elu on lahkunud.
Gabriel laskis vibul käest langeda; see kukkus kolinal maha, aga Will peaaegu ei kuulnudki seda. Ussi ohtratest haavadest voolanud veri oli segunenud poriseks trambitud pinnasega. Selle hävingu keskel ajas Cecy ennast pikkamööda jalule, näol jahmunud ilme, parem ranne veidra nurga all väändunud.
Endalegi märkamatult oli Will hakanud jooksma tema poole – ta sai sellest alles siis aru, kui Jemi käsi teda peatas. Meeletuna pöördus ta oma parabatai poole. „Mu õde…”
„Vaata oma nägu,” vastas Jem; olukorda arvestades oli tema hääl hämmastavalt rahulik. „Sa oled üleni koos deemoniverega, William, ning see söövitab sind. Pean tegema sulle iratze, enne kui kahjustus pöördumatuks muutub.”
„Lase mind lahti,” puikles Will vastu ja proovis end vabaks kiskuda, aga juba oli Jemi jahe käsi tema kuklal, ta tundis randmel stele kõrvetavat puudutust ning valu, millest ta seni õieti teadlikki polnud, hakkas taanduma. Jem laskis temast lahti ja ahmis valu pärast kergelt õhku. Natuke deemoniverd oli sattunud tema sõrmedele. Will jäi kõhklema, teadmata, mida teha, aga Jemi stele ots oli juba tema enda käel ning sõber viipas: mine.
Viivitus oli kestnud ainult hetke, aga kui Will õe juurde jõudis, oli Gabriel teda ikkagi edestanud. Poiss oli pannud käe Cecily lõua alla ning tema roheliste silmade pilk libises uurivalt üle tüdruku näo. Cecily vaatas üllatunult alt üles poisile otsa, aga juba oli Will kohal ja haaras õel õlast kinni. „Käi mu õest eemale,” käratas ta ning Gabriel, huuled kitsaks triibuks surutud, astus sammukese tagasi. Tihedalt Willi kannul tuli Gideon ning poisid koondusid Cecily ümber, samal ajal kui Will, hoides õest ühe käega tugevasti kinni, tõmbas teisega välja stele. Tüdruk vaatas siniste silmade välkudes, kuidas vend vedas tema kaela ühele küljele musta iratze ja teisele mendelini. Õe mustad juuksed olid palmikust vallandunud ning Will nägi enda ees sedasama pöörast tüdrukut, keda mäletas lapsepõlvest – ägedat ja hulljulget.
„Kas oled haavatud, cariad?” See sõna lipsas Willi huulilt, enne kui ta oleks jõudnud end talitseda.
„Cariad?” kordas Cecily kajana ja tema silmades välgatas imestus. „Ma olen täiesti terve.”
„Mitte päris,” vastas Will, osutades tüdruku vigastatud randmele ning nägu ja käsi katvatele kriimudele, mis olid hakanud iratze toimel paranema. Temas tulvas üle vihalaine, nii tugev, et ta ei kuulnudki Jemi enda taga köhima hakkavat, ehkki tavaliselt sundis see heli teda tegutsema niisama kiiresti, nagu kuiva tulehakatisse langenud sädemest lahvatab leek. „Cecily, mis sul ometi pähe kargas, et…”
„Harva olen ma näinud üht varjuküttti käitumas nii vapralt,” katkestas Gabriel teda. Noormees ei vaadanud Willi poolegi; tema pilk oli Cecilyl ning sellest aimus imestuse kõrval veel midagi. Gabrieli nagu nende kõigi juustes oli pori ja verd, aga tema rohelised silmad särasid väga kirkalt.
Cecily punastas. „Mõtlesin ainult…”
Tüdruk jättis lause lõpetamata; silmad suured, vaatas ta Willist mööda. Jemi tabas uus köhahoog ja nüüd Will kuulis seda; ta pöördus just sel hetkel, kui tema parabatai langes maapinnale põlvili.
3
VIIMSE TUNNINI
Ei raipesööjana meeleheitest ma toitu; ei viimseid ma lõika läbi inimsusniite – olgu küll lõtvunuid – viimseid, eluga seovad mis mind, nii et nutta veel suudan lõpmata väsinult; loota, päev et taas kord saabub, et ei vali ma olematust.
Jem oli naaldunud vastu Instituudi tõlda; tema silmad olid suletud, nägu valge nagu paber. Will seisis sõbra kõrval ning hoidis tal tugevasti õlast kinni. Tessa teadis lähemale tõtates, et see ei ole pelgalt vennalik žest. Just Willi haare oligi ilmselt suuresti see, mis Jemi püsti hoidis.
Tessa ja Henry olid kuulnud ussi surmakarjet. Tundus, nagu poleks kulunud rohkem kui mõni hetk ning juba nägi Gabriel neid välistrepist alla tormamas. Noormees oli hingeldades rääkinud neile koletise surmast ja siis sellestki, mis oli juhtunud Jemiga; Tessa silme ees oli kõik läinud valgeks, nagu oleks ta saanud ühtäkki näkku tugeva hoobi.
