täpsed ja osavad. Lahingus võib otsustavaks saada murdosa sekundist. Selleks, et lahingus ellu jääda, peate oskama lasta täpselt ja kiiresti. Täna annan ma teile kõigile relva ja seda relva te hoiate ja austate; see relv on teie kõrval teenistuse lõpuni. Alates tänasest on vähe neid päevi, kus te oma relvaga tegemist ei tee.” Leitnant vaikis hetke ja jätkas: „Jaoülemad on teile laskeasjanduse tundides rääkinud mitmetest relvadest, nendega ümberkäimisest ja ohutustehnikast. Ma rõhutan eriti ohutust. Inimene, kes pole kunagi relva käes hoidnud, ei oska karta relvas peituvat ohtu. Te vaatate seda metalset mehhanismi ja lihtsalt ei usu, et just see musta värvi seadeldis võib põhjustada kellegi surma. Teil võib olla käes laetud relv, te vehite sellega, suunate seda suvalistesse kohtadesse, mängite, ja järgmisel hetkel võib teie kõrval seinud sõber maha variseda. Et sellist asja ei juhtuks, siis mitte kunagi ärge kaotage hetkekski valvsust. Sõdur, kes eksib relvaga käitumises, ei ole hea sõdur. Sõdur, kes tekitab ohtliku olukrra, unustab või kaotab oma relva, saab väga rangelt karistatud. Relvaga ei mängita, ei naljatata – isegi siis mitte, kui te olete täiesti kindel, et rauas ei ole padrunit. Uskuge, see padrun võib seal siiski olla.” Leitnant Pilberg vaikis taas ja mõtles, kas midagi ei jäänud mainimata.
„On küsimusi?”
Rivist tõusis käsi ja küsiti: „Kuidas me õppustel käitume? Kus me metsalaagris olles relva hoiame, seal ju pole relvaruumi?”
„Metsas ei jää relv teist sammugi maha. Kui oleme metsas ja ma näen, et kellegi relv on isikust kaugemal kui meeter, ma mõtlen selle meetri all haardeulatust, siis võtan ma kasutusele meetmed. Relv on metsas teiega alati kaasas, sest metsas on alati lahinguolukord. Kui me läheme metsa, siis teie jaoks tähendab see seda, et meid ümbritsevad vaenlased, kes võivad rünnata iga hetk.”
„Aga igale poole ikka relva kaasa ei võeta?” usutles Kanter.
„Kuhu te relva ei võta?” küsis Pilberg.
„Noh, kui on vaja omi asju ajada,” ebales noor.
„Metsas ei ole omi asju. Jah, ka hädale minnes võetakse relv kaasa, ja mitte ainult relv, vaid ka hea sõber, kes teile seni katet teeb, kuni teie toimetate. Või arvasite, et sõjas kehtivad sellises olukorras teatud viisakusreeglid. No mõelge nüüd ise. Te ajate laagrist eemal oma asja ja teile satub peale vaenlase varitsus. Loomulikult ei ole nad nii viisakad, et ootaksid, kuni te püksid üles tõmbate ja telgis oma relva järel käite. Sõdur magab kah oma relvaga. Te võtate relva alati kaissu ja puhkate nii.
On üksikuid erandeid. Tõesti, vahel võib relvast lahkuda. Näiteks kui on söömine, siis võib relvad koguda ühte kohta ja seni, kuni ühed mehed söövad, valvavad teised relvi. Aga alati, kui te annate relva kellegi hoole alla, jääb vastutus ikkagi teie kanda. Kui relvavalvur peaks relva kaotama, siis kartsa lähete teie.”
„Kartsa?” imestasid mehed.
„Aga muidugi. Kui te kaotate ära automaadi, on see üks suurimaid vigu, mida üks ajateenija saab teha ja teid karistatakse täie rangusega. Nii et mõelge, mehed.” Leitnant Pilberg lõpetas kõne, pöördus jaoülemate poole ning käskis avada relvaruumi.
„Kuule, mulle tuli küll hirm peale,” sosistas Oll Rõõmusele.
„Mida sa siis kardad?” päris Rõõmus.
„No mõtle, kui kaob ära, mis jama sellest tuleb. Või kui lased kellegi kogemata maha.”
„Ah, jäta jama, hull lugu oleks hoopis siis, kui sind tõesti asjal olles maha lastakse. Mõtle, kui autu surm see oleks.”
„Mis sa…”
„No mõtle, sured, paljas tagumik oma asjas – kurat, see ei lähe ikka üldse. Teised saavad pärast lahingut medaleid vapruse eest, aga sina…” Rõõmus oleks hea meelega edasi filosofeerinud, kuid relvaruumi uks avati ja mehed hakkasid nimekirja järgi omi relvi välja tooma.
