Naine Pariisist. Santa Montefiore

teil on palju ühiseid jooni,” lisas Roberta. „Milliseid ühiseid jooni sinul George’iga on, Phaedra?”

      Selle küsimuse peale lõi Phaedra nägu särama.

      „Meil oli niivõrd palju ühist. Armastasime mõlemad samu asju: mägesid, metsikutes paikades ronimist, reisimist, sporti.”

      „Ega sa ometi suusataja ei ole?” küsis David õhinal.

      „Muidugi olen. Ma kasvasin ju üles Vancouveris.”

      „Kas sa käisid isaga ka suusatamas?”

      „Jah, ta oli suurepärane suusataja.”

      „Kas ta viis sind Murenburgi?” küsis Antoinette, võideldes ootamatu reetmistundega. Kuidas sai see olla nii, et nad olid kõiki neid asju koos teinud ilma tema teadmata? Ronimine, reisimine, suusatamas käimine … See saladus oli korraga palju suuremaks osutunud ja Antoinette hoidis neelatades pisaraid tagasi.

      „Ei, ta viis mind sünnipäeva puhul Whistlerisse Kanadas. Siis me veel mängisime kaarte. Ta oli väga kõva bridžimängija.”

      Antoinette meenutas neid mitmeid kordi, kui George oli püüdnud talle edutult bridži õpetada. Ta vaatas Phaedrat teisel pool lauda ja juurdles, kas George oli oma tütres leidnud hingesugulase; kellegi, kes armastas neidsamu asju mis temagi, kõiki neid asju, mida tema ise ei sallinud.

      „Kas ta oli väga üllatunud, kui sa välja ilmusid ja väitsid, et oled tema tütar?” puuris Roberta edasi. „Ma mõtlen, kas su ema tõepoolest sinu sündimist tema eest saladuses pidas? Minu arvates on see väga ebatõenäoline.”

      Phaedra ei võinud jätta imetlemata selle noore naise järjekindlust, ehkki tema küsimustele vastamine ei pakkunud talle just suuremat naudingut. Ta süda tagus metsikult ja käed olid hakanud higistama. Kõik jõllitasid teda, mis oli samuti hirmutav.

      „Minu ema ei tahtnud George’i käest midagi, Roberta. See oli lühike armulugu, mis sai otsa. Rääkida mehele, et ta ootab temalt last, ei oleks seda üles soojendanud. Pealegi abiellus ta veidi aja pärast Jackiga ja mõneks ajaks sai meist perekond. Mina kasvasin üles teadmisega, et Jack ongi mu isa.”

      „Miks ta nii kaua ootas, enne kui sulle tõtt rääkis?” küsis Roberta.

      Phaedra langetas pilgu ja näis Roberta küsimusterahe all korraks närbu vajuvat.

      „Jack suri. Ema tahtis, et ma siis teaksin, et ta ei olnud minu pärisisa.”

      „Kulla tüdruk, kui kole niimoodi kaks isa järjest kaotada nii lühikese aja jooksul,” ütles Rosamunde.

      „Jack oli mulle kümme esimest eluaastat isaks ning ma tundsin end petetuna ja armastusest ilma jäetuna, kui ta minema läks. Ta kolis elama Uus-Meremaale ja seal on tal uus perekond. Ühendust ta meiega ei pidanud. Kui ta suri, siis ei tundnud ma midagi. Nüüd ma peaaegu ei mäletagi teda enam.”

      David pani tähele, et Phaedra silmad olid hakanud läikima, ja ta lükkas oma tooli lauast eemale.

      „Hästi, hakkame sööma. Ma olen näljane nagu hunt!” Harris oli serveerinud toidu suurtel keraamilistel vaagnatel ja asetanud need ruumi otsa puhvetile, mis täitis serveerimislaua ülesannet. „Phaedra, tule õige ja tõsta endale siit,” pakkus ta vaikselt välja.

      Kuid Roberta ei olnud veel lõpetanud.

