ja troostitust rõskusest välja ning puhunud niitudesse uut elu, maalides need elavaks ja fosforroheliseks. Phaedrale tegid rõõmu väikesed linnud, kes hekkidest välja ja jälle sisse sööstsid, ning ta avas akna, et linna saastatud õhk kopsudest välja peletada ja hingata sisse värsket, puhast maaõhku. See tegi ta meele rõõmsamaks, ärevast eelaimdusest hoolimata.
Viimaks sõitis ta läbi vanast Fairfieldi turulinnakesest. Peatänav oli väga lai ja seda ääristasid kirsipuud, mis polnud veel õitsema hakanud. Ta vuras mööda nõlva üles ja imetles vikerkaarena kirjut vanaaegsete majade rodu ja väikeseid poode, mida ta matusele tulles ärevuse tõttu polnud tähelegi pannud. Oli tunne, nagu oleks ta astunud mõnda teise ajastusse, ja kui viljapuude all poleks seisnud pargitud autosid, oleks ta võinud hõlpsasti ette kujutada, kuidas siin oli elada kakssada aastat tagasi, kui kuningas George troonil istus.
Kirikust mööda sõites võttis ta kiirust maha. Kusagil seal kirikaias maamulla all lamas George ja korraks tundis Phaedra tahtmist kinni pidada, et minna ja tema haud üles otsida, kuid ta ei tahtnud hiljaks jääda ja kell oli juba seitse. Niisiis sõitis ta edasi ja keeras kitsale teele, mis viis Fairfield Parki juurde, linnakesest umbes miili kaugusel. Väikestest valgetest majakestest mööda ja läbi raudvärava sõites väristas ta end, tuletades meelde eelmist korda, kui ta siin oli viibinud ja kui väga ta oli tahtnud siit minema saada. Ta meenutas, kuidas ta oli vandunud, et ta enam eales siia oma jalga ei tõsta, kuid siin ta nüüd oli, plaatanipuude all mööda sissesõiduteed majale lähenemas.
Harris kuulis maja ees kruusal autot lähenemas ja tõttas elutuppa leedi Framptonile teatama. Antoinette kiirustas koos Davidiga halli ning Joshua ja Roberta jäid koos Rosamundega diivanile istuma. Tom polnud veel kohale jõudnud, mis ei olnud ka ebatavaline. Kui Antoinette end hallis korda sättis, tundes muret selle pärast, et kõik ilusti sujuks ja et ta Phaedrale meeldiks, lipsas Roberta üle toa ja piilus kardina vahelt välja. Ta nägi, kuidas auto maja ette keeras ja seisma jäi. Seejärel vaatas, kuidas tüdruk auto mootori seiskas ja ukse lahti tegi. Siis jälgis ta, kuidas Phaedra välja ronis, ja Roberta keha kangestus kadedusest, sest isegi poolhämaras võis ta selgesti näha, et tegemist on kaunitariga. Ta tõmbus tagasi, nagu oleks kardin teda kõrvetanud.
Harris astus esitrepist alla, et aidata Phaedra kohvrit kanda. David läks tema järel ja ta näo oli vallutanud lai naeratus. Davidit nähes tundis Phaedra, kuidas pinge ta õlgades järele andis, ja ta naeratas tänulikult vastu. David oli lubanud tema eest hoolt kanda ja ta oli ka oma sõna pidanud. Lihtsalt juba tema nägemine tekitas Phaedras sooja kergendustunnet.
„Sul ei läinudki siiasõiduks kuigi palju aega,” ütles David kummardudes, et teda põsele suudelda.
„Liiklus polnud kuigi tihe. Sõit läks kenasti.”
David tajus, et naine on närvis.
„Ma mõtlesin, et võib-olla sa eelistad minu majakeses ööbida,” sosistas ta Phaedrale kõrva sisse. „Siis sa võid siit jalga lasta, kui sa mu perekonda enam välja ei kannata.”
Phaedra naeris, meeldivalt üllatunud.
„Kas see oli sinu mõte?”
„Ei, tegelikult tuli ema selle peale.”
„See on temast väga hoolitsev. Kas me võime kohe minna?”
David vaatas teda kõhkleval pilgul. „See oli nali, eks ole?”
„Naljaga pooleks.”
David pani käe Phaedra seljale ja juhatas ta trepist üles.
„Ära muretse, nad ei hammusta. Ja see, kes muidu hammustab, ei ole praegu siin,” lisas ta oma vanaemale viidates.
Antoinette ootas trepimademel, valmis teda tervitama.
„Phaedra, mul on nii hea meel, et sa olid nõus tulema.”
„Tere, leedi Frampton.”
„Palun ütle mulle Antoinette. Sa oled ju ikkagi minu võõrastütar.” Ta naeratas soojalt ja Phaedra hirm hakkas taanduma. „Ära koerte pärast muretse, nad on väga sõbralikud.”
