oma tööd. Ma nägin laual mikrofone ja siinsamas kõrval istusid tõlgid.
„Mahalia Geary. Ta oli kahekümne nelja aastane. Ameeriklanna. Daamid ja härrad, kogu selle info hankis minu kaastöötaja, konstaabel Corwi. Kogu see info on minu saadetud paberites.” Kõik ei lugenud neid. Osa ei olnud kausta avanud.
„Ameeriklanna?” küsis keegi.
Ma ei tundnud kõiki kahtekümmend ühte Besźi esindajat ära. Mõned küll. Shura Katrinya, mustvalgeks triibutatud range soenguga keskealine naine nagu filmiakadeemik, portfellita minister, lugupeetud, kuid tema aeg oli möödas. Sotsiaaldemokraat Mikhel Buric, ametlikult opositsioonis, noor, võimekas, piisavalt ambitsioonikas, et kuuluda rohkem kui ühte komiteesse (julgeolek, kaubandus, kunst). Major Yorj Syedr, Rahvuslaste Bloki juht – see oli paremäärmuslik rühmitus, kellega peaminister Gayardicz vastuolulisel moel koalitsioonis koostööd tegi, hoolimata Syedri mitte pelgalt riiukuke, vaid ka ebakompetentse mehe mainest. Yavid Nyisemu, Gayardiczi valitsuse kultuuriminister ja komitee eesistuja. Teised näod olid tuttavad ja pingutades oleksid ka nimed meelde tulnud. Ul Qoma esindajatest ei tundnud ma kedagi. Ma ei pööranud välispoliitikale suurt tähelepanu.
Enamik ulqomalasi lappas toimikut, mille ma olin ette valmistanud. Neil olid kõrvaklapid peas, kuid enamik mõistis besźi piisavalt hästi, et minust enamjaolt aru saada. Oli kummaline neid Ul Qoma ametirõivastes – meestel kraeta särgid ja tumedad reväärita ülikonnad, paaril naisel Besźelis keelatud värvides spiraalsed poolpikad ürbid – inimesi täie õigusega vaadata. Aga ma ei olnud ka Besźelis.
Järelevalvekomitee koguneb hiiglaslikus barokses betoonplaatidest kolosseumis, mis asub Besźeli vanalinnas ja Ul Qoma vanalinnas. See on üks vähestest paikadest, mis kannab mõlemas linnas sama nime – Koopulakoda. Põhjuseks on, et see pole õieti kattuv ega ka täielikkuse-muundumise katkestustega hoone, kus üks korrus või ruum oleks Besźelis ja teine Ul Qomas – väliselt asub see mõlemas linnas, seesmiselt suuremas osas kas mõlemas või mitte kummaski. Meie – kakskümmend üks seadusandjat kummastki linnast, nende assistendid ja mina – kohtusime ühenduspunktis, lõhes, ühes nii-öelda teise peale ehitatud piiripunktis.
Mulle näis, nagu oleks seal veel midagi – kohtumise põhjus. Ehk tundsid ruumisviibijatest mitmed, et meid jälgitakse.
Kui need, kes vaevusid paberitega sehkendama, seda tegid, tänasin ma taas kõiki, et nad nõustusid minuga kohtuma. Väike poliitiline pahvatus. Sellised Järelevalvekomitee koosolekud olid korrapärased, aga ma olin pidanud palju päevi ootama, et nendega kokku saada. Olin Taskini hoiatusele vaatamata püüdnud erakorralist koosolekut korraldada, et vastutust Mahalia Geary eest võimalikult kiiresti üle anda (kes tahtnuks mõelda, kuidas tema tapja vabalt ringi liigub, kui see oli üks paremaid võimalusi asi korda ajada?), kuid ilma mingi pöördelise kriisi, kodusõja või katastroofita oli see võimatu.
Kuidas oleks väiksema koosseisuga? Kui paar inimest on puudu, ei ole see kindlasti… Aga ei, mulle anti kiiresti teada, et see oleks lubamatu. Taskin oli mind hoiatanud ja tal oli olnud õigus ning ma hakkasin iga päevaga üha kärsitumaks muutuma. Ta oli mulle andnud oma parima kontaktisiku, ühe komiteesse kuuluva ministri erasekretäri nime, kes oli selgitanud, et Besźeli Kaubanduskojal on taas käsil üks järjekordne kaubanduslaat välismaiste äridega ning seega jäänuks eemale Buric, kes oli varem selliseid üritusi edukalt juhatanud, Nyisemu ja isegi Syedr. Niisugused olukorrad olid mõistagi puutumatult pühad. Et Katrinya pidi diplomaatidega kohtuma. Et Ul Qoma börsijuhil Hurianil on ümberkorraldamatu kokkusaamine Ul Qoma tervishoiuministriga ja nii edasi, ja et erakorralist koosolekut ei toimu. Noor tapetud naine peab jääma kuni koosolekuni veel paariks päevaks ebapädeva uurimise hooleks, kuni mulle antakse pärast arutelu sellistel hädavajalikel teemadel nagu õigusemõistmine igasuguse dissensus’e puhul, ühiste ressursside kasutamine – mõned suuremad elektriliinid, torustik, kanalisatsioon, kõige rohkemate kattumispaikadega hooned – võimalus kakskümmend minutit kõnelda.
