käinud.
„Ei tea, kuid tänaseks ööks küll. Nad andsid talle rahustit ja ta kukkus praktiliselt jalalt.”
„Vaene mees oli ikka hirmul küll.”
„Raisk, ma oleks isegi püksi teinud,” hõikas Tölp oma narilt.
„Mis! Sina? Ei usu,” ütles Kanter, kes magas ülemisel naril.
„Irvitad, jah?” küsis Tölp ülemiselt naabrilt.
„Ei irvita, kus sa sellega, mina ei julgeks…”
Tölp haaras alla rippuvast linanurgast ja tõmbas. Kanter kõmatas vastu maad ja jäi vait. Kukkumisest toibunud, ronis ta sajatades tagasi oma asemele ja enam vestlusesse ei sekkunud.
„Vaata, Tölp, minagi teeksin heameelega samamoodi,” ütles seepeale Vilde kõrvalnarist, „kuid sa, segane, tapad ükskord kellegi nii veel ära.”
„Eh, ja siis?” kihistas Tölp naeru.
Vilde kergitas end asemelt, silmitses tõsiselt Tölpi ja küsis: „Mis see oli?”
„Mis mis?”
„Sa naersid?”
„Mis, kurat, kas ei või siis?”
„Võib ikka, aga sa pole nende kolme nädala jooksul veel kordagi muianud ja nüüd järsku juba naerad,” sõnas Vilde.
„Ma ei tea, see ärevus oli täitsa lahe. Ma arvan, et mulle hakkab siin veel meeldima,” vastas Tölp rahulolevalt.
„Vaata aga vaata, meie koljatil on vist sõjardi veri,” aasis Vilde.
„Kahju, et sina teisel korrusel ei maga,” ütles Tölp seepeale Vildele ja tõmbas teki üle pea.
Tasu
Kuna suitsetada sai vähe ja sellega kaasnes alati jooksutamine jaoülemate poolt, otsustas Vilde pahest loobuda. Ta võttis kapist kolm Marlboro pakki ja andis Tölbile.
„Mulle?” Tölp imestas.
„Jah,” vastas Vilde tusaselt. „Sa, jõujunn, jaksad need ringid läbida, mis enne suitsetamist joosta tuleb, ja saad suitsetada. Mina lõpen enne ära, kui suitsuplatsile jõuan.”
„Ma tänan. Aga kuidas ma sulle tasun?”
„Tölp, sa ei saa ikka vahel asjadele pihta. Kui ma oleks tahtnud tasu, siis ma oleks nad lihtsalt maha müünud. Võta.”
„Niisama annad siis?” oli Tölp ikka veel kõhklev.
„Püha müristus, ma ju ütlesin,” Vilde raputas pead. „Kas sa ei ole kunagi midagi tasuta saanud?”
„Mitte eriti, kõik, mis ma olen saavutanud, on tulnud alati ise välja teenida.”
„No olgu siis need suitsud sulle preemiaks sinu vaevade eest,” ütles Vilde ja patsutas Tölbile õlale.
Tänulik Tölp vaatas suitsupakke, pani need siis oma kappi ning keeras kapi kindluse mõttes lukku. Tölp ei olnud kunagi endale nii kalleid sigarette ostnud. Tal lihtsalt ei jätkunud raha sellise luksuse jaoks. Kalleid suitse pidas ta liigseks priiskamiseks, sest kokkuhoitud raha eest sai osta midagi muud kasulikku. Raha säästmine oli Tölbile väga tähtis. Kui teised poes head ja paremat käisid ostmas, siis Tölp laskis Samuelil endale vaid paar pakki suitsu tuua ja sellega tema väljaminekud sõjaväes piirdusid.
Tölp oli kasvanud ilma ema-isata ja seetõttu ei saadetud talle ka kodust raha nagu teistele poistele. Tema ema oli surnud sünnitusel. Väike habras naine oli olnud niigi põdur ja poja kandmine oli tema tervise lõplikult ära kurnanud. Tölp oli juba sündides olnud suurem kui enamik lastest. Sünnitusmajas kutsusid õed teda mürakaks. Müraka ema aga ei näinudki oma poega, sest pärast keisrilõiget ei toibunud ta narkoosist ja suri järgmisel päeval.
Isa oli joodik ja temale lapse tulevik suurt korda ei läinud. Ta oleks pojast loobunud, kui tema ema, Tölbi vanaema, ei oleks last enda kasvatada võtnud. Isa siiski aitas niipalju, et vahel, kui tal parajasti joomahoogu ei olnud, andis poja kasvatamiseks natuke raha.
