Frampton ootas teda söögitoas. Ta istus pika pähklipuust laua taga koos oma kolme poja, minia ja õe Rosamundega. Nad jõid teed ja kohvi, kuid keegi neist polnud puutunudki liivataignast küpsiseid, mis olid serveeritud laua keskele asetatud kandikul spiraalikujuliselt.
Rikkalikud sametkardinad olid lahti ja paeltega akende kõrvale kinnitatud, et valgus tuppa pääseks, kuid ruum oli ikkagi hämar tänu vanaaegsele sisekujundusele ja raskepärasele pehmele mööblile. Jäi mulje, et see ruum on püsinud muutumatuna juba mitusada aastat. Seinu kattis karmiinpunane, kuldse mustriga tapeet, mis kujutas eksootilisi linde, marmorist kamina kohal rippus suur, kullatud raamiga peegel, mille klaasile oli aja jooksul kogunenud tumedaid, niiskusest tingitud plekke, ning seintel rippuvatelt õlimaalidelt vaatasid mornide nägudega alla mitmed Framptonite suguvõsa esivanemad. Lagi oli kõrge ja seda ääristas raskepärane, rikkalikult kaunistatud karniis ning keskel troonis briljantidena sädelev kristallist lühter. Julius Beecher tajus, et atmosfäär söögitoas on niisama raske kui paksu riidega polsterdatud toolid ja tihked vaibad.
„Tere hommikust, leedi Frampton,” ütles ta. Advokaat märkas, et Antoinette’i nägu varjutas ärevuseloor, kui ta nägi, et mees oli tulnud üksi, ning tõttas selgitusi andma.
„Ma pean kahjuks teatama, et preili Chancellor ei saa täna meiega koos olla. Mina esindan teda.”
Antoinette’i ennastki üllatas, kui sügav oli tema pettumus.
„Kas ta ütles, mispärast?”
Julius istus tema jaoks mõeldud toolile laua otsas; toolile, kus harilikult oli istunud George.
„Ta oli teie kutse üle väga tänulik, kuid ta ei pidanud vajalikuks isiklikult kohal olla.” Ta avas portfelli. „Kui aus olla, leedi Frampton, siis minu arvates on tal piinlik.”
Roberta muigas ja vaatas oma mehele otsa. David tundis niisama suurt pettumust kui emagi. Ta vaatas Tomi poole, kes tegi lihtsalt korraks grimassi ja kehitas õlgu. Tema nooremal vennal polnud sellest sooja ega külma. Davidile seevastu läks see vägagi korda. Ta võis siit järeldada, et Phaedra ei võta vastu ka kutset neile nädalavahetuseks külla tulla. Rusutult arutles ta endamisi, kas tal üldse veel õnnestub kunagi seda naist näha.
„Kas asume siis asja kallale?” küsis Julius, võttis portfellist välja kausta ja asetas selle sirgelt enda ette lauale.
„Kas soovite tassi kohvi?” pakkus Antoinette.
„Jah, olge nii lahke, must, ilma suhkruta.” Ta avas sametist voodriga karbikese ja võttis Montblanci pastapliiatsite paarist ühe välja ning, sulgenud ettevaatlikult jälle karbi, asetas selle kausta kõrvale nii, et see oli kaustaga täpipealt paralleelne. Julius Beecherile meeldis, kui kõik oli ideaalses korras.
Kui Antoinette kohvitassi üle laua tema poole lükkas, asus ta dokumendi esimese lehekülje juurde.
„Kuupäev 5. märts 2012. aastal,” luges ta. „Käesolev on lord Framptoni viimne tahe ja testament, mille tunnistajaks on härra Richard Headley, aadress Chesteri väljak 8, London.”
Julius tõstis pilgu ja lasi sellel üle ootavate nägude käia.
„Ta märgib, et tal on abikaasa Antoinette ja kolm last: David, Joshua ja Thomas.”
Antoinette noogutas, Roberta kortsutas kulmu. Miks ta oma tütart ei olnud nimetanud?
„Ja üks lapselaps, Amber Rose Elizabeth,” jätkas Julius. Ta hingas läbi laienenud sõõrmete sisse ja pidas hetkeks pausi, libistades silmadega üle sõnade, mis talle juba tuttavad olid.
„Palun jätkake, härra Beecher,” ütles Antoinette, kes tahtis, et kogu see asjaajamine nii ruttu kui võimalik ühele poole saaks.