Mõned ehk teadsid sellise halvustava suhtumise põhjust, kuid Järelevalvekomitee mahhinatsioonide üksikasjad ei olnud mind iial huvitanud. Olin varem kaks korda nende ees seisnud, ammu. Komitee nägi siis mõistagi teistsugune välja. Mõlemal korral olid Besźi ja Ul Qoma pool teineteise peale peaaegu turris – suhted olid ka kehvemad olnud. Isegi siis, kui me olime konfliktide puhul vastasleerides asuvad mittevõitlevad osapooled, näiteks Teise maailmasõja ajal – need polnud just Ul Qoma parimad päevad –, oli Järelevalvekomitee sunnitud kogunema. Pidid need alles ebamugavad koosistumised olema. Kuid meie kahe lühikese ja katastroofilise omavahelise sõja ajal ei olnud komitee siiski koos käinud, nagu mulle kooliajast meenus. Igatahes pidid meie kaks rahvust nüüd üpris ülespuhutud moel mingit vastastikust sõbralikku lähenemist näitlema.
Kumbki mu varasem juhtum ei olnud nii pakiline. Esimene kord oli salakaubaveoga seotud läbitung, nagu niisugused juhtumid enamasti ikka olid. Lääne-Besźeli kamp oli hakanud müüma Ul Qoma ravimitest selitatud narkootikume. Nad korjasid äärelinnas, Ul Qomat neljaks kvadraadiks jagava raudtee ida-läänesuunalise telje lõppjaama kandis kaste üles. Ul Qoma sidemees viskas kastid rongilt maha. Besźeli põhjaosas on lühike sirge, kus rööpad kattuvad ja ka Ul Qoma rööbaste ülesannet täidavad, ning mõlemasse linnriiki viiv põhjasuunaline raudtee, mis ühendab meid läbi mäeaheliku meie põhjapoolsete naabritega, on meie piirideni samuti miilide ulatuses ühine, kuni sellest saab nii eksistentsiaalse seaduslikkuse kui ka puhtalt metalli mõttes üks liin – riigipiirideni oli juriidiliselt tegu kahe raudteega. Ul Qoma poolel visati erinevates paikades meditsiinitarvete kastid rongist välja ja sinna nad jäid, Ul Qoma hüljatud tühermaale – aga Besźelis korjati nad üles ja see oligi läbitung.
Me ei jälginud kordagi, kuidas meie kurjategijad kastid üles korjavad, aga kui esitasime tõendid, mille kohaselt see sai olla ainus allikas, jäi komitee nõusse ja kutsus Läbitungi appi. See narkokaubitsemine leidis lõpu – varustajad kadusid tänavatelt.
Teine juhtum puudutas meest, kes oli tapnud oma naise, ja kui me hakkasime talle kannule jõudma, sooritas ta rumalast peast hirmunult läbitungi – astus Besźelis ühte poodi, vahetas riided ja väljus Ul Qomasse. Juhuse tõttu ei tabatud teda tookord kohe, aga me mõistsime kiirelt, mis on juhtunud. Arvestades tema meeleheitlikku hingeseisundit, ei tahtnud meie ega Ul Qoma kolleegid teda puutuda, ehkki meie teadsime ja nemad teadsid, kus ta on – et ta peidab ennast Ul Qoma üürikorterites. Läbitung leidis ta üles ja temagi kadus.
See oli üle pika aja esimene kord, kui ma niisuguse palvega välja tulin. Esitasin oma tõendid. Pöördusin viisakalt võimalikult palju nii Besźi kui ka Ul Qoma liikmete poole. Samuti jälgiva võimu poole, kes pidi kindlasti, kahtlemata, nähtamatult pealt vaatama.
„Ta on Ul Qoma, mitte Besźeli elanik. Kui me selle välja uurisime, leidsime ta ka üles. See tähendab, et Corwi leidis. Ta on üle kahe aasta seal olnud. Ta õpib doktorantuuris.”
„Mida ta õpib?” küsis Buric.
„Ta on arheoloog. Eelajalugu. Teda huvitab üks väljakaevamine. Kõik see on teie toimikutes kirjas.” Väike torge, millele Besźi ja Ul Qoma pool reageerisid erinevalt. „Nii ta blokaadist hoolimata sisse pääseski.” Hariduslikel ja kultuurilistel eesmärkidel eksisteerisid mõningad augud ja erandid.
Ul Qomas toimub pidevalt väljakaevamisi, uurimisprojektid käivad lakkamatult, kuna sealne pinnas on meie omaga võrreldes Lõhenemiseelse ajastu erakordsete esemete poolest niivõrd palju rikkam. Raamatutes ja konverentsidel vaieldakse selle üle, kas niisugune ebavõrdsus on juhus või märk millestki eripärasest ja vaid Ul Qomale omasest (Ul Qoma rahvuslased kinnitavad mõistagi teist varianti). Mahalia Geary oli seotud Ul Qoma lääneosas Bol Ye’anis – sama tähtsas asupaigas kui Tenochtitlan ja Sutton Hoo – toimunud pikaajaliste väljakaevamistega, mis olid kestnud alates paiga avastamisest peaaegu sajand tagasi.
Minu kaasmaalastest ajaloolaste jaoks olnuks tore, kui tegu oleks olnud kattumispaigaga, ent ehkki park, mille servast väljakaevamiste koht avastati, oli seda küll õige pisut, nii et kattumispaiga piir jooksis aaretest kubisevast ja hoolikalt üles kaevatud maa-alast üsna lähedalt mööda ja üks täielikult Besźelile kuuluv riba isegi eraldas kahte sealset Ul Qoma piirkonda, jäi väljakaevamiste koht ise siiski Besźelist väljapoole. On neid Besźeli