nagu silduv ookeaniaurik. Ta triivis seal mõne hetke ja tõmbas hinge.
„Väga hea, sa oled siin,” ütles ta Antoinette’ile. „Mul on tarvis sinuga kiiremas korras rääkida.”
„Sa oled ju lausa hingetu.”
„Ma marssisin üle heinamaa.”
„Aga tule siis ja puhka jalga. Kas sooviksid äkki klaasi šerrit?”
„Harris juba toob mulle.” Ta marssis üle vaiba ja laskus kergelt istuma samasse tugitooli, kus doktor Heyworth vaid mõne minuti eest oli istunud.
„Ma pole silmatäitki maganud, vaid mõelnud ainult selle George’i vallastütre peale.”
„Võib-olla oleks unetablettidest abi,” soovitas Rosamunde põski lohku tõmmates.
„Jumal halasta, ravimeid mul küll vaja ei ole. Ma vajan meelerahu.”
Rosamunde tabas õe pilgu, kuid vaatas kohe mujale kartusest, et võib ta muigama ajada.
„Mina olen ka tema peale mõelnud,” nõustus Antoinette.
„Väga hea, mul on rõõm kuulda, et sa oled mõistuse pähe võtnud,” vastas Margaret. „Vaata, minul pole vähimatki kavatsust hakata avasüli vastu võtma mingit plikat, kes väidab, et ta on minu pojatütar. Minu poeg on surnud, nii et selle kohta ei ole mitte mingeid tõendeid, et ta ka tõesti on, kes ta väidab end olevat.”
Antoinette kortsutas kulmu.
„Härra Beecher jälgis nende DNA-testi tegemist.”
„DNA-test, tõepoolest! Oled sa seda näinud? Kus sa ise olid, kui seda tehti? Mõttetu jamps, kui te minu arvamust teada tahate!”
„Ta on sinu veresugulane, Margaret, soovid sa seda või mitte.”
„Ta eostati abieluväliselt, üles on ta kasvanud Kanadas – tilk ühist verd ei oma siin mitte mingit tähtsust. Ja ma keeldun seda uskumast. Minu poeg oleks mulle seda rääkinud, kui ta oleks tütre isa olnud. Ma tean, et ta oleks. Ta rääkis mulle kõigest.”
„Mitte siis, kui ta seda häbenes,” pakkus Antoinette.
„Tal polnud mingit põhjust häbi tunda. Ta oli väga kena välimusega mees, kellel oli tiitel ja suur varandus. Mulle on enam kui selge, et mõni ambitsioonikas tüdruk võrgutas ta ära ja üritas tema käest raha välja pressida. Võib-olla tahtis ta koguni George’iga abielluda. Kes teab? Kuid mida me igatahes teame, on see, et George tunnistas ta oma tütreks alles üsna hiljuti. Miks ei teinud ta seda siis, kui tüdruk oli alles imik?”
Margaret tõmbas rahulolevalt nohistades ninaga õhku.
„Sest kõige tõenäolisemalt ei olnud ta kindel, et see on tema laps. Või siis ei soovinud ta tüdruku emaga enam mingit tegemist teha. Testamendi muutmise pidi ta otsustama kas hetkelise hullumeelsuse tõttu või süütunde ajel. Sa ju tead, kui heldekäeline ta oli. Millal see ette loetakse? Ma tahaksin teada, kui palju George sellele tüdrukule on jätnud.”
Tuppa astus Harris, käes hõbekandik klaasi šerriga. Margaret võttis selle vastu ainsatki tänusõna kuuldavale toomata. Oma alluvate suhtes delikaatse inimesena tänas Antoinette Harrist ämma asemel, kuigi teener oli leskproua Framptoniga harjunud ja oleks suurest üllatusest ilmselt šoki saanud, kui vana daam ise oleks talle tänu avaldanud.
„Härra Beecher tuleb homme keskpäeval siia,” andis Antoinette Margaretile teada.
„Hästi.”
„Ma olen Phaedra ka kutsunud,” jätkas Antoinette ämma õõva väljendavast näoilmest hoolimata. „George tahtis seda. Phaedra on tema tütar ja ta pidas teda oma testamendis meeles. On õige, et ka tema siin oleks.”
Margareti lõualihased jäigastusid. „Sellisel juhul ei tule mina päris kindlasti.”
„Kuidas soovid.”
„Ma arvan, et sa käitud väga rumalalt, Antoinette.”
Rosamunde astus õe kaitseks välja.
„Antoinette lihtsalt täidab George’i soovi.”
