Margaretile, et sul oli kavas talle rääkida …” alustas Rosamunde, kui Antoinette segas talle kiirelt vahele.
„Seda mul päris kindlasti kavas ei olnud, Rosamunde.” Ta pöördus ämma poole. „Sa tegid selle enam kui selgeks, et sa ei taha temaga mitte mingit tegemist teha, Margaret, ja mina võtsin sind sõnast.”
Hetkeks ei teadnud Margaret, mida öelda. Ta võttis enne vastamist pika lonksu šerrit.
„Sul on õigus, ma ei soovi temaga mingit pistmist, aga kui ta on minu poja tütar, siis ma arvan, et ma peaksin temaga vähemalt kohtuma.”
Antoinette’i süda vajus saapasäärde mõttest, kuidas Roberta ja Margaret kahekesi Phaedra nurka suruvad.
„Ma ei arva, et see oleks hea mõte. Ma muretsen selle pärast, et tema siinviibimine võimalikult meeldiv oleks.”
„Oh, aga ma nõuan seda. Mul on palju küsimusi, mida ma soovin temalt küsida.”
„Minu arvates ei ole kuigivõrd õiglane teda niimoodi inkvisitsiooni ette panna.”
„Ma ei hakka inkvisitsiooni korraldama, Antoinette. Sina oled kindlasti niisama uudishimulik kui minagi. Teeb suurt meelehärmi mõelda, et George sellist saladust meie eest varjas. Me vajame vastuseid.”
„Mina ei vaja mitte mingeid vastuseid,” kostis Antoinette, lihtsalt selleks, et vastu vaielda. „Ma tahan lihtsalt oma võõrastütart tundma õppida. Kui ta aja jooksul otsustab neid asju minuga jagada, siis kuulan ma teda hea meelega. Kuid ma ei hakka teda vastu seina suruma ja vastuseid nõudma.”
Margareti nägu kivines ja tema silmad tõmbusid kissi.
„Minu poeg on talle oma testamendis jätnud terve varanduse – sissetuleku, mis tagab selle, et tal ei ole vaja enam kunagi tööd teha …”
„Ja lisaks veel Framptonite safiirid,” lisas Antoinette. „Ära sa neid unusta.”
Margaret oleks peaaegu oma šerri maha ajanud.
„Mida sa ütlesid?”
„Framptonite safiirikomplekt. George jättis need Phaedrale.”
„See pole võimalik! Oled sa kindel? Need juveelid peavad perekonda jääma!”
„Phaedra ongi perekonna liige,” kostis Antoinette rõhutatult.
„Ma ei usu seda!” Vana daami nägu läks tumepunaseks nagu peet.
„See on tõsi, Margaret. Roberta on selle pärast väga endast väljas.”
„Aga otse loomulikult! George pidi need ju Davidile jätma.”
„Roberta arusaamist mööda oli ta kavatsenud need Joshuale jätta,” ütles Antoinette.
„Tühijutt!” nähvas Margaret. „Need jäetakse vanimale pojale, see on ju kõigile teada. Robertale meeldib neid laenata ja sellest pole midagi katki, aga et neid kellelegi teisele jätta peale Davidi, see ei tule kõne allagi.”
„Noh, igatahes jättis ta need Phaedrale.”
„See on ennekuulmatu. Huvitav, miks Roberta seda mulle sõnagagi ei maininud. Meil oli temaga täna hommikul pikk jutuajamine.”
„Ega ta vist ei maininud ka oma võimatut käitumist testamendi ettelugemisel?”
Margaret kortsutas kulmu.
„Ei, seda ta ei nimetanud.”
„Ta käitus väga halvasti, Margaret. Mul oli piinlik.”
Vana daam tühjendas oma klaasi ja asetas selle diivanilauale tugitooli kõrval. Korraga näis ta löödud.
„Mida küll George ometi mõtles?”
Antoinette ei osanud sellele vastata. Ta ei teadnud seda samuti mitte.
„Oh aeg, mida sa küll kavatsed ette võtta, et Margaret nädalavahetusel vägisi siia tikkuma ei hakka?” küsis Rosamunde, kui leskproua läinud oli.
„Ma ei saa vist midagi ette võtta. Ta pole kunagi selleks kutset oodanud, et siia tulla, vaid sajab lihtsalt sisse, millal heaks arvab. Kahjuks pole teda siit eemal hoida võimalik. Phaedral tuleb temaga lihtsalt kuidagi hakkama saada.”
„Noh, sel piigal pole ju midagi varjata. Nüüd on ju kõik päevavalgele tulnud, eks ole?”