Nii kasvaski poiss üles vanaema hoole ja armastuse toel. Nende elu ei olnud kerge, kuid mingil moel tulid nad toime. Tölp sai väga noorelt täikasvanuks. Juba kaheteistaastaselt aitas ta koduseid toimetusi teha ning käis kolhoosis hooajatöödel abiks. Kuna ta arenes kehaliselt kiiresti, siis viieteistkümneselt murdis ta tööd teha rohkem kui mõni täisjõus mees.
Pärast põhikooli läks Tölp kohe kutsekooli ja õppis puidutööd. Ta sai kooliajal endale ühte mööblitöökotta koha ja hakkas raha teenima. Ta teenis enam, kui oli algul lootnud ning toetas õpingute kõrvalt ka vahepeal haigestunud vanaema. Viimastel aastatel oli vanaema tervis järsult halvenenud ja lapselapse abi kulus ära.
Tölp tuli sõjaväkke raske südamega. Riik ei andnud talle ajapikendust, kuigi Tölp rõhutas, et on vanaemale ainuke tugi. Kuna Tölbi isa, kes aastatega oli üha rohkem alla käinud ning täiesti otsa jäänud, ikka veel elas, siis nimetati ta vanuri otseseks hooldajaks ja Tölbil tuli olukorraga leppida.
Tölp oli enne äratulekut kraapinud kokku kõik säästud ja jätnud oma memmele kuus tuhat krooni. Tuhat oli ta jätnud endale, et sellega sõjaväes vajalikke asju osta.
Viimasel hommikul oli memme tervis parem olnud ja ta saatis pojapoja linna minevale bussile. Tölp, kes polnud kunagi eriline õrnutseja, kallistas vanaema seekord ja lahkus raske südamega.
Murelik
Kallis SIRJE
Tervelt kolm nädalat olen ma sinust eemal olnud. Ma kardan, et kui juba kolm nädalat ilma sinuta mind haigeks teevad, siis mis veel hiljem juhtub… Ma annaksin mida iganes, kui saaksin sind praegu näha ja käte vahel hoida. Kallis, ma võimlen hommikuti, õpin päeval tundides ja lähen õhtul magama, mõeldes ainult sulle. Ma kujutlen sind vaimusilmas, räägin sinuga mõtteis. Ma kirjutan sulle päevas mitu kirja ja sa vastad mulle alati, kuid see ei asenda seda tunnet, mis valdab mind sinuga koos olles. Ainult hetk, kas või üks minut sinuga muudaks mind praegu kõige õnnelikumaks meheks maailmas.
On õhtu ja ma olen voodis. Kirjutan veel mõned read, enne kui tuli ära kustutatakse. Vaatasin just sinu pilti ja pidin selle kiiresti padja alla panema, sest kurgus hakkas kipitama ja pisar tuli vägisi silma. Ma ootan nädalavahetust, sest siis tuled sina ja me näeme jälle. Sa ei tea, kuidas ma seda ootan. See pühapäev saab olema kõige erilisem päev minu siinoleku ajal.
Nüüd aga head ööd, kallis. Suudlen sind.
Hommikul pani Karis kirja ümbrikusse ja saatis ära. Pärast lõunat rebis ta kaustast uue paberi ja hakkas jälle kirjutama.
Muretu
Tere, vend!
Kuidas elad? Minul läheb siin hästi. Käime hommikuti jooksmas ja päeval õpime. Asi ei ole pooltki nii hull, kui esmalt paistis. Toas on kõik enam-vähem normaalsed tüübid. Seni pole midagi hullu juhtunud. Üks ööhäire oli, aga muidu on rahulik.
Tead, ma ei võtnud kodust tulles piisavalt asju kaasa ja siin poes pole kah kõike saada. Ma teen ühe tagasihoidliku nimekirja, ja kui võimalik, siis saada mulle mõned pisiasjad.
Oleks vaja:
Telefonikaarti 100 kr ( siin on automaadid üleval)
Hambaharja (relva puhastamiseks)
Habemeajaja terasid. Kaasas oli neid vaid kolm Puuvilju, kokat, magusat.
Ajalehti, ajakirju Aftershave’i (kulub palju)
Habemevahtu Pesukäsna (pehme)
Joonelist paberit ja pastakaid
Loodan, et saad need asjad saata. Mõni asi vist ei meenunud, kuid eks ma siis hiljem teatan.
NB! Ma võtsin tulles ainult viissada