ei pea olema just ülemäära patriootlik, et tõlgendada seda viisil, mis su trellide taha saadab. Mis veel? Kas tahad, et ma su raamatuid uuriksin? Kui paljud neist on keelatud nimekirjas? Kas tahad, et ma su pabereid uuriks? Siin vilguks justkui neoonsilt kirjaga „Besźi suveräänsuse solvamine, teise astme kuritegu”.”
„Nagu Ul Qoma klubilinnaosades,” ütlesin ma. „Ul Qoma neoon. Kas see meeldiks sulle, Drodin? Kas eelistaksid seda kohalikule valikule?”
„Niisiis, härra Drodin, me küll hindame teie abi, aga ei maksa teie motiivide osas lolli mängida.”
„Te ei mõista.” Ta pomises seda. „Ma pean oma inimesi kaitsma. Igasugust veidrat paska liigub ringi. Igasugust veidrat paska toimub.”
„Olgu peale,” ütles Corwi. „Ükskõik. Kuidas siis jääb, Drodin?” Ta võttis Iksi foto ja pani selle mehe ette lauale. „Räägi mu bossile seda, mida sa hakkasid mulle rääkima.”
„Jah,” ütles Drodin. „See on tema.” Kummardusime Corwiga mõlemad ettepoole. Täiuslikult sünkroonne ajastus.
„Mis ta nimi on?” küsisin ma.
„Ta ise ütles… ta ütles, et tema nimi on Byela Mar.” Drodin kehitas õlgu. „Nii ta ütles. Ma tean, aga mida mul veel öelda on?”
See oli ilmselge ja elegantselt teravmeelne pseudonüüm. Nimi Byela on Besźelis kasutuses mõlema soo puhul ja Mar vähemalt sama usutav perekonnanimi. Üheskoos moodustavad need foneemid fraasi byé lai mar, sõna-sõnalt „kõigest sööt”, mis kalameeste kõnepruugis tähendab „ei midagi erilist”.
„See ei ole ebatavaline. Paljud meie kontaktisikud ja liikmed kasutavad varjunimesid.”
„Noms de unification,” ütlesin ma. Ei olnud aru saada, kas ta mõistis. „Räägi meile Byelast.” Byela, Iks, Marya kogus nimesid üha juurde.
„Ta oli siin nii umbes kolm aastat tagasi. Või veidi vähem? Ma ei ole teda sestpeale näinud. Ta oli mõistagi võõras.”
„Ul Qomast?”
„Ei. Rääkis illitani normaalselt, aga mitte soravalt. Ta rääkis besźis või illitanis või – noh, põhikeeles. Ma ei kuulnud teda kunagi mõnd muud keelt kõnelemas – ta ei öelnud mulle, kust ta pärit on. Aktsendi järgi oleksin ma arvanud, et ehk Ameerikast või Inglismaalt. Ma ei tea, millega ta tegeles. See ei ole… natuke ebaviisakas on sellise asja puhul inimestelt liiga palju pärida.”
„Nii et siis mis – ta tuli koosolekutele? Ta oli korraldaja?” Corwi pöördus minu poole ja ütles häält madaldamata: „Ma ei tea isegi, mida need persevestid teevad, boss. Ma ei tea isegi, mida küsida.” Drodin silmitses teda sama hapult nagu siis, kui me saabusime.
„Nagu ma ütlesin, ilmus ta välja mõne aasta eest. Ta tahtis meie raamatukogu kasutada. Meil on voldikuid ja vanu raamatuid… noh, linnadest, palju selliseid asju, mida mujal ei säilitata.”
„Peaksime pilgu peale heitma, boss,” ütles Corwi. „Vaatama, et seal midagi sobimatut ei oleks.”
„Perset küll, ma ju aitan, kas pole? Tahate mind keelatud raamatute eest kinni võtta või? Seal pole esimese astme asju ja teise astme omad on ju suuremalt jaolt niikuinii kuradima internetis kättesaadavad.”
„Olgu, olgu,” ütlesin ma. Andsin märku, et ta jätkaks.
„Ühesõnaga ta tuli ja me vestlesime palju. Ta ei olnud siin kaua. Nii paar nädalat. Ärge küsige, mida ta muidu tegi ja muud sellist, sest ma ei tea. Tean vaid seda, et ta tuli igal hommikul mingil ajal siia ja uuris raamatuid või siis rääkis minuga meie ajaloost, linnade ajaloost, praegu toimuvast, meie kampaaniatest, sellistest asjadest.”
„Missugustest kampaaniatest?”
„Meie vanglas olevate vendade ja õdede heaks. Siin ja Ul Qomas. Ei millegi muu kui vaid oma veendumuste eest. Kas teate, et Amnesty International on meie poolel? Kontaktisikutega suhtlemine. Haridus. Uute immigrantide abistamine. Demonstratsioonid.” Besźelis olid ühendusmeelsete demonstratsioonid väikesed, isemeelsed ja ohtlikud ettevõtmised. Mõistagi tulid kohalikud rahvuslased neid laiali ajama, karjudes marssijatele, et nad on reeturid, ja üldjuhul ei ilmutanud ka kõige apoliitilisemad kohalikud nende vastu erilist sümpaatiat. Ul Qomas oli asi peaaegu sama hull, oli vaid üsna ebatõenäoline, et nad seal üldse kogunedagi said. Antud asjaolu tekitas kindlasti viha, ehkki kahtlemata päästis see Ul Qoma ühendajad keretäiest.
