sõitma Londonisse ja veenma Phaedrat nende juurde maale tulema. Ainuüksi mõte tema jällenägemisest täitis Davidi närvilise erutusega. Ta tuletas meelde esimest korda, kui ta Phaedrat kirikus nägi: tema blondide lokkide nimbus, poolläbipaistvana mõjuv nahk, ta silmade süütu kahvatus ja kaastundlik naeratus. Ta sundis end mõttes maha rahunema, kordas endale, et see neiu on tema õde, tema enda liha ja veri, et ta ei või teda endale saada. Kuid ta pühkis rõõmsa peaheitega oma kahtlused eemale. Selle kõige pärast jõuab ta ka hiljem muretseda.
Emale ei rääkinud ta oma plaanidest midagi. Ta teadis, et Antoinette soovitaks tal seda mitte teha. Selle asemel usaldas ta oma mõtte hoopis Juliusele. Advokaat tundis heameelt, et David oli teda oma plaanidesse pühendanud ja andis talle kõhklemata Phaedra telefoninumbrid ja aadressi ning võttis siis nõuks ise Phaedrale helistada ja teda ette hoiatada.
Phaedra oli uudisest kohkunud.
„Ta tuleb siia?” hüüatas ta.
„Ma andsin talle sinu aadressi,” vastas Julius rahulikult.
„Miks? Ma ei taha neist mitte kedagi enam näha. Mitte kunagi. Ma kolin kiiremas korras Pariisi tagasi, Julius. Ma ei taha end sellesse segadusse mässida.”
„Ära räägi rumalusi. Me leppisime selles ju kokku, Phaedra. Sa ju ometi tahtsid seda, George’i pärast.”
„Enam ei taha. Ma tundsin end nagu mingi elajas, niimoodi matuste ajal nende juurde sisse tungida. See oli väga piinlik. Ma ei suuda neile enam otsa vaadata. Ütle, et ta ei tuleks.”
„Nüüd on liiga hilja. Ta on ilmselt juba teel.”
„Siis ma lahkun otsekohe. Mul on niigi asjad juba pakitud.”
„Phaedra, rahune maha,” vaigistas ta. Julius hindas väga kõrgelt oma oskust inimestega ümber käia. „Kuula nüüd mind, George armastas sind – selle tõestuseks võta kas või see, et ta jättis need väga väärtuslikud juveelid oma testamendis sinule. Ta tahtis sinu eest kogu elu hea seista. Pealegi ütlesid sa ise, et sul ei ole perekonda. Noh, nüüd sul ju on.”
„Ma tahan perekonda, kes ka mind tahab, Julius.”
„Miks sa siis arvad, et David võttis ette Londonisse sõita? Kas sa arvad, et ta peaks tarvilikuks seda teha, kui nad sind ei taha? Sa rääkisid mulle, et leedi Frampton helistas sulle isiklikult, et sind nädalavahetuseks külla kutsuda. Arvad sa, et ta oleks seda teinud, kui ta ei tahaks sinuga uuesti kohtuda? Nad püüavad sinuga suhelda, Phaedra, mis kõiki asjaolusid arvesse võttes on, tõesõna, üpris hämmastav. Minu arvates vähim, mida sina teha saad, on nende küllakutse lahkelt vastu võtta.”
„Ütle neile, et ma lõin vedelaks.”
„Siis võta söetabletti.”
„Tõesti, sa oled võimatu!” Kõigest hoolimata ei suutnud Phaedra naermata jätta.
„Nii on juba parem. Nüüd tõmba sügavalt hinge ja mõtle järele, mida sul talle öelda on. Vähim, mida sa teha saad, on nende lahkusele tänuga vastata.”
Kell oli kuus õhtul, kui David Cheyne Row’l maja number 19 ukse taga kella andis. Kitsas tänav oli ära peidetud nagu saladus ühesuunaliste teekeste ja ilusti värvitud vanade korrusmajade keskele King’s Roadi ja Chelsea kaldapealse vahel. Maja vastas kõrguva katoliku kiriku varjust hoolimata leidsid loojuva päikese kiired endale tee niiskele sillutisele, kus viis innukat hagijat ühte koerajalutajat oma sabas üle asfaldi lohistasid.
Phaedra elukoht oli väike ja ekstsentriline, kuna hoone oli enne elumajaks ümberehitamist olnud vana pritsimaja. Ukseava oli lõigatud suure puust kaarvärava sisse, millest vanasti tuletõrjemasin sisse ja välja sõitis ning selle kohal võttis kogu teise korruse seina enda alla üksainus lai aken. Toas põles tuli, kuid keegi ei vastanud. David vajutas uuesti kellanupule.
