Tölp, ma teen ettekande, kui ta veel oma rusikatega siin vehib.”
„Ta teeb seda tavaliselt asja eest ja – jumalale tänu –, pole ta veel kedagi näpuotsagagi puudutanud. Ja oleks hea, kui see nii ka jääks.”
„Kas arvad, et olen sita pealt riisutud ja kardan? Et ma ei jõua vastu anda?”
„Jah, ma tõesti arvan, et sa oled sita pealt riisutud…” vastas Vilde ja tahtis veel midagi lisada, kuid samal hetkel tuhises läbi õhu Kanteri rusikas, mis tabas teda otse näkku. Vilde hakkas vaaruma, kuid jäi tänu massiivsele kerele püsti, ning esimesest ehmatusest üle saanud, sööstis taganeva Kanteri poole ja hüppas tollele kogu oma raskusega peale. Nad maandusid kolinaga toolide vahele ja vormimüts, mida Kanter käes oli hoidnud, libises voodi alla.
Hetk hiljem ruttasid Mike ja Samuel kaklejaid lahutama. Mike sikutas Vildet kraest, kuid mees ei liikunud, ainult vormiriie ragises kahtlaselt. Siis haarasid nad koos Samueliga Vilde paremast käest ja said ta lõpuks ägiseva Kanteri pealt ära tõmmatud.
Kanter ajas end vihaselt püsti ja vibutas Vilde poole rusikat: „Seda sa veel kahetsed,” sisistas ta läbi hammaste ja hakkas riietelt tolmu maha kloppima.
„Asjata te mind takistasite,” pahandas Vilde hiljem. „Ma oleksin sellele kuradi parunitatikale veel näidanud… kuradi sitakäi niisugune.”
„Kuule, Vilde, ise oled meist vanem ja hea haridusega, aga ropendad ja käitud nagu viimane kaak,” pahandas Mike.
„Mis see haridus siia puutub, ma olen lihtsalt siin sõjaväes hulluks minemas, saad aru, mul ei ole siin midagi teha.”
„Sul ei ole veel piisavalt teha?” imestas Mike.
„Ei, mitte seda, aga saa aru, et minu võimetega inimesele jääb siin kitsaks. Jooksmine, treenimine ja üldse füüsiline tegevus on mulle alati ebameeldivad olnud. Need määrustikud, relva- ja taktikatunnid, mis meil on, ei paku mulle vähimatki huvi. Pealegi on see kõik nii lihtne, et ma võiksin kolmekuuse kursuse teooria omandada ühe nädalaga.”
„Mõistan, kuid tee siis midagi, mis sulle huvi pakub. Võta raamatukogust lugemist,” soovitas Mike.
„Siin on saadaval ainult juturaamatud, aga filosoofia, psühholoogia ja muu minule huvitav materjal puudub täielikult.”
„Hakka ise midagi kirjutama. Mina näiteks pean päevikut, või vähemalt midagi sarnast. Ma kirjutan kõik päevasündmused õhtul üles. Mul on isegi väike plaan, et kui ma viitsin, siis võiks kunagi sellest aastast siin raamatu kirjutada.”
„Tõsiselt?” imestas Vilde.
„Miks mitte?”
„Aga tõesti, miks mitte? Isegi kui seda ei avaldata, on endal ükskord põnev lugeda ja selline tegevus hoiab vaimu ärksana. Aga nüüd luba endale pisut nõu anda,” muutis Mike teemat.
„Mis on?”
„Vaata, sa ikka ärritud väga kiiresti. Katsu rahulikum olla, muidu on meil tõesti varsti kaks Tölpi. Tölp ongi selline, sina aga mitte. Alles sa läksid Markovi pärast endast välja. Ja selle jobu Kanteriga peame nii või naa mingi ühise keele leidma, sest vastasel juhul on tulevikus väga raske. Kujuta ette neid õppusi ja metsalaagreid, mis meid ees ootavad, me ei saa seal kuidagi hakkama, kui pidevalt riidu kisume.”
„Ja- jah, ma tean isegi, aga ma lihtsalt ei saa kuulata sellist jama, mis see mees suust välja ajab. Ta ütleb tõesti kõike, mis talle süljega suhu nõristub.”
„Usu, aeg paneb ta nii paika, et varsti pole ta ülbus enam märgatav. Ta on lihtsalt üks ärahellitatud tüüp, kes saab ise omad vitsad.”
Vilde noogutas nõus olles.
Mike’i ja Vilde arust oli nende tuppa sattunud veel üks normaalne poiss – Oskar Raig.
Raig jättis oma sirge rühi ja kindla hoiakuga väga soliidse mulje. Ta armastas korda ja korrektsust. Tema kapp ja voodi olid alati kõige eeskujulikumad ning tema enda välimus laitmatu. Viisakas ja tagasihoidlik, leidis ta endale Tois hea sõbra.
