poleks püsinud jäigalt pahakspanev ilme. Ehkki pisarates ja lõõtsutav, mõjus ta ometi pisut teatraalselt, otsekui teaks väga hästi, et kõigi, iseäranis Willi pilk viibib temal.
„Mingi üüratu koletis,” halas ta. „Mingi olend… haaras tõllast mu kalli Ruperti ja pani temaga putku!”
Will lükkas tüdruku pisut kaugemale. „Kuhu ta temaga putkas?”
Tatiana osutas käega. „S-sinnapoole,” nuuksus ta. „Too elukas lohistas ta Itaalia aeda. Esialgu õnnestus Rupertil koletise lõugade vahelt pääseda, aga too ajas teda mööda teeradu taga ja sai ta uuesti kätte. Ükskõik kui kõvasti ma ka poleks karjunud, l-lahti ta Rupertit enam ei lasknud!” Tatiana silmist purskus uus pisarate valing.
„Sa karjusid,” sedastas Will. „Kas see oligi kõik?”
„Ma karjusin kõigest kõrist.” Tatiana näis olevat haavunud. Ta astus Willist eemale ja mõõtis teda oma roheliste silmadega. „Näen, et oled samasugune mühakas kui varemgi.” Tema pilk libises üle Tessa, Cecily ja Jemi. „Härra Corstairs,” lausus ta tseremoniaalselt, nagu viibiksid nad aiapeol. Silmad pilukil, uuris ta Cecilyt. „Ja teie olete…”
„Oh, Ingel hoidku!” Will trügis temast mööda. Vaadanud korraks naeratades Tessa poole, järgnes Jem talle.
„Teie ei saa olla keegi muu kui Willi õde,” ütlesTatiana Cecilyle, kui poisid olid silmist kadunud. Tessat ei teinud ta märkamagi.
Cecily vaatas talle üllatunult otsa. „Olen küll, aga ma ei mõista, kuidas see asjasse puutub. Tessa, kas tuled?”
„Tulen küll,” vastas Tessa ja läks talle järele; ükskõik kui vastukarva see Willile – või ka Jemile – poleks olnud, ta ei suutnud näha noid kahte hädaohule vastu minevat, ilma et oleks soovinud teada, kus nad viibivad. Hetke pärast kuulis ta selja taga kruusa krudisevat: Tatiana järgnes neile vastu tahtmist.
Nad kõndisid majast eemale, sinna, kus poolenisti kõrgete hekkide varjus asusid geomeetriliselt kujundatud aiad. Taamal peegeldus päikesevalgus puidust ja klaasist triiphoonelt, mille katust kaunistas kuppel. Oli kaunis sügisilm, karge tuul tõi ninna lehtede hõngu. Tessa kuulis mingit sahinat ning vaatas selja taha jäänud maja poole. Kõrguv valge fassaad oli sile, seda liigendasid üksnes kaarduvad rõdud.
„Will,” sosistas ta, kui noormees võttis tema käed oma kaela ümbert. Ta tõmbas tüdrukul kindad käest ning viskas rõdu põrandale maski jaJessie juuksenõelte juurde. Siis kiskus poiss endalgi maski eest ja heitis kõrvale; libistanud sõrmedega läbi niiskete juuste, lükkas ta need otsmikult tagasi. Maski alumine serv oli jätnud tema kõrgetele põsesarnadele armitaolised vorbid, aga kui Tessa sirutas käe, et neid puudutada, võttis Will tal tasakesi randmetest ja tõmbas need alla.
„Ei,” ütles ta. „Las mina puudutan sind enne. Ma olen tahtnud...”
Sügavalt punastades kiskus Tessa pilgu majalt ja katkestas mälestused, mida hoone endas kätkes. Rühmake oli jõudnud paremat kätt jäävas hekis oleva avauseni. See, mis lehestiku sõõris paistis, pidi ilmselt olema Itaalia aed. Ringi keskel seisid reas antiiksete heeroste ja müütidest tuntud tegelaste kujud. Keskel paiknevas purskkaevus valas Veenus urnist vett, samal ajal kui üle keskpunktist igas suunas kiirguvate jalgaradade seirasid üksteist tühja pilguga Caesar, Herodotos, Thukydides ning teised suured ajaloolased ja riigimehed. Ei puudunud ka poeedid ja näitekirjanikud. Tessa oli jõudnud kiirustades mööda Aristotelesest, Ovidiusest, Homerosest – pimeda poeedi silmad oli kujur varjanud kivist maskiga –, Vergiliusest ja Sophoklesest, kui õhku rebestas kõrvulukustav karjatus.
Ta pööras kannapealt ringi. Tatiana oli jäänud mitu jalga temast tagapool soolasambana seisma, naise silmad ähvardasid peast välja tungida. Tessa tormas sinnapoole; teised järgnesid talle, aga tema jõudis esimesena kohale ja Tatiana klammerdus silmitus hirmus tema külge, unustades nähtavasti hetkeks, kes Tessa on. „Rupert,” ägas Tatiana, vaadates otse enda ette, ning tema pilku järgides nägi Tessa heki alt välja ulatumas mehe saabast. Hetke vältel uskus ta, et mees lamab oimetuks lööduna maas ning tema keha varjab lehestik, aga oli lähemale kummardudes sunnitud tõdema, et seal pole midagi muud kui saabas ja mitme tolli jagu säärest välja tolknevat verist näritud liha.
