selle lihtsalt maha müünud. Ul Qoma suutis oma imalas näivpühalikkuses ajaloo vastu (sellega kompenseeriti ilmselgest süütundest muudatustega kiirustamist, lähiaegadel ilmnenud labast agarust) ühes kõigi oma arhivaaride ja väljaveopiirangutega seda vähemalt kuigivõrd kaitsta.
„Bol Ye’ani väljakaevamisi juhatav arheoloogide rühm on saabunud Kanadas asuvast Walesi Printsi Ülikoolist, kus ka Geary õppis. Tema juhendaja Isabelle Nancy on aastaid vahelduva eduga Ul Qomas elanud. Nende seast paljud elavad siin. Vahel korraldavad nad konverentse. Iga paari aasta tagant koguni Besźelis.” Väike lohutusauhind meie muististevaba maa eest. „Viimane suur konverents toimus mõnda aega tagasi, kui nad avastasid viimase leidude kogumi. Kindlasti te kõik mäletate.” See jõudis rahvusvahelisse ajakirjandusse. Kollektsioonile oli kiirelt ka mingi nimi antud, kuid mul ei tulnud see meelde. Sinna kuulusid astrolaab ja mingi keerukas hammasratastega seade, sama hullumeelselt isepärane ja ajatu kui Antikythera mehhanism, millega oli seotud sama palju unistusi ja spekulatsioone ning mille otstarvet ei olnud samuti keegi suutnud tuvastada.
„Mis selle tüdrukuga siis on?” Kõnelejaks oli üks ulqomalane, viiekümnendates aastates tüse mees seda tooni särgiga, mida Besźelis oleks hädavaevu seaduslikuks peetud.
„Ta on oma uurimistöö tõttu kuid Ul Qomas viibinud,” ütlesin ma. „Ta tuli umbes kolme aasta eest esmalt Besźelisse ühele konverentsile, ilma et oleks Ul Qomas käinud. Te ehk mäletate – oli suur Ul Qomast laenatud esemete ja muististe näitus ning nädala-kahe jooksul toimusid kohtumised ja nii edasi. Palju inimesi tuli üle kogu maailma kokku – akadeemikud Euroopast, Põhja-Ameerikast, Ul Qomast ja igalt poolt.”
„Muidugi me mäletame,” lausus Nyisemu. „Paljud meist olid sellega seotud.” Loomulikult. Erinevatel riiklikel komiteedel ja valitsusvälistel avalikel organisatsioonidel olid oma väljapanekud, valitsuse ja opositsiooni ministrid viibisid kohal. Peaminister andis toimunule avalöögi, Nyisemu ise avas ametlikult muuseumis näituse ning kõigi tähtsate poliitikute kohalviibimine oli vajalik.
„Noh, igatahes oli ta seal. Ehk isegi märkasite teda – nagu selgub, korraldas ta kerge segaduse, teda süüdistati lugupidamatus suhtumises ja ta pidas avamisel Orciny kohta mingi kohutava kõne. Ta oleks peaaegu välja visatud.” Paaril näol – kindlasti Burici ja Katrinya, ehk ka Nyisemu omal – oli ilme, nagu oleks mainitu midagi meelde tuletanud. Ka Ul Qoma poolel näis vähemalt üks inimene midagi meenutavat.
„Niisiis näib, et ta rahuneb, lõpetab magistriõpingud, läheb doktorantuuri, pälvib seekord sissepääsu Ul Qomasse, et nendel kaevamistel osaleda, et õppida – ma arvan, et pärast seda vahejuhtumit ei oleks ta iialgi siia tagasi tulnud, ja tõtt-öelda olen ma üllatunud, et ta sinna pääses –, ja kui lühiajaline puhkus kõrvale jätta, on ta sestpeale seal viibinud. Kaevamispaiga lähedal on üliõpilaste majutuskoht. Ta kadus paar nädalat tagasi ja ilmus välja Besźelis. Pocost Village’i kortermajade juures – kui mäletate, siis see asub täielikult Besźelis ja on seega Ul Qoma jaoks võõras, ning ta oli surnud. Kõik on toimikus kirjas, kongresmen.”
„Läbitungi ei ole te veel tõendanud, ega ju? Tegelikult mitte.” Yorj Syedr kõneles leebemalt, kui ma oleksin ühest sõjaväelasest oodanud. Tema vastas sosistasid mitu Ul Qoma kongresmeni illitanis, sest tema sõnavõtt oli neid ajendanud nõu pidama. Ma vaatasin talle otsa. Tema kõrval pööritas Buric selle liigutuse peale silmi.
„Vabandage mind, nõunik,” ütlesin ma viimaks. „Ma ei tea, kuidas sellele vastata. See noor naine elas Ul Qomas. See tähendab, ametlikult – meil on dokumendid. Ta kaob. Ta ilmub surnult välja Besźelis.” Ma kortsutasin kulmu. „Ma ei ole kindel… Mida teie veel tõendiks peaksite?”
„Aga see on kaudne. Tähendab, kas te olete välisministeeriumist kontrollinud? Kas olete näiteks tuvastanud, et preili Geary ei lahkunud Ul Qomast mõne Budapestis toimunud ürituse tõttu? Äkki tegi ta seda ja naasis siis Besźelisse? Inspektor Borlú, peaaegu kahe nädala kohta pole ju andmeid.”
