ettevaatlikult.
Antoinette’i näole ilmus vari, kui talle oma abikaasa õnnetu surma karune reaalsus meelde tuli.
„Ma tahan minna sinna, kus see juhtus. Ma arvan, et ma ei leia enne rahu, kui olen selle ära teinud.”
„Ma tulen sinuga kaasa,” pakkus Tom.
Antoinette vaatas maha. „Ma arvan, et mina ei suuda sinna küll kunagi tagasi minna,” sõnas ta vaikselt.
„Muidugi sa ei suuda,” oli Rosamunde nõus. „See pole ju kunagi sulle meeldinudki. George on nüüd kodus. Pole absoluutselt mitte mingit põhjust, miks sa peaksid sinna kunagi tagasi minema.”
„Ma ei tahtnud kunagi olla olukorras, kus ma võiksin öelda, et „ma ju rääkisin sulle”,” lisas Antoinette.
Tom märkas ema kalkvel silmi ja sirutus üle laua, et tal käest kinni võtta.
„Ema, sa ei pea tegema mitte midagi, mida sa teha ei taha,” ütles ta.
Suusatamine oli olnud üks George’i kirgi, millest Antoinette kunagi aru ei olnud saanud. Üks asi oli rahulikult mööda sissesõidetud suusarada alla liuelda, kuid hoopis teine asi oli laskuda mööda mäekülgi, kuhu isegi mägikitsed eksida ei julgenud. Antoinette ei olnud lapsest peale selle spordiga kokku puutunud nagu George ja tema jaoks oli raske leppida mehe kiindumusega mäesuusatamisse ning veel enam riskidega, mida see nõudis. Kuid George oli tema kartuse peale vaid naernud ja kostnud, et tõenäolisem on surma saada autoga kiirteel sõites kui mäenõlval.
Varsti pärast temaga abiellumist oli George ostnud mägimajakese Murenburgis, väikeses maalilises külas Zürichist paari sõidutunni kaugusel, kus ta oli terve elu suusatamas käinud. Pojad olid pärinud isalt kiindumuse suusasporti ja kümnendaks eluaastaks olid kõik poisid juba vilunud suusatajad olnud. Antoinette’i jaoks olid nende suusapuhkused, kui armsa majakese sisustamine välja arvata, täidetud ärevusega, kui tema ainsana orgu jäi, üles mägede poole vaatas ja üritas mitte kõige halvemat ette kujutada.
Õhtuti tulid nad kõik tagasi roosade põskede ja säravate silmadega, märgade riiete ja külmade ninadega ning Antoinette riputas kõik nende asjad radiaatoritele kuivama ja valmistas neile kuuma kakaod, mida nad siis kamina ees jõid. Ta kuulas nende lugusid, nende jutust kunagi päriselt aru saamata. Kuna tal oma kogemus puudus, millele toetuda, siis oli tema jaoks võimatu väärtustada neid hingematvaid vaateid mäetippudelt, kus nad olid seisnud loodusega silmitsi, kus hõre, puhas õhk nende kopse kõrvetas ja ere lumi sädeles nagu miljon kalliskivi. Nad püüdsid talle seletada seda närvikõdi, mis kaasnes kitsastesse uhtorgudesse hüppamisega, kus oli peaaegu liiga vähe ruumi keeramiseks, ning puutumata lumega kaetud laugjatel niitudel liuglemisega, kuid Antoinette oli suusatanud vaid mööda kindlalt sissesõidetud radu ja seegi oli talle hirmujudinad peale ajanud.
„Mul oleks parem tunne, kui te koos läheksite,” ütles ta poegadele. „Võib-olla tuleb Josh ka teiega koos.”
„Roberta ei lase teda ju rihma otsast lahti,” kostis Tom halvakspanevalt. „Ja teda me küll kohe kindlasti kaasa ei võta!”
„Aga oleks siiski kena, kui te ikkagi Joshi ka kaasa kutsuksite,” ei jätnud ema oma nõudmist.
„Ma võin talle rahulikult öelda, et tema naist me enda seltsis sallida ei kavatse,” ütles David. „Meil ongi viimane aeg Robertale vastu hakata.”
„Mina arvan, et ta ilmselt ei tahagi teiega kaasa tulla,” pistis Rosamunde vahele. „Talle ju meeldib hoopis Gstaadis suusatamas käia?”
„Seda sellepärast, et ta ei oskagi korralikult suusatada,” sõnas Tom. „Tõsistel suusatajatel ei ole Gstaadi asja!”
„Ja Murenburg ei ole tema jaoks piisavalt glamuurne,” lisas David. „Ei mingeid butiike ega prominente.”
„On ju arusaadav, et ta tahab endale oma nurgakest luua. Murenburg on ju selles mõttes väga Framptonite pärusmaa. Ma ei saa talle seda kuidagi ette heita,” ütles Antoinette, püüdes kõigest väest perekonda koos hoida.
„Aga Josh on tõsine suusataja, ta jääb seal Gstaadis ju igavuse käes kangeks,” arutles Tom valjusti. Siis itsitas ta üleannetult. „Samas peaks ta ju Robertaga abielus olles samuti olema igavusest kangeks jäänud.”