      „Selle poolteise aasta jooksul, kui sa George’i tundsid – kas sa nägid teda tihti?” käis ta peale.

      „Jah. Ta oli palju tegemist, kuid minu jaoks leidis ta aega. Me käisime koos suusatamas ja matkamas. Ma elasin Pariisis, kuid veetsin ka palju aega Aasias reisides ja tema armastas samuti seal kandis olla. Vaata, ma olen juba mõnda aega töötanud suure fotoraamatu kallal, mille teemaks on inimkogukonnad Himaalajas. George aitas mind selles. Ta tundis seda piirkonda hästi. Ma kolisin alles väga hiljuti Londonisse, et teda sagedamini näha.” Phaedra langetas pilgu ja näppis närviliselt oma kahvlit. „Nüüd kolin ma tagasi Pariisi, sest ma pean oma raamatu lõpule viima, ja siia jääda ei ole mul enam mingit põhjust.”

      „Miks Pariis?”

      „Ma olen igal pool elanud, Roberta, kuid Pariis on see linn, kus ma end kõige kodusemalt tunnen,” vastas Phaedra, püüdes Roberta küsimuste katkematu tule all tasakaalukaks jääda. „Ma räägin prantsuse keelt ja mul on seal palju sõpru.”

      „Kas George tutvustas sind inimestele? Kuidas ta sind kogu selle aja saladuses suutis hoida?”

      „Ta ei pidanud selleks vaeva nägema. Enamjaolt me käisime ronimas. Olime ainult meie ja paar šerpat ja pakikandjat. Sel ei olnud tähtsust.”

      „Aga kui te näiteks Whistleris suusatamas käisite? Kuidas ta sind seal salajas hoidis?”

      „Ei hoidnudki. Ta varjas ainult seda, et ma olen tema tütar.”

      Roberta kirtsutas nina.

      „Kuidas ta sind siis tutvustas?”

      „Kui fotograafi,” vastas Phaedra lihtsalt, asetas oma salvräti lauale ja tõusis püsti. „Ta ei tundnud mingit vajadust hakata kellelegi selgitusi andma.”

      Just siis prahvatas lahti uks ja seal seisis Tom, juuksed peas püsti nagu ahvil.

      „Vabandust, et ma hiljaks jäin. Sõitsin kogu tee Londonist siia nii, et katus oli lahti. Nii kiiresti, kui sain. Mmmm, mis õhtusöögiks on?”

      Kaheksas peatükk

      Phaedrale tuli Tomi saabumine kergendusena, sest see suunas vestluse temast eemale. Talle ei meeldinud George’ist rääkida. Ta tundis end kaitsetult, olles sunnitud nende suhte kohta vastuseid andma. Niipalju kui Phaedra teadis, igatsesid nad kõik George’i järele – see oli ka ainus asi, mis korda läks.

      Ta soovis, et ta ei oleks hakanud George’i perekonnaga kokku puutuma, kuid ta oli päris kindlasti tahtnud tema matustele minna. Julius oli teda selle tagajärgede eest hoiatanud, kuid Phaedra oli endale kindlaks jäänud. Nüüd sai ta aru, miks advokaat oli teda ettevaatusele manitsenud. Mida varem ta saab Pariisi tagasi sõita ja selle kõik seljataha jätta, seda parem.

      Tomi saabumine oli kergenduseks ka Antoinette’ile. Ärevate mõtete veski, mis tema peas katkematult jahvatas, jäi veidikeseks seisma, kui poeg teda suudlema kummardus.

      „Vabandust, ema. Ma magasin sisse.”

      „Sellest ei ole midagi, kullake. Mul on lihtsalt hea meel, et sa siin oled.” Ta vaatas, kuidas Tom Phaedrat tervitas, tundes heameelt, et Roberta kiusuajamisele oli piir pandud. Võib-olla saavad nad nüüd kõik koos meeldivat perekondlikku õhtusööki nautida.