„Kuidas ta välja nägi? Kas ta oli hästi riides? Mis mulje ta jättis?”
„Jah, oli küll. Viisakalt. Peaaegu šikilt, mõistate? Torkas siin silma.” Drodin koguni naeris. „Ja ta oli terane. Esmapilgul ta tõesti meeldis mulle, kas teate. Ma olin väga elevil. Esialgu.”
Tema pausid kõlasid palvena, et me teda edasi pinniksime, nii et ta ei peaks selles vestluses midagi ise välja käima. „Aga?” küsisin ma. „Mis juhtus?”
„Me vaidlesime. Tegelikult vaidlesin ainult mina temaga, sest ta ajas mõnedele teistele seltsimeestele paska, kas mõistate? Astusin raamatukokku sisse või läksin alumisele korrusele või midagi sellist ja keegi karjus seal tema peale. Ta ei karjunud mitte kunagi vastu, aga ta rääkis vaikselt ja ajas nad marru ja lõpuks pidin ma paluma, et ta lahkuks. Ta oli… ta oli ohtlik.” Taas vaikus. Vaatasime Corwiga teineteisele otsa. „Ei, ma ei liialda,” ütles Drodin. „Ta tõi teid siia, kas pole? Ma ju ütlesin, et ta oli ohtlik.”
Ta võttis laualt foto ja uuris seda. Üle tema näo libisesid kaastunne, viha, vastumeelsus, hirm. Kahtlemata hirm. Ta tõusis püsti, tegi ringi ümber oma laua – naeruväärne, tuba oli ringisammumiseks liiga väike, kuid ta püüdis.
„Vaadake, probleem oli selles, et…” Ta läks väikese akna juurde, vaatas välja ja pöördus siis uuesti meie poole. Tema siluett peegeldus horisondi taustal – ma ei osanud öelda, kas see oli Besźeli või Ul Qoma oma.
„Ta uuris igasuguseid asju kõige kummalisemate allilmavärkide kohta. Saunanaiste juttude, kõlakate, linnalegendide kohta – hullumeelsus. Ma ei arvanud sellest suurt midagi, sest sellist paska tuleb palju ette, ja ta oli ilmselgelt märksa targem kui selle jamaga tegelevad topakad, seega ma arvasin, et küllap ta püüab lihtsalt kohaneda, ennast asjadega kurssi viia.”
„Kas see sind uudishimulikuks ei teinud?”
„Ikka. Noor võõramaalasest tüdruk, tark, salapärane. Pealetükkiv?” Ta ütles seda ennast pilgates. Ta noogutas. „Muidugi tegi see mind uudishimulikuks. Kõik siia saabuvad inimesed teevad mind uudishimulikuks. Mõned neist ajavad mulle paska, mõned mitte. Aga ma ei juhataks seda rühmitust, kui ma neile muudkui peale käiksin. Siin on üks naine, minust märksa vanem… Ma olen temaga vahelduva eduga viisteist aastat kohtunud. Ma ei tea tema pärisnime ega temast üldse midagi. Olgu, halb näide, sest ma olen üsna kindel, et ta on üks teie kambast, agent, aga saate aru küll. Ma ei esita küsimusi.”
„Mida ta siis tahtis? Byela Mar. Miks sa ta välja viskasid?”
„Vaadake, asi on nii. Kui selle asjaga tegeled…” Tundsin, kuidas Corwi jäigaks tõmbus, otsekui kavatseks talle vahele segada, teda edasi kõnelema ärgitada, ja puudutasin teda – ei, oota, las Drodin räägib ise. Mees ei vaadanud meid, vaid oma provokatiivset linnade kaarti. „Kui selle asjaga tegeled, siis tead, et tantsid koos… noh, sa tead, et kui üle piiri lähed, tekivad sul tõsised jamad. Alustuseks näiteks kas või see, et teie siin olete. Või teed vale telefonikõne ja tõmbad oma sõpradele Ul Qomas sealse politseiga sita kaela. Või – või siis läheb veel hullemini.” Nüüd vaatas ta meile otsa. „Ta ei saanud siia jääda, ta oleks meile Läbitungi kaela kutsunud. Või midagi sellist.
Teda huvitas… Ei, teda mitte lihtsalt huvitas miski, vaid tal oli kinnisidee. Orciny suhtes.”
Ta vaatas ettevaatlikult mind, nii et ma ei teinud muud, kui vaid kissitasin silmi. Aga ma olin üllatunud.
Sellest, kuidas Corwi ei liigatanudki, mõistsin ma, et ta ei teadnud, mis Orciny on. Praegu selle seletamine võiks Corwit liigselt