lugeda.
Sel hetkel koputati uksele. Cecily võttis raamatu, mis oli jäänud temast lauale lebama, lõi selle lahti, nagu oleks just lugenud, ja hõikas: „Sisse.”
Uks lükati valla; lävel seisis otsekui kõheldes Tessa. Neiul ei olnud enam seljas räsitud laulatuskleiti; see, mida ta kandis, oli lihtne, sinisest musliinist, ning kaelas särasid tal nagu alati kaks keed: kellavärgiingel ja Jemilt pruudikingiks saadud nefriitripats. Cecily silmitses Tessat uudishimulikult. Nemad kaks said küll hästi läbi, aga eriti lähedased polnud. Tessast näis õhkuvat kerget umbusku, mille põhjust Cecily arvas end teadvat, ehkki tõestada ta seda ei suutnud; kõigele lisaks oli neius midagi ebamaist ja võõrastavat. Ta teadis, et Tessa suudab muuta kuju, võib muunduda ükskõik milliseks teiseks inimeseks, ning Cecily ei saanud kuidagi lahti tundest, et see on loomuvastane. Kuidas on võimalik kindel olla, et keegi ilmutab sulle oma tõelist palet, kui ta suudab vahetada selle teise vastu sama hõlpsasti, nagu vahetatakse kleiti?
„Jah?” sõnas Cecily. „Mis on, preili Gray?”
„Palun kutsu mind Tessaks,” ütles neiu ja sulges enda järel ukse. Ta oli varemgi palunud kutsuda ennast eesnimega, aga harjumus ja võõrastustunne polnud lasknud Cecilyl seda teha. „Tulin vaatama, kas sinuga on kõik korras ja kas sul pole ehk midagi vaja.”
„Aa.” Cecily tundis kerget pettumust. „Minuga on kõik korras.”
Tessa astus veidi edasi. „Kas see on „Suured lootused”?”2
„Jah.” Cecily ei öelnud, et oli näinud Willi seda lugemas ning võtnud raamatu enda kätte, proovimaks aru saada, millest vend mõtleb. Seni polnud tal sellest igatahes veel õrna aimugi. Pip oli liiga sünge ja Estella nii kohutav, et Cecily oleks tahtnud teda raputada.
„„Estella,”” ütles Tessa vaikselt. „„Sa ei saa sinna midagi parata, et jääd mu elu viimse tunnini minu loomuse osaks; kuulud lahutamatult sellesse vähesesse, mis minus on head, ja sellessegi, mis minus on kurja.””
„Sa jätad siis nagu Willgi raamatutest katkendeid meelde. Või on see su lemmikraamat?”
„Mul ei ole nii head mälu kui Willil,” lausus Tessa, astudes sammukese edasi. „Ega ole mul ka mnemosyne ruuni nagu temal. Aga see raamat meeldib mulle tõesti.” Tema pilk libises uurivalt üle Cecily näo. „Miks sul ikka veel lahingurõivad seljas on?”
„Mõtlesin, et lähen treeninguruumi,” ütles Cecily. „Olen avastanud, et mu mõte liigub seal hästi; pealegi ei paista kellelegi nagunii korda minevat, mida ma teen.”
„Tahad veel treenida? Cecily, sa tulid alles lahingust!” õiendas Tessa. „Ma tean, et vigastuste täielikuks paranemiseks tuleb ruune mõnikord teha mitu korda… Enne kui saad uuesti treenima hakata, peaksin kellegi sinu juurde kutsuma – Charlotte’i või…”
„Või Willi,” nähvas Cecily. „Kui neil kummalgi oleks minust sooja või külma, oleksid nad juba tulnud.”
Tessa jäi voodi kõrval seisma. „Sa ei mõtle ju ometi, nagu ei hooliks Will sinust.”
„Miks teda siis siin ei ole?”
„Ta saatis minu,” vastas Tessa, „sest ta ise on Jemi juures,” just nagu oleks sellega kõik öeldud. Cecily andis endale aru, et mingis mõttes oligi. Ta teadis, et Will ja Jem on lähedased sõbrad ning see pole veel kõik. Ta oli lugenud „Koodeksist” parabatai’de kohta ja teadis, et niisugust ühtekuuluvust maapealsete vahel ei tunta: parabatai’d olid midagi enamat kui vennad, neid ühendasid veresidemest tugevamad köidikud. „Jem on tema parabatai, Will on tõotanud olla niisugustel hetkedel tema kõrval.”
„Ta viibiks seal vandetõotusetagi. Ta viibiks teie kõigi juures. Aga minu juurest ei vaevunud ta läbigi astuma, vaatamaks, kas ei vaja ma veel üht iratzet.”
