ütlus, ainult et nemad räägivad udust. Seda võib teinekord kuulda ka muude ilmastikunähtuste või isegi rämpsu, solgi ja julgemate ütlejate puhul koguni tuvide või huntide kohta.). Kuid need lõhnad on pärit Besźelist.
Väga harva teeb mõni Ul Qoma noor elanik, kes ei tunne oma linna seda osa, mis Ul Qomalinnaga kattub, prohmaka ja küsib Ul Qoma päritolu Besźeli elanikult teed, pidades teda oma kaaslinlaseks. Viga ilmneb kiiresti – mitte miski pole nii hoiatav kui rõhutatult nähtamatuks jäämine – ja Läbitung suhtub sellesse üldjuhul armuliselt.
„Boss,” ütles Corwi. Me istusime nurgapealses Con ul Cai kohvikus, kus ma ikka käisin. Olin korraldanud vägeva vaatemängu, tervitades paiga omanikku nimepidi, nagu kahtlemata paljud Besźi kliendid seda tegid. Küllap ta jälestas mind. „Miks kurat me siia tulime?”
„Ole nüüd,” laususin ma. „Ul Qoma road. Ole nüüd. Sa ju tead, et tahad neid.” Pakkusin talle kaneeliläätsi, paksu magusat teed. Ta keeldus. „Me oleme siin sellepärast,” ütlesin, „et ma püüan õhkkonda sulanduda. Ma püüan Ul Qoma vaimu tabada. Raisk. Corwi, sa oled tark, ma ju ei räägi sulle mitte midagi sellist, mida sa ei teaks. Tule mulle vastu.” Lugesin sõrmedel. „See tüdruk – ta oli siin. See Iks, Byela.” Oleksin peaaegu öelnud Marya. „Ta oli siin – millal? – kolme aasta eest. Ta tiirles ümber kahtlaste kohalike politikaanide, aga ta otsis midagi muud ja selle osas ei saanud nemad teda aidata. Midagi, mida isegi nemad kahtlaseks pidasid. Ta lahkub.” Ma ootasin. „Ta läks Ul Qomasse.” Vandusin. Corwi vandus.
„Ta on uurimistööd teinud,” ütlesin ma. „Ta läheb üle piiri.”
„Nii me arvame.”
„Nii me arvame. Siis on ta äkitselt siinpool tagasi.”
„Surnuna.”
„Surnuna.”
„Raisk.” Corwi kummardus ettepoole, võttis ühe mu saiakese ja hakkas seda mõtlikult sööma ning peatus, endal suu täis. Kumbki meist ei öelnud pikalt sõnagi.
„Ongi nii. Kurat võtaks, see on läbitung, eks ju?” sõnas Corwi viimaks.
„…Tundub, et see võib olla läbitung, vist – jah, ma arvan, et on küll.”
„Kui mitte selleks, et teisale minna, siis selleks küll, et tagasi siia tulla. Kus talle ots peale tehakse. Või siis pärast surma. Heidetakse siia.”
„Või midagi sellist. Või midagi sellist,” laususin ma.
„Kui ta just seaduslikult üle ei tulnud või pole kogu aeg siin olnud. Ainuüksi see, et Drodin ei ole teda näinud…”
Mulle meenus telefonikõne. Tegin skeptilist võib-olla-nägu. „Võimalik. Tundus, et ta oli üsna kindel. Igatahes, kahtlane värk.”
„Noh…”
„Hea küll. Ütleme siis, et see on läbitung – hea küll.”
„Mis kuradit seal head on?”
„Ei, kuule,” ütlesin ma. „See tähendab, et tegu pole meie probleemiga. Või vähemalt… kui me suudame Järelevalvekomiteed veenda. Võib-olla peaksin selle kallale asuma.”
Ta põrnitses mind. „Nad ei anna teile mitte sittagi. Ma kuulsin, et nad hakkavad…”
„Me peame tõendeid esitama. Seni on need kõik kaudsed, aga võib-olla neist piisab, et see läbi läheks.”
„Mina kuulsin küll midagi muud.” Ta vaatas mujale ja uuesti mulle otsa. „Boss, kas te olete kindel, et tahate seda teha?”
„Kurat küll, jah. Kurat küll, jah. Vaata. Ma saan aru. Kiitus sulle, et sa tahad seda endale hoida, aga vaata. Kui juhtub, et meil on õigus… läbitungi ei saa uurida. Keegi peab sellest Byelast, Iksist, Võõrast Tapetud Tüdrukust hoolima.” Jäin ootama ja sundisin Corwi sellega mulle otsa vaatama. „Corwi, me ei ole parimad inimesed. Ta väärib paremat kui see, mida meie suudame. Keegi ei saa paremini tema järele vaadata kui Läbitung. Jumala eest, kes veel Läbitungi enda poolele saaks? Mõrvarit taga ajama?”
„Mitte just paljud.”
