Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo

ajas Vilde jalad alla ja käis väljakäigus tulitavat kaela pesemas. Ta jõi vett ja imestas, et olgu peale, kere huugab, aga miks hõõguvad ka vähesed määrdeta jäänud kohad nagu silmad ja genitaalid. Seejärel läks ta tagasi voodisse, et kahe paiku röögatusega üles karata. Mike pani kiiresti tule põlema ja kõik pöörasid pilgud toa keskele, kus vappus ägisev Vilde. Tema üks silm oli kinni paistetanud ja punase sõõriga ümbritsetud. Kõht ja kael olid tunduvalt jumekamad kui ülejäänud keha, kõik liigesed aga omandanud veripunase tooni. Kössitav Vilde ägises ja hoidis kahe käega kinni oma jalgevahest.

      „Täitsa lõpp,” ütles selle pildi peale Tölp. Siis ta tõusis ja läks Vilde juurde. „Kas väga valutab?”

      „Täitsa perse on…” kõlas vihane vastus. „Ma põlen elusalt, raisk, ma ei ela seda üle, ma pean vette saama, ma pean pesema, ma…”

      „Pesta ei või,” hoiatas Mike. „See teeb hullemaks, ma tundsin seda. Ei mingit vett!”

      „Käi persse!” röökis Vilde ja lalises edasi. Kära peale tuli sisse Valter, kes oli sellel ööl kompaniis korrapidaja.

      „Püha müristus, kas see on spordikreem?” küsis ta, kui oli pilgu Vildele heitnud. Tölp noogutas.

      „Te olete hullud!” hüüdis Valter. „Isegi hernetera suurune tilk seda salvi on piisavalt kipitav, siin aga…”

      „Pool tuubi,” teatas Tölp.

      Vilde pääses haiglasse ja oli kolme päeva pärast oma põletuse üle suisa õnnelik. Ta ei pidanud istuma sõjaväehospidalis, vaid pääses tsiviilhaiglasse. Kui ta nädala pärast tagasi jõudis, kogunesid kõik tema ümber, et kuulata imepäraseid seiklusi raviasutuses.

      Vilde pani oma koti maha, istus toolile, vaatas enda ümber kogunenud mehi, muheles rahulolevalt ja teatas kõigile: „Poisid, ma sain keppi.”

      Õde

      Vilde rääkis: „Ma ei mäleta küll täpselt, kuidas me haiglani jõudsime ja milliseid protseduure arstid minuga läbi viisid, kuid ma mäletan selgesti seda unustamatut õhtut, kui ma oma ilmutust nägin. No kurat, see ei olnud ikka tavaline naine. Kurat, sellist kuradima eite te ikka igal pool ei kohta, ma olen kindel, et nii…”

      „Rahu, räägi asjast,” nõudis Samuel.

      „Noh, asi oli nii, et kuni mul lõpuks valu üle läks ja ma end korralikult välja magasin, oli möödunud terve ööpäev. Ma ärkasin pimedas palatis ja ei saanud algul arugi, mis värk on, ent kui märkasin kõrvalvoodis norskavat kipsiga vanameest ja kuulsin toa teisest nurgast kellegi oigeid, hakkas mulle koitma, et olen haiglas. Ma viskasin teki pealt ja ajasin end püsti. Kuna loodus kutsus, siis hakkasin kohe käimlat otsima. Tatsasin koridori peale, kuid ühtegi vastava märgistusega ust ei leidnud kusagilt. Siis kuulsin ma mingit häält. Hakkasin minema hääle suunas ja jõudsin peagi valvelauani, kus istus unne vajunud valveõde. Telekas mängis ja tema ei kuulnud mu saabumist, samas võis ta ka liiga väsinud olla. Aga ta oli ilus. Ta oli kingad jalast võtnud ja jalad lauale asetanud. Need olid ilusad pruunid päevitunud jalad. Valge kittel oli eest lahti ja tänu lühikesele seelikule nägin ma praktiliselt kogu mängu. Oh kurat, ma oleks äärepealt teadvuse kaotanud. Ja rinnad, need olid ikka suured, ma ei ole sellist partiid veel näinud. Särk oli nende peal nii trimmis, et kohe tahtis, et teda seljast võetaks. Aga muidugi ei saanud ma seda särki seljast võtta, sest ma ei ole ju mingi pervo…”

      „Mina selles nii kindel ei ole,” torkas Mike vahele.

      „No kuule, ära nöögi. Aga seal ma siis seisin ja otsustasin, et ilma proovi tegemata ma sellest võimalusest ei loobu. Ja teate, ma tegin õigesti. Ma ei tea, kas kuuseis oli vastav, oli ambur skorpioniga faasinihkes või valitses kaalude ülekaal, tahtis seda vanatühi või kõigevägevam ise, kuid minu soovid täitusid. Ma köhatasin ja laususin: „Vabandage, et teid äratan, aga ma tahaksin teada, kus siin käimla asub?” Neiu lükkas selle peale ühe silma lahti ja põrnitses mind. Siis asetas ta jalad põrandale, kohendas ennast ja vaatas seejärel juba mõlema avatud silmaga – ilusate silmadega – mulle otsa.

      „Ahha, see olete teie, lõpuks üleval, nüüd saate siis juba ise omi asju ajada,” ütles ta.

      „Mis asju?” ei saanud ma esmalt aru.

      „Noh, lähete ise WC-sse.”

      „Mida?” ei mõistnud ma jutu sisu.

      „Noh, muidu pidite ikka siibrisse tegema, olite täitsa läbi, sonisite ja karjusite.”

      See, et ma soninud ja siibrisse teinud olin, mulle küll ei meenunud, kuid antud hetkel ei tahtnud ma seda meenutada ka. Igatahes sain ma teada, kus asuvad väljakäik ja duširuum. Pärast seda, kui olin ennast kergendanud, pesnud ja mõne saiakesega, mis minu öökapil olid, keha kinnitanud, tundsin ennast täitsa inimesena. Kuna ma terve ööpäeva maganud olin, siis puudus mul ka igasugune uni. Nii ma siis otsustasingi, et suundun tagasi õe juurde ja vestlen temaga veidi.

      „Teed?” küsis ta kohe, kui oli mind märganud.

      Noogutasin nõusolevalt ja prantsatasin tugitooli, mis koridoris seisis.

      „Millist?”

      „Piparmündi.”

      „Piparmünti ei ole.”

      „Mida siis on?”

      „Ainult musta.”

      „No siis ma valiksin kõikide variantide hulgast musta.”

      „Jääb siis must,” ütles õde ja valas kiirkeetjast kahte suurde kruusi kuuma vett. Siis võttis ta teekarbist musta tee kotikese ja viskas ühte kruusi ujuma. Ta liigutas kotikest sujuvate liigutustega tassis ringi ja kui oli veendunud, et tee piisavalt tume on, viskas ta kotikese kiiresti teise kruusi ja suundus sellega minu poole. Jah, ma arvan ise kah, et selline käitumine pole just viisakas, kuid ma ei näinud mingit mõtet võõra naisega vaidlema hakata. Siis segas ta enda tassi kolm lusikat suhkrut ja ulatas mullegi toosi. Jalaga enda ees kerget ratastel olevat nahktooli juhtides lähenes ta mulle ja asetas ennast täpselt minu ette istuma. Viskas ühe jala üle teise ja jäi siis teed luristades mulle kelmikalt otsa vaatama. Mina aga jõllitasin tema kauneid jalgu ja kindluse mõttes viskasin ka ise ühe jala üle teise.