„Täpselt. Võib-olla tahab ta rääkida lähemalt sellest, kuidas ta George’i üles otsis ja kuidas nad pärast pikki aastaid omavahelise suhte üles ehitasid. Me ilmselt muretseme siin ilmaasjata.”
Rosamunde naeratas.
„Margaret on ju siiski tema vanaema.”
„Vaene laps. Sugulasi ei saa ju valida.”
„Selle naise otsa sattumist ta ilmselt ette ei kujutanud, kui ta oma isa otsima läks.”
„Taevas küll, kindlasti mitte, Margareti-sugust naist ikka niisama naljalt välja ei mõtleks, isegi kui oma fantaasiat pingutada.”
„Oh, ei tea kas selleks on ikka nii väga tarvis fantaasiat pingutada. Folklooris ja ilukirjanduses on ju sellised naisterahvad olemas: „Võlur Oz”, „Tuhkatriinu”, „101 dalmaatsia koera”, „Hans ja Grete”, kui neist mõnda nimetada.”
„Pipart sulle keele peale,” naeris Antoinette.
„Oo jaa, neid Margarette on igal pool,” kostis Rosamunde.
Reede hommikul nädalavahetuseks kotti pakkides oli Phaedra ärevust täis. Ta asetas voodile kerge lillemustrilise kleidi ning valis selle juurde mustad retuusid ja paari sarlakpunaseid madalaid paelteta kingi juhuks, kui tal tuleb laupäeva õhtul elegantne välja näha. Ta polnud kuigi kindel, mida temalt täpselt oodatakse, sest teda polnud kunagi varem uhkesse inglise maamõisasse külla kutsutud. Ta tuhnis reisikohvris, mille ta juba Pariisi tagasisõiduks pakkinud oli, ja sikutas sealt välja erkrohelise nööbitava kampsuni, madalad mustad nööridega saapad, lillelise pluusi ja veinpunased villased retuusid. Ta kahtlustas, et tema riietus on ilmselt sobimatu, kuid tal polnud ühtegi sellist tviidist või velvetist riideeset, mida ta ajakirjades ja filmides näinud oli.
Kohtumine Davidiga oli tema kartusi veidi hajutanud. Ta kujutas ette, et ülejäänud perekond peaks siis ju sama meeldiv olema. Antoinette oli telefonis väga soe tundunud, hoopis erinev sellest naisest, kellega ta matuste ajal kohtunud oli. Kuid see polnud ka mingi üllatus; Phaedra oli ju talle kõige halvemal võimalikul hetkel kõige hirmsama paljastusega virutanud. See mälestus pani teda ikka veel piinlikkusest kihvatama. Oleks kena nendega vähem stressirohketes tingimustes kokku saada.
Kuid ta lootis, et keegi ei tõstata George’i testamendi teemat. Oli ääretult piinlik, et George oli talle nii palju jätnud, rääkimata veel Framptonite safiiridest. Kui Julius oli talle teatanud, et need kuuluvad nüüd temale, oli ta häbitundest peaaegu minestanud, sest ta teadis, miks George need talle jätnud oli, ja ta ei tahtnud neid. Peale selle, et tal polnud kunagi olnud kombeks juveele kanda, olid need ka kuidagi määritud, süütunde sisse mähitud. Kui George oleks selle käigu korralikult läbi mõelnud, siis ei oleks ta eales midagi nii impulsiivset teinud, selles oli Phaedra kindel.
Julius oli talle rääkinud, et safiirid oli 1838. aastal ostnud esimene lord Frampton Indias, kes oli seal kuberneriks, ja neid oli põlvest põlve edasi pärandatud. Fairfield Parki härrastemaja hallis oli tema naise Theodora, esimese leedi Framptoni suur portree, millel daam säras peenelt viimistletud teemantide ja safiiridega kaelakee, kõrvarõngaste ja käevõruga. Julius oli neid kirjeldades näost üsna tumepunaseks tõmbunud. Phaedrale ehted eriti ei meeldinud, kuid Julius oli kinnitanud, et ükski naine, olgu ta nii tagasihoidlik kui tahes, ei suuda neile vastu panna.
Samal õhtul hiivas ta koti oma auto tagaistmele ja sõitis Londonist välja lääne poole, peatudes King’s Roadil ühes butiigis, et Antoinette’ile väike kingitus osta. Talgarth Roadil oli tihe liiklus, kuid ta kuulas Capital Raadiot ja peagi sõitis tema väike Fiat sujuvalt seitsmekümnemiilise tunnikiirusega juba mööda kiirteed M3.
Taevas oli paksust ja hallist pilvekihist raske, kuid