„Jah. Nii et kui võimalus avaneb, peame asja üle andma. Komitee teab, et igaüks üritab igasuguseid asju läbi suruda, seepärast nad sunnivadki kõiki läbi rõnga hüppama.” Ta vaatas mulle kahtlustavalt otsa ja ma jätkasin. „Meil pole tõendeid ja me ei tea üksikasju, nii et püüame paari järgmise päeva jooksul tordile kirsi peale panna. Või tõestada, et me eksime. Vaat, milline profiil meil nüüdseks tema kohta on. Kurat võtaks, meil on viimaks ometi piisavalt infot. Ta kaob kahe-kolme aasta eest Besźelist ja ilmub nüüd surnuna välja. Võib-olla on Drodinil õigus ja ta oligi Ul Qomas. Ausalt ja avalikult. Ma tahan, et sa võtaksid telefoni ning otsiksid siin- ja sealpool kontaktisikuid. Sa tead, mis meil on: võõras, uurija ja nii edasi. Uuri välja, kes ta on. Kui keegi su pikalt saadab, anna mõista, et see puudutab Läbitungi.”
Tagasi jõudes läksin Taskini laua juurde.
„Borlú. Said mu teate kätte?”
„Preili Cerush, teie keerukad ettekäänded minu seltskonda otsida hakkavad veenvust kaotama.”
„Ma sain su sõnumi kätte ja panin asjad liikuma. Ei, Borlú, ära kuku veel koos minuga kuhugi pagema, sa pead pettuma. Võimalik, et pead enne komiteega rääkimist pisut ootama.”
„Kuidas see välja hakkab nägema?”
„Millal sa seda viimati tegid? Aastate eest, eks? Kuule, enda arust oled sa kindlasti kümnesse tabanud – ära vaata mind nii, mis alaga sa tegeledki? Poksiga? Ma tean, et sinu arvates peavad nad tunnistaja välja kutsuma,” – tema toon muutus tõsiseks – „tähendab, otsekohe, aga nad ei tee seda. Sa pead oma järge ootama ja see võib mitu päeva aega võtta.”
„Ma arvasin…”
„Kunagi, jah. Nad oleksid oma tegemised pooleli jätnud. Aga on keerukad ajad ja neil veel enam kui meil. Kumbki pool ei rõõmusta sellise olukorra üle, aga tõtt-öelda ei ole Ul Qoma hetkel sinu mure. Pärast seda, kui Syedri kamp rahvuslikust nõrkusest kisades koalitsiooniga liitus, kardab valitsus tunnistajaid liiga innukalt välja kutsuda, nii et nad ei kavatse kiirustada. Avalikkus nõuab neilt pagulaslaagrite kohta aru ja pole mingit võimalustki, et nad jätavad sellest kasu lõikamata.”
„Jumala eest, sa teed vist nalja. Nad on ikka paari õnnetu hinge pärast hirmul?” Mõned peavad ühte või teise linna pääsema, aga immigrandiõpet saamata oleks neil peaaegu võimatu seda ilma läbitungi sooritamata teha. Meie piirid olid tihedalt valvatud. Kui meeleheitel uustulnukad äärealadel kattumispaika sattusid, oli kirjutamata seadus, et nad jäid selle linna või mis tahes piirikontrolli kätte, kes neid esimesena kohtas, ja seega viidi nad esmalt mereäärsetesse laagritesse. Kui löödud olid need, kes sattusid Ul Qoma jahil hoopis Besźi!
„Ükskõik,” ütles Taskin. „Ja kõik muu. Sõbralikud vastuvõtud. Nad ei jäta ärikohtumisi ja muud sellist pooleli nagu varem.”
„Hooravad jänkidollari nimel.”
„Ära vingu. Kui nad jänkidollari siia suudavad meelitada, siis pole mul selle vastu midagi. Aga sinu pärast nad tormama ei hakka, ükskõik kes surnud on. Kas keegi on surnud?”
Corwil ei kulunud kaua aega selle leidmiseks, mille jahile ma olin ta saatnud. Ta tuli sama päeva teises pooles kaustaga minu kabinetti.
„Ma sain just Ul Qomast faksi,” ütles ta. „Ajasin jälgi. See ei olnudki nii raske, kui tead, kust alustada. Meil oli õigus.”
Seal ta oligi, meie ohver – tema toimik, tema foto, meie surimask ning äkitselt üsna rabavad fotod temast elusana, mustvalged ja siin-seal faksi poolt moonutatud kaadrid, kuid seal oli meie surnud naine, kes naeratas ja suitsetas sigaretti ja tema suu oli poole sõna pealt paokile jäänud. Meie kritseldatud märkmed, teda puudutavad üksikasjad, osa hinnangulised ja teised punasega kirjutatud, ilma kõhklevate küsimärkideta, faktid tema kohta – ja mitmete väljamõeldud nimede all tema pärisnimi.
6. peatükk
„Mahalia