„Nad on ikka tõepoolest suured. Eks nad vist söövad teid päris paljaks?”
„Ei nad söö sugugi nii palju, nagu arvata võiks. Tule sisse. Teised on elutoas. Tom ei ole veel kohale jõudnud, aga see pole ka mingi ime, ta jääb alati igale poole hiljaks.”
Phaedra astus Antoinette’i järel läbi halli. Nüüd, kui see inimesi täis polnud, tundus ruum palju suurem. Kaminavõre taga tantsis tormakalt suur tuli ja võre kohal ulatus ette must varikatus, mis suitsu kinni püüdis. Ta tõmbas ninaga põlevate halgude hõngu ja ohkas mõnutundest, selles puude lõhnas oli midagi väga rahustavat. Ta astus üle Pärsia vaipade ja märkas kõike enda ümber, hallis laual seisvast tohutust liiliatega lilleseadest kuni tule kohal kaminasimsil reas seisvate hõbekarikateni, mis olid ilmselt George’i omad. See siin oli tema kodu, tema perekond, tema eraelu – ja Phaedra ei olnud sellest kunagi mitte mingil moel osa saanud.
Elutoa poole sammudes tõmbas tema tähelepanu Theodora suur portree. See rippus trepi jalamil, kus hallist tulev valgus näis tabavat tema kaela ja randme ümber ning kõrvade küljes rippuvaid safiire ja teemante, pannes need särama, nagu oleksid nad päris. Daami tasaselt häirimatule ilule vastandudes näisid Framptonite perejuveelid hiilgavat sootuks iseseisva suursugususega. Phaedral ei olnud aega pilti silmitsema jääda, kuid Juliusel oli õigus olnud – ükski naine, olgu ta nii tagasihoidlik kui tahes, ei saa nende suhtes külmaks jääda.
Ta astus elutuppa, kus Rosamunde ja Joshua püsti tõusid, et teda tervitada.
„Tegelikult me oleme ju korra juba kohtunud,” ütles Rosamunde. „Aga seda ma ei loe.” Ta sirutas käe välja. „Mina olen Rosamunde, Antoinette’i õde.”
„Jah, tere veel kord.” Phaedra raputas tema kätt, pannes kergendusega tähele, et see üsna tõsise olekuga naisterahvas tundus päris sõbralik, kui ta naeratas.
„See on Josh,” ütles Antoinette, seejärel tutvustas ta Robertat ja tema olekus ei olnud midagi, mis oleks reetnud, et tal pole oma minia vastu just kõige soojemad tunded.
Phaedra raputas Joshua kätt, erinevalt oma vennast oli tema käsi pehme ja tuim nagu tainas. Tema näojooned olid küllaltki meeldivad ja tegelikult võinuks teda väga nägusaks meheks pidada, kuid ta näos polnud seda iseloomu, mis oleks andnud tema välimusele samasugust individuaalsust ja jõulisust nagu Davidi puhul. Temast õhkus kerget hädavareslikkust, mis väljendus ta kergelt längus õlgades ja eemalolevas pilgus, nagu oleks ta vabatahtlikult end kõigest eraldanud. Phaedrat üllatas tema naise jahedus. Roberta jäi tõsiseks ja tema terav lõug jäigaks, kui ta Phaedrale kõrgilt ülalt alla vaatas, pannes ta end igas mõttes väiksena tundma.
Just siis, kui Roberta suu lahti tegi, et rääkima hakata, astus David ligi, et teda päästma tulla.
„Võtame õige istet,” pakkus ta. Järgnes veidi kohmetu hetk, kui David hakkas kätt tema selja poole sirutama, et teda diivani juurde juhatada. Ümber mõeldes tõmbas ta viimasel hetkel käe tagasi. „Harris toob sulle midagi juua,” kostis ta eksiteele juhtunud kätt taskusse pistes. „Mida sa sooviksid?”
„Limonaadi laimiga?”
„Oled sa kindel, et sul midagi toekamat tarvis ei lähe?” kostis ta naeratades vastu.
„Võib-olla hiljem.”
„Ma vabandaksin nende kõigi pärast,” sosistas ta Phaedrale, kui nad kõik istet olid võtnud. „Aga nad on ju sinu perekond niisamuti.” Nad mõlemad naersid ja Antoinette mõtles omaette, kuidas nad juba õe ja venna moodi välja nägid.
Harris tõi kõigile juua ja nad ajasid kamina ümber juttu. Roberta istus akna juures, ülejäänud perekonnast veidi eemal ja kuulas jutuajamist pealt, kuid ei võtnud sellest osa. Antoinette ei hakanud ka tema lähemale palumisega vaeva nägema. Kui Roberta tahab tõrjuv olla, mõtles ta, siis on see tema probleem. Ta lootis, et Phaedra ei pane minia ebaviisakust tähele.
Phaedra pani kõike tähele ja Roberta vaenulikkus tema suhtes ei üllatanud teda