piki kontrollpunktide vahelist kitsast võlvialust, järjekordne ootamine hoone lääneväravate juures, et pääseda Ul Qomasse. Vastassuunareal vastupidine protsess.
Siis ilmusid pealelöödud ületusloaga märgistatud sõidukid sisenemispaiga vastas asuvas otsas taas nähtavale ja sõitsid võõrasse linna. Sageli naasid nad vanalinna või vanalinna kattuvatel tänavatel tagasi samasse kohta, kus nad olid veel mõne minuti eest olnud, kuid nüüd juba uues juriidilises alas.
Kui kellelgi oli vaja minna majja, mis asus füüsiliselt tema oma kõrval, kuid naaberlinnas, siis asus see teisel, ebasõbraliku võimu tänaval. Võõrad mõistsid seda harva. Besźeli elanik ei tohi paar sammu edasi teisenenud majja minna, sest see oleks läbitung.
Ent kui ta läbis Koopulakoja, võis ta Besźelist lahkuda ja tulla koja teisest otsast tagasi (kehaliselt) täpipealt samasse kohta, kus oli just viibinud, kuid teises riigis, turistina, imetleva külalisena; tänavale, mis asus tema enda omaga samal pikkus- ja laiuskraadil, tänavale, mida ta ei olnud varem iial külastanud, mille arhitektuuri ta oli alati nägemata jätnud, Ul Qoma majja, mille kõrval ja sellest terve linna jagu eemal seisis tema enda maja – ületuleku järel nüüd nähtamatu, kaugel teispool Läbitungi, kodus.
Koopulakoda oli nagu liivakella keskkoht, sisse- ja väljapääs, kahe linna vaheline naba. Kogu hoone oli kui lehter, mis lasi külastajad ühest linnast teise ja vastupidi.
On kohti, mis pole kattumispaigad, kuid kus Ul Qoma peenike serv Besźelisse lõikub. Lastena jätsime usinalt Ul Qoma nägemata, nagu vanemad ja õpetajad olid meile väsimatult õpetanud (suurustlev hoiak, millega meil ja meie Ul Qoma kaasaegsetel oli kombeks üksteist mitte näha, kui me kogupaikselt lähestikku asusime, oli muljetavaldav). Loopisime ikka kive teisele poole, kõndisime Besźelis pika maa ja korjasime need jälle üles, vaieldes selle üle, kas olime midagi valesti teinud. Läbitung ei ilmutanud ennast mõistagi iial. Tegime sama ka kohalike sisalikega. Nad olid alati surnud, kui me nad üles korjasime, ja me kinnitasime, et nende surmas oli süüdi väike lend läbi Ul Qoma, ehkki sama hästi võis põhjus olla maandumises.
„See pole peagi enam meie probleem,” ütlesin ma, vaadates, kuidas paar Ul Qoma turisti Besźelisse astusid. „Ma pean silmas, Mahaliat. Byelat. Neiu Iksi.”
7. peatükk
Selleks, et USA idarannikult Besźelisse lennata, tuleb vähemalt korra ümber istuda – ja seda parimal juhul. On teada, et see on keeruline reis. Besźelisse saab otse lennata Budapestist, Skopjest ja ameeriklaste jaoks ilmselt parima võimalusena Ateenast. Õigupoolest oleks neil olnud blokaadi tõttu Ul Qomasse keerulisem pääseda, aga neil piisas vaid Kanadasse põigata ja sealt said nad otse lennata. New Wolfis maandus palju rohkem rahvusvahelisi lende.
Gearyd pidid Besźel Halvicusse saabuma kella kümneks hommikul. Ma olin Corwil juba lasknud neile telefonitsi nende tütre surmast teatada. Ütlesin talle, et viin vanemad ise surnukeha vaatama, aga ta võib soovi korral kaasa tulla. Ta tuligi.
Me ootasime Besźeli lennujaamas, juhul kui lennuk varem maandub. Jõime terminalis asuvast Starbucksi aseainest pärit kehva kohvi. Corwi küsis uuesti Järelevalvekomitee tegemiste kohta. Küsisin vastu, kas ta on kunagi Besźelist lahkunud.
„Ikka,” ütles ta. „Ma olen Rumeenias käinud. Ma olen Bulgaarias käinud.”
„Türgis?”
„Ei. Teie?”
„Olen. Ja Londonis. Moskvas. Korra, väga ammu, ka Pariisis ja Berliinis. Tollases Lääne-Berliinis. See oli enne, kui Saksamaa ühendati.”
„Berliinis?” küsis Corwi. Lennujaamas polnud just palju rahvast – näis, et enamasti naasvad besźlased, lisaks mõned turistid ja Ida-Euroopa ärireisijad. Besźelis või Ul Qomas on raske turistina ringi käia – kui paljud puhkusesihtkohad lasevad sul enne sisselubamist eksami sooritada? –, aga siiski; ehkki ma ei olnud kahekümne kuue kuni kahekümne seitsme kilomeetri kaugusel, Lestovist teispool Bulkya väina asuvas uues Ul Qoma lennujaamas käinud, olin sellest filmi näinud, ja seal oli märksa tihedam liiklus kui meil, ehkki nende poolt külastajatele seatud tingimused polnud meie omadest sugugi leebemad. Pärast seda, kui lennujaam paari aasta eest uuesti üles ehitati, polnud see enam meie terminalist pisut väiksem, vaid oluliselt suurem, ja seda vaid paar kuud kestnud meeleheitliku ehitustöö järel. Ülaltvaates sidus poolkuukujulistest peegelklaastahvlitest katus terminalid üheks – see oli Fosteri või kellegi niisuguse kujundus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.