mõelda, kui kedagi teist juures ei ole. Noh, siis nad oleksid varsti muidugi sisse tulnud …”
Doktor Heyworth kergitas kulmu.
„Nad?”
„Reverend Morley ja minu ämm,” vastas ta kiiresti. „Ma ei tahtnud nendega jalgrajal silmitsi sattuda, nii et ma hiilisin kiriku taha ja lipsasin välja ilma, et nad mind näinud oleksid. Vähemalt selles olen ma küllaltki kindel, et nad mind ei näinud. Sellepärast ma olengi nüüd teie aias.”
Doktor Heyworth itsitas lõbustatult ja Antoinette adus, et tema jutt on üpris segane.
„Teate, suurem osa inimesi kasutab küll majaesist sissesõiduteed,” sõnas arst.
Naine jõllitas talle otsa ega teadnud, mida ütelda. Siis hakkas doktor nii kõvasti naerma, et kogu ta nägu kiskus kortsu, ja Antoinette tundis, kuidas naerumullid tema kõhust üles kerkivad, ja see tabas teda päris ootamatult – ta ei olnud juba hulk aega nii kõvasti naernud.
„Oh aeg, te vist peate mind küll väga imelikuks,” kostis ta kõhtu kinni hoides.
„Noh, kuna te juba siin olete, võib-olla soovite veidikeseks sisse astuda ja tassi teed juua?” Oli väga võimalik, et reverend Morley ja Margaret ajavad ikka veel kiriku väravas juttu, nii et tal oleks olnud keeruline oma auto juurde jõuda ilma, et teda nähtaks.
„Suurima heameelega,” vastas ta ja astus arsti järel tuppa.
„Tore. Lähme ja paneme kannu tulele.”
Rosamunde oli nüüdseks juba Antoinette’i pärast väga mures. Ta oli juba mitu tundi ära olnud ja väljas hakkas pimedaks minema. Kui kaua võib selleks ometi aega kuluda, et oma mehe hauale lilli viia? Ta pani tikkimistöö käest ja vaatas käekella. Kell oli juba seitse läbi. Ta teritas kõrvu, et püüda kuulatada, kas maja eest kruusalt kostab autorataste kriginat, kuid kuulda oli vaid paari hilise isaslinnu säutsumist laimipuude otsas.
Uksele ilmus Harris ja küsis, kas ta soovib midagi juua.
„Jah, palun tooge üks šerri ja selline suuremat sorti. Mis te arvate, Harris, mida leedi Frampton teeb?”
„Ma usun, et ta on varsti tagasi. Muretseda ei ole põhjust. Minu kogemus ütleb, et kui uudiseid pole, siis on see hea uudis.”
„See on küll õige, jah. Ma arvan …” Samal hetkel välgatasid läbi akna autotuled. „Oh, tore, see peabki tema olema.” Rosamunde tõusis ja tõttas halli, tundes suurt kergendust. Harris läks tema ees ust avama. Kuid kiirustades mööda maja esitreppi üles ronija ei olnudki Antoinette, vaid hoopis Margaret.
„Tere õhtust, leedi Frampton,” ütles Harris ja tema näoilme ei väljendanud kübetki üllatust.
Margaret turtsatas vastuseks.
„Kus Antoinette on?” nõudis ta.
Rosamunde kiikas ärevalt Margareti selja taha, üritades oma õe autot märgata.
„Siin teda ei ole,” vastas ta hämmeldunult.
„Tema auto on kiriku ette pargitud, aga teda ennast ei ole kusagil. Ma arvasin, et võib-olla on ta jalgsi tagasi tulnud ja unustanud, et ta auto kiriku ette tee äärde oli jätnud. Tead, lein võib ju inimese mõistusega kõiksugu naljakaid asju teha. Mulle ei meeldi autot juhtida, nagu sa tead, kuid ma ikkagi tundsin, et ma pean tulema ja välja selgitama, mis pagan siin ometi toimub.”
„Ta läks George’i hauale lilli panema …”
„Mis sellest kasu on? Tema ju neid ometi ei näe.” Margaret marssis läbi halli elutuppa. „Ole hea ja too mulle klaas šerrit, Harris. Aa, väga hea, kaminas on tuli. No vähemalt see on juba midagi.”
Rosamundele ei valmistanud vähimatki rõõmu mõte, et tal tuleb oma õe valjuhäälse ämmaga kahekesi maha istuda, eriti kuna ta ei osanud talle vastata, kus Antoinette on. Rosamundele meeldis asjadest teadlik olla. Margaret võttis tugitoolis istet.