„Cecy,” alustas Tessa. „Willi needus…”
„See polnud päris needus!”
„Kui järele mõelda,” lausus Tessa mõtlikult, „siis mingis mõttes oli. Ta uskus, et keegi pole suuteline teda armastama ning kui ta laseb kellelgi endasse kiinduda, siis see inimene sureb. Sellepärast ta teie juurest lahkuski. Ta tuli ära, et teie elu poleks ohus, aga nüüd oled sa siin ja tema teadvuses tähendab see endiselt surmaohtu. Ta ei suuda tulla vaatama sinu haavu, sest tunneb, nagu oleksid need tema enda löödud.”
„Ma valisin oma tee ise. Tahan saada varjukütiks. Põhjus polnud üksnes selles, et soovisin näha Willi.”
„Ma tean,” vastas Tessa. „Aga kui vampiiri verega kokkupuutunud Will sonis palavikus ja oli pühitsetud veest lämbumas, kuulsin tema kõrval istudes, kuidas ta hüüdis üht nime. Sinu nime.”
Cecily tõstis üllatunult pilgu. „Will hüüdis minu nime?”
„Jah.” Tessa suunurgad kerkisid põgusas naeratuses. „Muidugi küsisin, keda ta kutsub, aga ta ei öelnud mulle ja see vihastas mind hullupööra, sest…” Tessa ei lõpetanud, vaid pööras pea kõrvale.
„Miks?”
„Olin uudishimulik?” vastas Tessa õlgu kehitades, aga tema põskedesse oli tõusnud puna. „See on mu kõige suurem pahe. Igatahes armastab ta sind. Tean, et Willi puhul on kõik pahupidi ja pea peale pööratud, aga isegi tõik, et teda praegu siin ei ole, tõendab mulle veel kord, kui armsaks ta sind peab. Will on harjunud tõukama armsaid inimesi endast eemale ning mida enam ta sind armmastab, seda ägedamalt püüab seda varjata.”
„Aga tal ei lasu needust…”
„Aastate jooksul omandatud harjumustest ei ole nii hõlpus vabaneda,” lausus Tessa ning tema silmad olid kurvad. „Ära lase end eksitada mõttest, nagu ei armastaks Will sind, sest see on üksnes näitemäng, Cecily. Astu talle juurde, kui vaja, ning nõua, et ta räägiks sulle tõtt, aga ära tee seda viga, et lööd käega ja pöörad talle selja. Ära tõrju teda oma südamest välja. Kui teed seda, pead hiljem kahetsema.”
Nõukogu liikmetele
Konsul Josiah Waylandilt
Andestage, härrased, et viivitasin vastusega. Tahtsin olla kindel, et ei edasta teile oma arvamust uisapäisa ega kiirustades, vaid mu sõnad on sündinud põhjaliku kaalutluse ja kannatliku mõttetöö tulemusena. Kardan, et ei saa toetada teie ettepanekut nimetada selles ametis enda järglaseks Charlotte Branwell. Ehkki hea südamega, on ta ometi liiga impulsiivne, emotsionaalne, kirglik ja allumatu, et temast võiks saada hea konsul. Nagu teame, on õrnemal sugupoolel mõned nõrkused, millest mehed on vabad, ning kahju küll: talle on omased need kõik. Ei, teda ei saa ma soovitada. Esitan teile kaaluda teise kandidaadi, oma nõo George Penhallow’, kes saab novembris kahekümne viieseks ning on tubli varjukütt ja väärikas noormees. Usun, et tal on piisavalt kõlbelist kindlust ja tahtejõudu, juhtimaks varjukütid uude aastakümnesse.
Razieli nimel
konsul Josiah Wayland
4
OLLA TARK JA ARMASTADA
Targalt armastada käib üle jõu, on jumalate rada.
„Mõtlesin, et teed sellest vähemalt laulu,” ütles Jem.
Will vaatas küsivalt parabatai poole. Ehkki Jem oli palunud saata Willi enda juurde, ei paistnud ta olevat eriti lahedas meeleolus. Seljas puhas särk ning jalas puhtad püksid, istus poiss vaikselt voodi serval ning lahtine särgikrae laskis tal paista veel kõhnema kui tavaliselt. Jemi rangluid ümbritsesid isevärki jõhkra kaelakeena ikka veel vereplekid. „Millest ma oleksin pidanud laulu tegema?”
Jemi suunurgad tuksatasid. „Näiteks sellest, kuidas me ussi alistasime,” ütles ta. „Oled sel teemal nii sageli naljatanud…”
„Viimastel tundidel pole mul olnud erilist naljatuju,” vastas