„Juhul, kui tema abikaasa elab temast kauem, jätab ta Fairfieldi maja ja mõisa teile, leedi Frampton, ning seda hakaku juhtima teie poeg David, kellest saab teie surma puhul maja ja mõisa pärija.” Selles polnud midagi üllatavat. Kõik noogutasid nõusolevalt.
„Maja aadressil Eaton Place 5 jääb teile, leedi Frampton, mille pärijaks teie surma puhul saab Joshua. Marmot’ mägimajakese Murenburgis jätab ta Thomasele.”
Tom pani tähele Roberta rahulolematust ja naeratas talle üle laua.
„Miks sa Marmot’ majakest endale tahaksid, Roberta, kui sina ja Josh seal kunagi ei käi?”
Roberta punastas.
„Nüüd sa küll eksid, Tom. Muidugi peaks see sulle jääma,” vastas ta surutud häälel, püüdes kadedust varjata. „Joshil ja minul on Gstaadis nii palju sõpru, oleks lausa raiskamine mägimajakest meile jätta.”
Julius köhatas kõri puhtaks ja jätkas.
„Oma aktsiaportfelli jättis lord Frampton teile, leedi Frampton, sooviga, et teie surma puhul jaotatakse see võrdselt tema kolme lapse vahel.”
„Aga kuidas siis Phaedraga jääb?” Roberta ahmis õhku. „Mina arvasin, et ta on George’i tütar? Kas tema ei saagi osa?”
Julius ei teinud Robertast välja, tema ärritust reetis vaid see, et ta kergitas õige pisut üht kulmu.
„Kuni selleni määras ta oma kolmest lapsest igaühele märkimisväärse elatise, mida makstakse kord aastas.”
„Kolmest lapsest igaühele!” kordas Roberta kajana. „Aga tal oli ju ometi neli last?” Ta pöördus Joshua poole. „Kui ta võttis juba kord ette testamendi muutmise, siis miks ei märkinud ta oma tütart poegadega võrdsena ära?”
Joshua tasandas häält. „Ma ei tea, kullake. Kuulame nüüd ülejäänud testamendi ära, eks ole.”
Julius jätkas segamatult. „Iga-aastase elatise summa on viissada viiskümmend tuhat naelsterlingit. Preili Chancellorile määras ta iga-aastase elatise sellessamas summas.”
Roberta oli sellest liiga šokeeritud, et George oli oma vallastütrele jätnud sama elatissumma kui poistele, adumaks seda, et ta ise oli just arvestatava varanduse pärijaks saanud.
„Kas ta oma pojatütre eest testamendis hoolitsenud ei olegi? Ja mis saab Framptonite safiiridest? George andis Amberi ristsetel väga selgelt mõista, et ta kavatseb need meile jätta.”
„Ei, kullake. Isa ütles, et ta loodab näha neid Amberi kaelas tema kahekümne esimesel sünnipäeval.”
„See on ju üks ja seesama,” sisistas Roberta.
„Ma just hakkasingi selleni jõudma,” kostis Julius pahandatult. „Lord Frampton jättis Framptonite safiirikomplekti preili Chancellorile.”
Söögituppa sigines hämmastunud vaikus. Roberta silmad läksid suurest nördimusest märjaks. Joshua paistis end ebamugavalt tundvat. David ja Tom kergitasid kulmu ning tundus, et Antoinette vajus oma minia silmanähtava pettumuse taaga all kössi. Rosamunde võttis ühe liivataignast küpsise.
Julius hingas tähtsalt sisse.
„Me mõlemad pidasime õigeks, et kuna testamendi koostamise ajal oli lord Framptonil vaid üks lapselaps, tuleks tal otseselt hoolitseda vaid oma abikaasa ja laste eest, jättes oma laste eest hoolitsemise omakorda teie hooleks.”
„Minu arvates on ta piisavalt helde olnud,” pomises Antoinette.
„Väga helde,” kordas Rosamunde kajana.
„Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et ta jättis safiirid Phaedrale,” halises Roberta. „Need pidid ju meile saama.” Ta pöördus oma mehe poole.
„Joshua, sinu isa ju ütles otse välja, et ta jätab nad sulle.”
Joshual oli silmanähtavalt ebamugav. „Ilmselt muutis isa siis meelt. Me ei saa selles asjas suuremat midagi ette võtta.”
Roberta nõjatus puhisedes vastu tooli seljatuge ja pani käed vaheliti.
„Kas jätkame?” kostis Julius, köhatusega kurku puhastades ja mõtlikult lehekülge pöörates.
„Jah, olge nii lahke, härra Beecher,” vastas Antoinette piinlikkust tundes.
„Niisiis,