud varemeid, kui tegu oli jõesuudmest paar kilomeetrit ülesvoolu asunud sadamalinnaga, mis pakkus varju mereröövlite eest. Mõistagi asutati linn samal ajal kui teinegi. Varemed on tänapäeval piiretega ümbritsetud või on iidsed vundamendid mõnel pool tähtsate ehitiste osaks saanud. Leidub ka varasemaid varemeid, nagu näiteks mosaiigijäänused Yozhefi pargis. Need romaani stiilis varemed pärinevad meie arvates Besźeli-eelsest ajast. Võib-olla me ehitasime Besźeli nende luudele.
See, mida me tollal ehitasime, võis, aga ei pruukinud olla Besźel, samal ajal kui teised ehitasid võib-olla samadele luudele Ul Qomat. Võib-olla oli tollal varemetel ühtne asum, mis hiljem lõhenes, või siis ei olnud meie iidne Besźel oma naabriga veel tutvunud ega eemalehoidvalt ühte põimunud. Ma ei ole Lõhenemise kohta ülikoolis õppinud, aga kui oleksin, siis ei teaks ma sellest ikkagi midagi.
„Boss.” Lizbyet Corwi helistas. „Boss, te olete osav. Kuidas te teadsite? Tulge aadressil BudapestStrasź 86.”
Ma ei olnud veel päevaseid riideid selga ajanud, ehkki oli juba pärastlõuna. Mu köögilauda täitsid paberimäed. Ajaloo- ja poliitikaraamatud kerkisid Paabeli tornina piima kõrval. Peaksin oma sülearvutit niisugusest segadusest kaugemal hoidma, aga ma ei viitsinud seda iial teha. Pühkisin oma märkmetelt kakaod. Musta näoga tegelane naeratas mulle Prantsuse kakaopakilt vastu. „Millest sa räägid? Mis aadressil?”
„See asub Bundalias,” ütles ta. Funicular Parkist kirde pool jõe ääres asuv tööstuseeslinn. „Ja kas te teete nalja, kui küsite, milles asi on?