„Need kaks väikest esteeti sobivad nagu sukk ja saabas,” mainis Vilde Mike’ile.
Ja nii see oli, Toi ja Raig said tõesti hästi läbi ja moodustasid kindla paari. Mike, Vilde ja Samuel hoidsid rohkem omaette. Tölp, Markov ja Siinmaa olid üksiküritajad, kellel oli ka enda seltsis piisavalt tore olla. Oll, Karis ja Rõõmus moodustasid kuldse kolmiku, nagu mõned neid kutsusid. Rõõmus muidugi sai kõigiga hästi läbi, kuigi jah, üksiku Markoviga ta eriti ei seltsinud, sest ka teda takistas keelebarjäär. Aga eriti ebameeldiv oli Rõõmuse jaoks see, et ta Markovi räägitud venekeelsetest naljadest aru ei saanud ja seega polnud neid võimalik ka edasi rääkida. Kanter sai läbi kõigiga, kes parajasti viitsisid tema targutusi kuulata ja sellega tema superegot toitsid. Aga kui Kanter liiga tülikaks muutus, oli teda lihtne solvata ja nii temast vabaneda.
Selline seltskond elas Sidepataljoni noortekompanii kolmandas toas. Vaatamata iseloomude ning füüsiliste ja vaimsete võimete erinevusele pidid nad õppima koos elama, üksteisega arvestama, keerulistes olukordades kompromisse leidma. Aasta jooksul tuli neil vastu astuda nii mõnelegi kentsakale katsumusele.
Kodu
„Nii hea on olla kodus,” ohkas Mike, viskus voodile ning ringutas mõnulevalt.
„Poiss, sa oled päris lolliks läinud. Kodu?” imestas Vilde.
„Miks mitte, see on ju nüüd aastakeseks meie kodu.” Mike kergitas pead ja vaatas sõpra. Vilde viskas seljakoti õlalt, istus maha ja hakkas poriseid saapaid jalast võtma.
„Tead, nimeta seda urgast, kuidas tahad, aga mitte koduks,” torises ta. „Sa vaata neid rohelisi plekist kappe, seda jubedat kollast värvi seintel, kobrutavat lage ja kulunud laudpõrandat. Kas sinul tekib siin mingi hubasuse ja kodusoojuse tunne?”
„Jah, tekib. Pärast kaht ööd metsas külma ja rõskuse käes tekib küll. Aga mis põrandasse puutub, siis mind väga huvitab, mis tooni ta küll kunagi olla võis, kui seal veel oli värv.”
„Näed ju küll, et sinine on olnud,” vastas Vilde ja lõi poriseid saapaid kokku. Tulemuseks oli suur hunnik mulla ja liiva segu, mis kulunud põrandalaudadele langes.
„Huvitav, kas Pilbergil on täna mingi kohting? Millepärast ta nii lahke oli, et nädalavahetusel meil päevalgi voodites lubas vedeleda?” päris Mike.
„Ta nägi, et mehed kannatasid need kaks päeva kenasti välja ja premeeris meid omal viisil.”
„Ei,” raputas Mike pead, „tema arvates on kannatused meile vajalikud ja tugevdavad meid, ma arvan, et siin on mingi muu põhjus.”
„Jah? Aga ole rahulik, kui Pilberg on jalga lasknud, küll siis jaoülemad meile tegevust leiavad, nii et me õige pea vooditest välja kargame.”
„Kuule, Vilde, ära hirmuta, ma tahan tõesti neid kahte päeva nautida.”
„Kes ei tahaks, aga usu, varsti on Hill ukse peal ja hakkab kamandama.”
Hilli küll ei tulnud, aga saabus toa ülejäänud seltskond, kes oli metsast lahkunud teise autoga, pärast Vildet ja Mike’i. Korraga oli tuba täis kära ja kõikjal vedeles pori, mis saabaste küljest pudenes.
„Kuulge, räpased, kas te väljas ei võinud seda sodi maha raputada?” karjus Raig üle kära. „Siin on ju nagu sigalas.”
„Kelle asi see on?” küsis Kanter, „Küll korrapidaja ära koristab.”
Vilde, kes oli uksele kõige lähemal, astus teadetetahvli juurde ja vaatas koristamisgraafikut. Siis lõi ta näost särama ja hõikas: „Kanter räägib jumalast õiget juttu, selle laga lükkab siin koristaja ilusasti harjaga kokku.”
„No muidugi,” oli Kanter päri ja noogutas heakskiitvalt.
„Eriti kui Kanter ise veel korrapidaja on,” möirgas nüüd Vilde naerda, nii et pisar silmanurka veeres. Nüüd lõpuks tundis ka tema ennast