„Sa ei tea sellest tüdrukust mitte midagi.”
„Peale selle, et minu mees teda armastas.”
See sundis Margareti vaikima. Tema suu tõmbles vihaselt, kui tal ei olnud midagi lisada. Ta võttis pika sõõmu šerrit ja neelas selle valjult lonksatades alla.
„Kui sellel tüdrukul on vähegi sündsustunnet, siis ta keeldub kutsest,” kostis ta viimaks.
„Ma loodan, et seda ta ei tee,” vastas Antoinette.
Margaret pani klaasi käest ja tõusis püsti.
„Niisiis, kuna sa nii mõistmatu oled, siis ma arvan, et ma lähen nüüd koju. Kui sa ümber otsustad, siis saada mulle sõna ja ma tulen veidi sõbralikumale külaskäigule. Aga senikaua ei taha ma selle plikaga mitte mingit tegemist teha, kas sa saad aru?”
„Selle oled sa jah väga selgeks teinud.”
„Hästi.” Uksel pidas ta kinni ja pöördus korraks tagasi. „Sa võid mõnikord väga kangekaelne olla, Antoinette.”
„Mis ma siis tegema peaksin, Margaret? See oli George’i valik, et ta oma testamenti sisse kirjutada. Ma vaid täidan oma mehe soovi.”
„Ta ei oodanud, et ta nii noorelt sureb. Väga võimalik, et ta oleks hiljem ümber mõelnud. Praegu on tal vaid üks lapselaps, aga varsti sünnib neid veel.”
„Sa siis ootad, et ma testamendi vaidlustaksin?” küsis Antoinette.
„Päris kindlasti.”
„Mis alustel? Ta ei olnud ju hullumeelne ja samuti ei sunnitud teda testamenti muutma.”
„Midagi peab sul ometi olema võimalik teha.”
„Kui peaks ka olema võimalik, siis kahju küll, aga seda ma ei tee. George oli täie mõistuse juures, kui ta lasi testamendi ümber teha. Mul ei tulnud tema eluajal pähegi midagi tema tahtmise vastu teha ja päris kindlasti ei tee ma seda ka nüüd, kui ta surnud on.”
Antoinette’i lõug hakkas värisema, kuid ta surus hambad kokku, et mitte mingi hinna eest ämma ees jälle nutma puhkeda.
Margareti nägu oli vajunud kokku rahulolematuks pallikeseks nagu kreeka pähkel ja tema peened huuled olid kokku surutud, nagu suudaks ta vaevu oma keelt talitseda. Ta polnud harjunud sellega, et talle vastu hakatakse. Ta turtsatas ärritunult ja kadus halli.
„Basil! Basil!” Ülemise korruse koridorist kostis kolinat ja mürinat ning kolm koera tuiskasid trepist alla nagu mäslev karvane laviin.
„Bertie! Wooster! Aitab! Tule nüüd, Basil, me hakkame koju minema.” Mõne hetke pärast tungis hallist tuppa jällegi tuleiil, kui Harris välisukse avas. Oli tunne, nagu oleks tervet maja läbistanud külmavärin, kui leskproua Frampton välja astus, kõik kolm koera tema järel. Kui uks nende taga sulgus, järgnes sellele rahulik vaikus.
„Tähendab siis sõda,” ütles Rosamunde, suutes vaevu oma hääles rõõmsat ootusärevust varjata. Tema kodune elu oli niivõrd igav, kuid siin, Fairfield Parkis toimus kogu aeg midagi.
Antoinette ohkas ja ei paistnud asjade käiguga samavõrd rahul olevat.
„Jah, ilmselt võib öelda küll, et asi on selleni jõudnud. Kuid kui aus olla, siis külm sõda on meil käinud juba aastaid!”
Järgmisel päeval peatus Julius Beecheri auto maja ees kruusal täpselt keskpäeval. Ta oli mees, kes tundis uhkust selle üle, et jõuab igale poole täpipealt õigel ajal. Samuti tundis ta uhkust oma välimuse üle: tumesinine Savile Row’ ülikond, Churchilli kingameistri mustad paeltega kingad, pruun nahast portfell Swaine Adeney Briggi firmakauplusest St Jamesi tänaval ja Montblanci pastapliiatsite komplekt, mida ta ikka veel nende sametist voodriga karbi sees hoidis. Tema must BMW oli niisama hoolikalt läikima löödud nagu ka tema Franck Mulleri käekell, mis lõdvalt ta randme ümber rippus. Ta põlastas inimesi, kes oma asjade