„Neljakümne jala pikkune uss?” pomises Will Jemile, kui nad Itaalia aias edasi liikusid; nende saapad, millele olid tehtud hääletuse ruunid, liikusid kruusastel jalgradadel täiesti helitult. „Kujuta ette, kui suure kala me sellega võiksime püüda.”
Jemi huuled tuksatasid. „Ausalt öeldes ei ole see naljakas.”
„Natuke ikka.”
„Sul ei sobi tulla praeguses olukorras lagedale ussinaljadega, Will. Me räägime Gabrieli ja Gideoni isast.”
„Me mitte ainult ei räägi temast, vaid ajame teda kujudega kaunistatud iluaias taga, sest ta on muutunud ussiks.”
„Ussdeemoniks,” täiendas Jem, jäädes seisma ning piiludes ettevaatlikult ümber heki. „Suureks maoks. Kas see aitab su kohatut huumorit ohjeldada?”
„Oli aeg, kui mu kohatu huumor tegi sulle isegi nalja,” ohkas Will. „Kuidas küll üks vagel võib kõik pea peale pöörata.”
„Will…”
Jemi lause katkestas südantlõhestav karjatus. Mõlemad poisid pöördusid just hetkel, kui Tatiana Blackthorn lõi vankuma ja vajus tagurpidi Tessa käte vahele. Tessa püüdis naise kinni ja hoidis teda kukkumast, kuna Cecily seadis kogenud varjuküti kombel seeravinuga vöölt tõmmates sammud hekis oleva avause poole. Will ei kuulnud teda küll midagi lausuvat, aga tera lõi tüdruku käes helkima, valgustades tema nägu ning tekitades Willi kõhus näriva hirmutunde.
Ta sööstis kohalt, Jem järgnes talle. Tatiana rippus lõdvalt Tessa käte vahel ning halises, nägu virildunud: „Rupert! Rupert!” Tessa suutis suurivaevu tema raskust üleval hoida, ja Will tahtis seisma jääda, et teda aidata, aga juba oli Jem asetanud käe neiu käsivarrele, nagu oligi kombekohane. Seal oli tema kui peigmehe koht.
Will pööras pilgu väevõimuga kõrvale – sinna, kus, seeravinuga kõrgele tõstetud, liikus hekkidevahelises avauses Rupert Blackthorni veriste jäänuste juures tema õde.
„Cecily!” hüüatas Will nördinult. Õde hakkas pöörduma…
…ja maailm plahvatas. Otsekui kuumaveeallikast paiskus taeva poole prahti ja mulda ning sadas alla nende peale. Mullakamakaid langes nagu rahet. Keset seda geisrit seisis tohutu suur madu – silmitu, valkjashall. Surnud ihu karva, mõtles Will. Roomajast uhkas laibalehka nagu hauast. Halinal vajus Tatiana kokku ja tõmbas Tessa koos endaga maha.
Uss hakkas end õõtsutama, püüdes siia-sinna viseldes mullast välja pääseda. Tema suu avanes – pigem meenutas see küll lõhet, mis jagas tema pea kaheks osaks ning oli täis teravaid haihambaid. Eluka kõrist tuli kuuldavale vali kiunuv sisin.
„Seisa!” karjus Cecily. Ilmutamata vähimatki kartusemärki, hoidis ta leegitsevat seeravinuga enda ees. „Tagane, neetud koletis!”
Uss vibutas end tema poole. Terariist käes, seisis tüdruk sammugi taganemata, kui hiiglaslikud lõuad alla küünitusid… ja Will õele peale hüppas, paisates ta oma kehaga koletise eest kõrvale. Koos veeresid nad heki alla ning kohas, kus nad äsja olid seisnud, tabas mao pea samal hetkel maad, lüües sellesse sügava lohu.
„Will!” Cecily püüdis vennast eemale tõmbuda, aga jäi veidi hiljaks. Tema seeravinuga oli juba libisenud üle Willi küünarvarre ja jätnud sellele punase põletushaava. Tüdruku silmis välgatas sinine tuli. „Pidid sa vahele tulema!”
„Sa ei ole veel treenitud!” hüüdis Will, raevust ja hirmust peaaegu meeletu. „Lased ennast ära tappa! Püsi paigal!” Ta sirutas käe, et võtta õelt nuga, aga tüdruk kiskus end lahti ja tõusis jalule. Juba oligi madu neil jälle kallal, lõuad pärani. Õe peale viskudes oli Will pillanud relva, see vedeles mitu jalga eemal. Ta hüppas kõrvale ja koletise lõuad laksatasid kokku paari tolli kaugusel; siis jõudis jaole Jem, keppmõõk käes. Ta virutas