Ma silmitsesin teda. „Nagu ma ütlesin, ei oleks ta pärast oma väikest etendust tagasi Besźelisse…”
Syedr tegi peaaegu kahetsevat nägu ja segas vahele. „Läbitung on… võõras jõud.” Mitmed Besźi ja mõned Ul Qoma esindajad olid rabatud moega. „Me teame kõik, et see on nii,” ütles Syedr, „olgu seda siis viisakas tunnistada või mitte.
Ma kordan – Läbitung on võõras jõud, ja kui me oma suveräänsuse nende kätesse anname, siis riskime paljuga. Me oleme oma käed lihtsalt kõikidest keerulistest juhtumitest puhtaks pesnud ja andnud need üle – vabandage, kui ma kedagi solvan, aga – varjule, mille üle meil puudub kontroll. Lihtsalt selleks, et oma elu kergemaks teha.”
„Nõunik, kas te teete nalja?” küsis keegi.
„Mulle aitab…” alustas Buric.
„Kõik meist ei soovi vaenlasele ise külje alla pugeda,” ütles Syedr.
„Eesistuja,” hüüatas Buric. „Kas te lubate niisugust laimu? See on ennekuulmatu…” Vaatasin uudset nonpartisanlikku vaimu, mille kohta olin lugenud.
„Kui sekkumine on vajalik, siis toetan ma mõistagi tunnistajaks kutsumist täielikult,” ütles Syedr. „Aga minu partei on juba ammu avaldanud arvamust, et me peame lõpetama… märkimisväärse võimu kummitemplina Läbitungile loovutamise. Kui palju te õigupoolest olete juhtumi kallal tööd teinud, uurija? Kas te olete rääkinud tema vanematega? Tema sõpradega? Mida me selle vaese naise kohta tegelikult teame?”
Ma oleksin pidanud olema selleks paremini valmistunud. Ma ei oodanud seda.
Olin varem põgusalt Läbitungi näinud. Kes polnuks? Ma olin näinud, kuidas see ohjad haarab. Valdav osa läbitunge on otsesed ja vahetud. Läbitung sekkub. Ma ei olnud harjunud lubade nõutamisega, väljakutsumisega, teiste niisuguste salapäraste teguviisidega. Me kasvame üles teadmisega, et võime Läbitungi usaldada, ning sestap ei maini me Ul Qomas tegutsevaid taskuvargaid isegi siis, kui neid Besźelis viibides vastupidiselt lubatule märkame – sest läbitung on nende tegudest rängem rikkumine.
Ma nägin Läbitungi esmakordselt, kui olin neljateistaastane. Põhjus oli kõigist kõige tavapärasem – liiklusõnnetus. Väike kastikujuline Ul Qoma kaubik – see juhtus enam kui kolmkümmend aastat tagasi, Ul Qoma teedel ei liikunud toona sugugi nii muljetavaldavad sõidukid kui praegu – läks külglibisemisse. See ületas parajasti kattumispaika ja selles piirkonnas oli tubli kolmandik sõidukeid Besźelist.
Kui juht oleks bussi taas otseks saanud, oleksid Besźeli juhid niivõrd pealetükkivale võõrale takistusele tavapäraselt reageerinud – kattuvates linnades elamise puhul oli selline asi paratamatu. Kui ulqomalane besźlasega kokku põrkab ja kumbki on oma linnas, kui ulqomalase koer jookseb besźi möödujat nuuskima, kui Ul Qomas lõhutud akna killud kukuvad Besźelis kõndijate teele – kõigil juhtudel väldib Besźeli (või vastupidisel juhul Ul Qoma) elanik võõrast takistust võimalikult edukalt, ilma et seda endale teadvustaks. Kui vaja, siis nad puudutavad segajat, ehkki parem oleks sellest hoiduda. Sedasorti viisakas ja stoiline mittetajumine aitab kühmudega toime tulla – nii nimetatakse besźi keeles teisest linnast väljaulatuvat segajat. Illitani keeles on samuti vastav mõiste olemas, kuid seda ma ei tea. (Vaid praht moodustab erandi, juhul kui see on piisavalt vana. See saab kattuvale kõnniteele kukkudes või mahaviskamise kohast tuulega muundunud piirkonda kandudes alguse kühmuna, kuid piisavalt pika aja jooksul see tuhmub, illitani või besźi kiri muutub ähmaseks ja pleekinuks ning muu, kaasa arvatud teisest linnast pärit rämpsuga segunedes saab sellest lihtsalt rämps ning see triivib üle piiride nagu udu, vihm ja suitski.)
Kaubikujuht, keda mina nägin, ei saanud sõidukit kontrolli alla. Ta libises diagonaalis mööda asfalti – ma ei tea, mis nime see tänav Ul Qomas kannab, Besźelis on see KünigStrász – ning tabas mürtsuga Besźi kauplust ja poe vaateakent silmitsenud jalakäijat. Besźi mees sai surma, Ul Qoma juht raskelt vigastada. Inimesed mõlemas linnas karjusid. Mina ei näinud kokkupõrget, kuid mu ema nägi ja haaras mul nii kõvasti käest, et ma karjatasin valust veel enne, kui lärm mu kõrvu jõudis.
Besźeli (ja ilmselt ka Ul Qoma) lapse esimesed eluaastad