Viimaks avanes uks ettevaatlikult ja selle tagant piilus välja Phaedra kahvatu nägu. Ta teeskles üllatust.
„David, mida sina siin teed?”
Phaedra nägemine pani mehe südame õnnest paisuma.
„Mul on tarvis sinuga rääkida.”
„Tõesti? Aga tule siis parem juba sisse.”
Ta tõmbas ukse pärani lahti ja David astus väiksesse esikusse, mille keskel laiutas vanast pritsimajast alles jäetud liugtoru ümber ehitatud keerdtrepp.
„See on väga tore maja,” kostis ta kõike silmitsedes.
„Eks ole? See on nii omapärane. Mulle väga meeldib.” Ta pani ukse kinni ja juhatas külalise üllatavalt avarasse köök-elutuppa, millest avanes uks väiksesse aeda, kus kaks vinti puu küljes rippuva lindude söögimajakese otsas nobedalt midagi nokkisid. David märkas põrandal suurt kohvrit ja diivani seljatoele heidetud mantlit.
„Kas sa hakkad kuhugi minema?” küsis ta.
„Pariisi. Ma elan seal. Olen Londonis olnud ainult kuu aega, et siin sõbra maja valvata.”
„Oh, ma arvasin, et sa elad siin.”
„Ei, Pariis on minu kodu. Ma lahkun homme.”
David võitles pettumusega.
„Siis ma hoopis segan…”
Phaedral hakkas kahju. David oli tulnud ikkagi terve tee Hampshire’ist siia.„Kas ma võin sulle tassi teed pakkuda?” käis ta välja. „Ma tean, et teile, brittidele, meeldib tee.”
David naeratas.
„Meeldib küll, aga mina eelistaksin kohvi.”
„Okei, võin ka seda pakkuda. Cappucinot, espressot …”
„Musta, palun.”
„Aga muidugi: see masinake on lausa geenius.” Ta hakkas askeldama väikese kohvipaki ja suure sinise tassiga. „Soovid ehk istuda?”
David tõmbas laua alt välja pulkadest seljatoega, erepunaseks lakitud tooli. Teised kolm tooli olid vastavalt sinist, rohelist ja lillat värvi. Fotosid täis kuhjatud laua keskel põles roosilõhnaline küünal. „Vabandan segaduse pärast, ma vaatasin siin ennist oma pilte läbi.” Samal ajal, kui kohv tassi nirises, võttis naine põrandalt karbi ja hakkas kiiruga fotosid sinna sisse pilduma.
„Ära minu pärast küll koristama hakka, sa peaksid nägema, milline minu elamine on.”
„Oh, tore, sa oled siis ka lohakas?”
„Väga. Lohakus peab meil vist perekonnaviga olema,” sõnas David, tuletades meelde, et nad on ju sugulased, ja püüdes seeläbi oma palavat indu taltsutada.
Phaedra pani fotode karbile kaane peale ja asetas aurava kohvitassi Davidi ette.
„Ma tean, miks sa tulid,” ütles naine lillat tooli laua alt välja tõmmates ja tema vastas istet võttes.
„Ema on väga endast väljas. Ta arvab, et kohtles sind halvasti, kui sa isa matustele tulid. Ta tahab uuesti alustada.”
„Tead, ma ei olekski pidanud end üldse teile tutvustama. Ma oleksin pidanud kohe pärast teenistust ära minema.”
„Võib-olla ei olnud see kõige parem aeg meiega tuttavaks saada, kuid on, nagu on. Katsume siit parem edasi minna.”
Phaedra naeratas tema pragmaatilisuse peale.
„See on hea mõte.”
„Rõõm kuulda, et sa minuga nõus oled.”
„Olen jah. Aga räägi nüüd, kuidas sulle mu kohv meeldib?”
David võttis lonksu.
„Väga hea. Kas sa ise ei tahagi?”
„Ma juba jõin tassikese. Kui ma teise veel joon, siis ma jään pilve. Näe, võta küpsist. Küpsised on minu nõrkus.”
„Sinu ja tädi Rosamunde.” Ta pistis käe purki, millel Phaedra oli kaane pealt võtnud ja tema poole sirutas ning koukis sealt välja ümmarguse musta küpsise. „Oreod.”
„Väike purgitäis