Kui Mike relva allkirja vastu kätte oli saanud, valdasid teda segased tunded. Hinges kripeldasid ühtaegu hirm ja põnevus. Ta kaalus automaati käes ja tunnetas selle raskust. Relv ei olnud eriti raske, kuid mitte ka kerge, vaid parajalt kopsakas. Mike oli üllatunud, nähes, kui palju erinevaid detaile sellel oli. Siis keeras ta automaadil parema külje ja õppis ära kuuekohalise seerianumbri. See number pidi meestel nii peas olema, et ka une pealt oskaks vastata. Kui ka ainult üks mees kompaniist ei suutnud oma relvanumbrit meeles pidada, ähvardati kogu kompanii öösel üles ajada, et kõigile relvad jälle välja jagada. Ja seda ka tehti. Kahel korral ei suutnud oma numbrit öelda Markov, vähemalt mitte õiges keeles. Samuti unustas numbri keegi viiendast toast. Pärast neid vahejuhtumeid oskasid kõik relvakoodi täpselt öelda.
Kui relv oli lahti võetud ja osad sõduri telkmantlile laiali laotatud, lebas seal paras hulk erinevaid vidinaid. Andis mõistatada, kuidas neist jälle relv kokku panna. Mike’il jäi üks osa mitu korda üle ja alles seersant Valteri abiga leidis ta metalljublakale õige pesa.
Järgmiseks kinnitati relvade alla padrunisalved, mis olid tühjad. Kui salve kinnitamine ja eraldamine oli selge, anti relvad tagasi relvaruumi ning põgus tutvumine sõduri põhilise abilisega oli lõppenud.
Häire
Mehed magasid rahulikult oma tubades ja nägid unenägusid. Iseäranis kena unenägu oli Ollil. Ta viibis kusagil peol ja tantsis imeilusa muusika saatel. Tema kaaslaseks oli kaunis tüdruk. Nad surusid end teineteise vastu, silmitsesid teineteist ja tantsisid ennastunustavalt. Korraga aga polnudki see enam tantsimine, vaid midagi hoopis mõnusamat. Olli vaevas mõte, et kas tantsupõrandal ikka sobib sellist asja teha. Järsku muutus muusika mürtsuvaks. Trummimees oli püsti tõusnud ja tagus trumme, nii kuis jaksas. Kõik pillid tegid põrgulärmi.
Kitarrist virutas pilli vastu klaverit puruks, haaras kuskilt automaadi ja hakkas tulistama. Olli valdas meeletu õudus ja ta ärkas. Unenägu aga näis jätkuvat. Järsku kõlas vali plahvatus ja seejärel teine. Plahvatustele järgnesid lühikesed automaadivalangud. Terve tuba kajas paugutamisest ja lööklained peksid valusalt vastu kõrva trummikilesid. Oll kargas jalgele ja jäi soolasambana voodile seisma. Pimedas toas kostis hirmukarjeid. Kusagilt hakkas kostma vihast vandumist.
„Raisk… kuradi perse, mis toimub?”
Kaugusest, valangute vahelt, kostis: „Kiiresti, kiir… ...ivvi. Kes ei… hakkab… p…ma.”
Tuba oli täis tossu ja vingu, midagi polnud näha ja mehed sattusid paanikasse. Kulus paar minutit, enne kui unesegane mõistus registreeris asukoha ja tuvastas olukorra ohutuse.
„Kuradi idioodid!” kostis Mike’i kõrvu Vilde südamest tulev vandumine. Aga nari alumiselt korralt kuulis Mike ainult Samueli kõõksumist ja hirmunud pobinat.
Aega läks viis minutit, enne kui poolpaljad, loppis ja hirmunud nägudega mehed kasarmu koridori rivvi jõudsid. Seersant Hill mängis Rambot – toetus seina najale, hoidis ühe käega automaati, mis oli suunatud lakke ja naeris kogu südamest. Vahepeal laskis ta paar lühemat valangut ja kiirustas mehi tagant.
Mike sattus seisma Samueli ja Olli vahele. Samuel oli näost roheline, silmad vett täis valgunud ja ainuke heli, mis ta kuuldavale suutis tuua, oli vali luksumine.
„Ega sa ometi šokki ei saanud?” päris Mike väriseval häälel.
Samuel raputas vaevaliselt pead. Mike märkas, et kaaslane vappub üle kogu keha. Järsku astus Samuel rivist välja, suundus Hilli poole, tahtes nagu midagi küsida, kuid surus enne seersandini jõudmist käed suu ette ja jooksis ilma luba küsimata käimlasse, värisevad jalad all vänderdamas.
Hill vaatas noorele järele ja ütles vaid: „Ehh.”
Mike pöördus nüüd paremale, Olli poole, ja märkas, et too hoidis niuete ees patja. „Miks sa padja võtsid?” küsis ta.
„Sa ei taha teada,” vastas Oll tigedalt ja mõtles, et miks ta just täna pidi seda tüdrukut unes nägema.
„Miks mitte?” ei mõistnud Mike.
„Kuradi tainas, mul oli kõva, kui see kuramuse häire hakkas,” sisises Oll.
Esimene ööhäire