Ta polnud neid sõnu juba ammu kuulnud; alateadlikult oli ta alati kartnud neid kuulda ja mõnikord kõlasid need kohutavates unenägudes, sundides teda voodis istukile viskuma ja õhku ahmima: „Jem”, „vajus kokku”, „vaagub hinge”, „veri”, „Will”, „Will on temaga”, „Will…” Muidugi oli Will Jemiga.
Teised kogunesid summa – vennad Lightwoodid õega; isegi Tatiana oli vait või ehk ei kuulnud Tessa lihtsalt tema hüsteerikat. Ta tajus, et Cecily on lähedal, ning Henry seisis kohmetult tema kõrval, otsekui sooviks Tessat lohutada, aga ei teaks, millest alustada.
Willi pilk kohtus Tessa omaga, kui tüdruk ripnevasse kleidisabasse takerdudes lähemale läks. Sel hetkel valitses nende vahel täielik teineteisemõistmine. Kõiges, mis puudutas Jemi, võisid nad teineteisele kõhklematult silma vaadata. Jemi asjus olid mõlemad kirglikult järeleandmatud. Tessa nägi, kuidas Will pigistab kõvemini sõbra õlga. „Ta on siin,” lausus Will.
Jemi silmad läksid aeglaselt lahti. Tessa nägi vaeva, et hirm, mida ta tundis, ei peegelduks tema näos. Jemi pupillid olid laienenud, iirised ümbritsesid musta silmaläätse kitsa hõbedase rõngana. „Ni shou shang le ma, quin ai de?” sosistas poiss.
Tessa oli käinud Jemile peale, et too õpetaks talle mandariini keelt. Kui muu ehk jäigi arusaamatuks, siis „quin ai de” oli talle tuttav. Mu kallis, mu armsam. Tessa võttis poisil käest kinni ja pigistas. „Jem…”
„Kas oled haavatud, mu arm?” lausus Will. Tema hääl oli sama tasakaalukas kui näoilme; korraks lõid Tessa põsed õhetama ning ta langetas pilgu käele, mis hoidis Jemi oma – poisi sõrmed olid tema omadest valgemad, otsekui kuuluksid portselannukule. Kuidas polnud ta märganud, et Jem on nii haige?
„Tänan, et tõlkisid, Will,” vastas Tessa, pööramata pilku peigmehelt. Nii Jem kui Will olid kaetud musta verega, aga Jemi lõual ja kurgualusel võis selle kõrval näha värske punase vere plekke. See oli tema enda veri.
„Ma ei ole haavatud,” sosistas Tessa, ent teadis kohe: ei, see ei lähe – sugugi mitte. Tema pärast pead olema tugev. Ikka Jemi käest kinni hoides ajas ta selja sirgu. „Kus on tema rohi?” nõudis ta Willilt. „Kas ta ei võtnud seda Instituudist lahkudes endaga kaasa?”
„Ärge rääkige minust, nagu polekski mind ennast siin,” lausus Jem, aga tema hääles polnud pahameelt. Pööranud pead, ütles ta vaikselt midagi Willile, kes noogutas ja laskis tema õlast lahti. Tessa tajus Willi hoiakus pinget; poiss oli kassina hüppevalmis, et haarata Jemist uuesti kinni, kui too peaks nõtkuma või kukkuma, aga Jem püsis püsti. „Näed nüüd: kui Tessa on siin, tuleb mulle jõudu juurde. Ma ütlesin sulle,” lausus Jem muutumatult leebe häälega.
Seepeale langetas Will pea, nii et Tessa ei näinud tema silmi. „Seda ma näen,” vastas ta. „Tessa, Jemi rohtu ei ole siin. Küllap tuli ta Instituudist välja, ilma et oleks võtnud sisse piisavat kogust. Sõida Jemiga tõllas tagasi Instituuti ja kanna tema eest hoolt – keegi peab seda tegema.”
Jem tõmbas kähinal hinge. „Kõik teised…”
„Ma sõidan sinuga. Sellega ei ole erilist muret, Balios ja Xanthos tunnevad teed. Henry võib juhtida Lightwoodide tõlda.” Will oli toimekas ja asjalik, liiga toimekas ja asjalik, et teda kõlvanuks tänada; paistis, et ta ei taha seda. Ta aitas Tessal Jemi tõlda upitada, jälgides hoolega, et ei riivaks seejuures tüdruku õlga ega puudutaks tema kätt. Siis astus ta teiste juurde, selgitamaks, mis toimub. Tessa kuulis veel Henryt seletamas, et ta peab võtma majast Benedicti päevaraamatud, siis sirutas tüdruk käe ning tõmbas tõllaukse kinni, nii et teda ja Jemi ümbritses kauaoodatud vaikus.
„Mida te majas nägite?” küsis Jem, kui tõld