David naeris temaga veidike kaasa, samal ajal kui Antoinette ja Rosamunde üritasid teha nägu, et see neile nalja ei tee.
„Poisid, häbi peaks teil olema, te olete ikka päris võimatud!” hüüatas Rosamunde ja tema suunurgad tõmblesid. Ta tabas õe pilgu. „Kuid tõesti, Antoinette, millegi üle naerda kulub meile praegu ära küll!” Antoinette’i näo vallutas lai naeratus. Ta pööras pilgu tühjale kohale laua otsas ja avastas, et korraga nutta ja naerda on tõepoolest võimalik.
Pärast õhtusööki jalutas David läbi aia tagasi oma majja; see asus teisel pool suurt kunstjärve, mille tema isa oli lasknud kunagi kaevata, et seal oma mudellaevukeste kollektsiooni ujutamas käia. Davidi elupaik oli kena punastest tellistest, vahimajakese moodi hoone, mis oli ehitatud samas James I ajastu stiilis kui härrastemajagi. Sees ääristasid eluruumide seinu raamaturiiulid, kuid põrandal kõrgusid ruumipuuduse tõttu veel mitmed raamatuvirnad ja kõikjal vedeles hulganisti ajakirju. David armastas lugeda – eriti ajaloost – ja veetis mitmeid õhtuid koos oma koeraga kamina ees, neelates raamatuid, mis ta Amazonist tellinud oli.
Ta avas ukse ja Rufus, tema kuldne labrador, lippas köögist teda tervitama. Trevor, talu töödejuhataja, oli ta päevaks endaga kaasa võtnud ja kuue paiku pärast pikka jalutuskäiku koju tagasi toonud. Rufus armastas Trevorit, kes oli kahe segaverelise krantsi peremees ja pidas aias kanu, kuid Davidit armastas ta kõige rohkem ja kargles rõõmust teda nähes.
David lasi koera välja jalgu sirutama ja nad tegid koos kiire jalutuskäigu ümber järve. Kuu paistis kirkalt ja valgustas järvepinda, nii et see hiilgas nagu hematiit. Õhk oli niiske ja kevadise taastärkamise lõhnast magus. Ta kuulis kodukaku kurblikku huiget, kui see oma kaaslast hüüdis, millele järgnesid faasani plekised köhatused, sest Rufus oli ühe linnu unest üles ajanud ja lendu ehmatanud. David armastas öö salapära. Ta vaatas enda ümber ringi, silmitsedes tihedaid põõsaid ja hekke ning arutledes endamisi, kui mitmed silmapaarid teda praegu vaikselt pimedusest jälgida võivad. Talle meeldis kõndida nende salajases maailmas ja ennast unustada.
Edasi astudes eksisid ta mõtted Phaedrale ja tema ilmele, mis oli väljendanud piinlikkust, kui Julius isa testamendist juttu oli teinud. Phaedra ilmselgelt teadis, et sedaviisi jätab ta endast rahaahne mulje, ning tahtis väga näidata, et seda ta mitte ei ole. Samas ei olnud Julius näidanud välja häbiraasugi. Testamenditäitjana oli tema ainsaks huviks see, et George’i soovid saaksid täidetud. David juurdles, kas Phaedra otsustab sellele kogunemisele tulla või mitte – ja samuti, kas ta otsustab võtta vastu ema kutse nädalavahetus nende juures veeta. Raamatukogutoast oli ta ennist vehkat teinud nagu hirmunud jänes. David teadis, et tal ei pruugi enam kunagi võimalust avaneda Phaedrat näha.
Ta jõudis koju tagasi ja keetis endale tassi teed. Rufus keeras end oma igapäevaste käikudega rahul olles Davidi magamistoa nurgas teki peal kerra, pani silmad kinni ja jäi silmapilkselt magama. David käis duši all ja ronis siis voodisse raamatut lugema. Kuid tema pilk eksles ringi ja ta kaotas mitu korda järje ära. Lugemisest ei tulnud midagi välja. Ta ei suutnud keskenduda. Ta pani raamatu öökapi peale ja kustutas tule. Ebameeldiv ärevuslaine uhas temast üle. Maailm näis korraga palju suurem, nüüd kus tema isa sellest puudu oli.
Esmaspäeva hommikul helistas Antoinette Juliusele, et leppida testamendi lugemise aeg kokku. Ta palus Juliusel ka Phaedrat kutsuda, mis tundus advokaadile heameelt valmistavat.
„Te teete õige valiku, leedi Frampton,” ütles ta rõõmsalt. „Lord Frampton oleks väga rahul.”
Telefonitoru käest pannes tajus Antoinette ootamatut õnnetunnet, mis täitis ta rinna sooja tundmusega, et ta teeb midagi head. Ta vaatas kabineti aknast välja, kus aednik Barry talvist muru oma väikesel traktoril ererohelisteks triipudeks niitis. Selle põrinas oli midagi julgustavat ja Antoinette taipas, et niivõrd tohutust muutusest hoolimata läheb elu Fairfieldis