„Ma tahan temaga sellest tüdrukust rääkida.”
„Sa mõtled Phaedrat,” vastas Rosamunde, rahul teadmisega, et tema kohta teab ta küll kõike.
„Ma kuulsin, et ta tuleb nädalavahetuseks siia?”
„Jah, Antoinette kutsus teda.”
„Minule ei teatanud sellest keegi mitte midagi. Kas seda pidi minu eest saladuses hoitama?”
„Ma olen kindel, et tal oli kavas sulle rääkida. Joshuale ja Tomile andis ta sellest teada telefoni teel. David teadis juba niigi, sest tema oli see, kes sõitis Londonisse, et Phaedrat siia kutsuda, ja nad sõid koos õhtust.”
„Mina pidin seda Roberta käest kuulma. Ta soovib laenata Framptonite safiirikomplekti, et kanda seda heategevusballil Buckinghami palees, mis toimub Walesi printsi ja Cornwalli hertsoginna juuresolekul. Võrratu mõte, et neid niivõrd oivalises seltskonnas kanda. Antoinette pole kunagi väärisehetest hoolinud, aga Robertale meeldib särada, ja ma pean ütlema, et ta näeb neis tõesti väga elegantne välja.” Rosamunde taipas, et Roberta ei olnud Margaretiga väärtuslike perejuveelide testamendiga Phaedrale jätmisest juttu teinud. Margaret puhistas pahaselt. „Vähemalt on perekonnas keegi, kes on valmis mind sellega kursis hoidma, mida siin toimetatakse.”
Harris sisenes kandikuga, millel oli kaks klaasi šerrit ja kauss pistaatsiapähklitega.
„Kuhu ta sinu arvates küll minna võis?” küsis Margaret.
„Ma arvan, et küllap ta sai mõne sõbraga kokku ja nad läksid midagi jooma,” vastas Rosamunde, soovimata välja näidata, kui väga mures ta tegelikult on.
Margaret vaatas oma käekella.
„Noh, igatahes ei ole mul midagi muud teha, nii et ma ootan.” Ta rüüpas oma šerrit ja piidles poolsuletud silmil Rosamundet. Viimane võttis oma klaasist sõõmu ja vaatas vastu. Näis, et möödus päris hulk aega, enne kui nad viimaks väljas kruusal autot lähenemas kuulsid.
„Aa, hästi,” ohkas Margaret. „Nüüd ta võib meile selgitada, kus ta olnud on.”
Rosamunde naeratas teadja näoga.
„Või ka mitte. Ma olen üsna kindel, et ta ei tunne mingit vajadust meile üldse midagi rääkida.”
Seitsmes peatükk
Margaret ja Rosamunde jäid elutuppa, samal ajal kui Harris avas välisukse ja Antoinette kiirustas halli. Nad kuulasid, kuidas ta koeri patsutas ja ülemteenriga mõne sõna vahetas. Seejärel ilmus ta naeratust alla surudes elutoa uksele, kuna sealsamas tugitoolis istus leskprouast vanem leedi Frampton, keda ta äsja nii suure vaevaga vältida oli püüdnud.
„Noo, sa näed välja nagu kass, kes on koorepurgi kätte saanud,” ütles Margaret. „Kus sa olid? Ma nägin, et sinu auto oli kiriku ette pargitud, aga sind ennast ei olnud kusagil näha.”
„Mina arvasin, et oled ilmselt mõne sõbraga kokku juhtunud ja läinud midagi jooma,” lisas Rosamunde, et mitte alla jääda.
„Ma käisin doktor Heyworthi pool,” vastas Antoinette möödaminnes ja võttis õe kõrval diivanil istet.
„Kas sa oled haige?” küsis Margaret.
„Ei, see oli seltskondlik visiit.”
Margaret kergitas kulmu.
„Seltskondlik visiit? Doktor Heyworthi juurde?”
„Jah.” Antoinette ei olnud valmis midagi rohkemat paljastama, kuigi oli enam kui selge, et Margaret ootas mingisugust selgitust. Järgnes pikk vaikus, kuid Antoinette ei kiirustanud seda täitma.
„Me ootasime, et millal sa koju tuled,” kostis Margaret.
„Kui ma oleksin teadnud, et sa siia tuled, siis oleksin kindlasti selle eest hoolitsenud, et ma õigeks ajaks tagasi jõuan,” vastas Antoinette. „Võib-olla peaksid sa järgmine kord ette helistama.”
„Ma siin rääkisin just Rosamundele, et see tüdruk tuleb siia nädalavahetust veetma,” alustas