kärgatus. Tessa tõmbus tõllast eemale ja vaatas ringi; heli oli kostnud majast. Henry, mõtles tüdruk. Henry oli läinud majja – üksipäini. Koletis oli muidugi aias, aga ikkagi… see oli Benedicti maja. Tessale meenus ballisaal, mis tema viimase siinviibimise ajal oli olnud täis deemoneid, ning ta kergitas kahe käega seelikuid. „Jääge siia, proua Blackthorn,” ütles ta. „Pean uurima, mis põhjustas selle müra.”
„Ei!” Tatiana ajas end pulksirgeks. „Ärge jätke mind üksi!”
„Palun vabandust.” Tessa taganes pead raputades. „Pean minema. Palun ärge lahkuge tõllast!”
Tatiana hüüdis talle midagi järele, aga Tessa oli juba pööranud naisele selja ja tormas trepist üles. Välisuksest sisse astunud, jõudis ta uhkesse trepihalli, mille kabelauda meenutavat põrandat katsid vaheldumisi valged ja mustad marmorplaadid. Laes rippus tohutu suur kroonlühter, kuid ükski küünal ei põlenud; üksnes kõrgetest akendest tulvas ruumi päevavalgust. Kaarega suundus ülakorrusele toretsev trepp. „Henry!” hüüdis Tessa. „Henry, kus sa oled?”
Ülalt hõigati vastu ning kostis uus mürtsatus. Tessa tormas trepist üles, takerdudes korraks kleidisabasse ja rebestades palistuse pikalt lahti. Lükanud seeliku kärsitult eest, jooksis ta edasi mööda pikka koridori, mille kahvatusiniseks värvitud seintel rippusid kümned kullatud raamidega gravüürid, avas kahe poolega ukse ja jõudis teise ruumi.
Kõigest oli näha, et see on mehe tuba – raamatukogu või kabinet; akende ees rippusid rasked tumedad kardinad, seinu kaunistavatel õlimaalidel oli kujutatud suuri sõjalaevu. Sügavrohelisel tapeedil võis näha veidraid tumedaid laike. Siin hõljus iseäralik lehk – niisugust võis tunda Thamesi kallastel, kus hädises päevavalguses roiskus veidraid asju. Kõige muu kohal lasus vere vaskne hõng. Keset ohtraid klaasikilde ja pilpaid vedeles ümberlükatud raamaturiiul ning selle kõrval Pärsia vaibal maadles Henry olendiga, kellel oli hall nahk ja hirmuäratavalt palju käsi. Henry jagas karjudes oma pikkade jalgadega hoope, kuna koletis, kahtlemata deemon, käristas küüntega tema lahingurõivaid ja püüdis oma hundikoonuga napsata tema nägu.
Lasknud meeleheitlikul pilgul toas ringi käia, haaras Tessa roobi, mis lebas kustunud kamina kõrval, ja ründas. Ta püüdis meelde tuletada, mida oli õppinud treeningutel – Gideoni tundidepikkustel selgitustel relva mõõtmetest, kiirusest ja haardest –, aga küllap oli see lõpuks siiski loomusund, mis ajendas teda torkama terasvarrast olendi keresse kohas, kus pidanuks paiknema rindkere, olnuks ta tõeline maapealne loom.
Roop tungis sisse ja tüdruk kuulis midagi raksatavat. Kuu poole ulguva koerana ulvates veeretas deemon end Henry pealt maha ning roop langes kolinal põrandale. Igasse kaarde pritsiv must lima täitis toa suitsu- ja roisulehaga. Tessa vaarus tagasi, takserdudes kontsapidi kleidi rebenenud serva. Ta kukkus maha täpselt sel hetkel, kui Henry kummardus summutatult vandudes deemoni kohale ning tõmbas tollel üle kõri pistoda laadi relvaga, millel hiilgasid ruunid. Deemoni karjatus sumbus korinasse; ta kägardus kokku nagu paber.
Henry kargas jalule, punased juuksed verest ja limast läbi ligunenud. Tema lahingurõivad olid õla pealt lõhki rebitud ja haavast immitses punast vedelikku. „Tessa,” hüüatas ta; juba oligi mees seal ja aitas Tessa jalule. „Ingli nimel, oleme meie alles paras paar,” lausus Henry temale ainuomasel kahjatseval moel, uurides tüdrukut murelikult. „Ega sa ometi haavatud ole?”
Tüdruk langetas pilgu ning mõistis, mis mehele muret teeb: tema kleit oli laiali paiskunud verest läbi ligunenud ning klaasikildudele kukkudes oli ta saanud käsivarrele inetu lõikehaava. Haiget see eriti ei teinud, aga verd voolas ohtralt. „Minuga on kõik korras,” vastas ta. „Mis juhtus, Henry? Kes see peletis oli ja mida ta siin tegi?”
„See oli valvurdeemon. Otsisin Benedicti kirjutuslauda läbi ning puudutasin või liigutasin ilmselt midagi, mis selle üles äratas. Sahtlist hakkas tupruma musta suitsu, millest moodustus see olend. Ta kargas mulle kallale…”
„…ja küünistas sind,” lõpetas Tessa murelikult. „Sa jooksed verd…”
„Ei. Seda tegin ma ise. Komistasin oma pistoda otsa,” tunnistas Henry häbelikult, tõmmates vöölt stele. „Ära Charlotte’ile ütle.”
Tessa oleks äärepealt naerma puhkenud, aga siis meenus talle nende olukord; ta tormas läbi toa ja tõmbas ühelt kõrgelt aknalt kardinad eest. Aken avanes küll aeda, aga Itaalia aed tema suureks meelehärmiks siia ei paistnud – see jäi teisele poole maja. Tüdruku pilgule avanesid rohelised pukspuuhekid ja tasane muru, mis hakkas läheneva talve eel pruunikaks tõmbuma. „Pean minema,” ütles ta. „Will, Jem ja Cecily jäid maoga võitlema. Too oli tapnud Tatiana Blackthorni abikaasa. Mul tuli tuua naine tagasi tõlda, sest ta ähvardas iga hetk minestada.”
Hetke valitses vaikus. „Tessa,” lausus Henry siis iseäraliku häälega; tüdruk pöördus ja nägi meest seismas, stele käes, käsivarre siseküljel pooleli olev iratze. Henry pilk oli naelutatud vastasseinale – sinna, kus Tessa oli ennist märganud veidraid laike. Nüüd nägi tüdruk, et need pole juhuslikud plekid. Tapeedile oli nähtavasti musta, nüüd juba kuivanud verega kirjutatud jalakõrgused tähed, millest moodustusid laused.
Nende kritselduste all, peaaegu loetamatult, nagu poleks kirjutaja suutnud enam õieti käsi kasutada, seisis veel üks lause. Tessa kujutles Benedicti muundudes ja aeglaselt mõistust kaotades vedamas seinale omaenda mürgise verega järgmisi sõnu:
Uss sööstis edasi ja Will tegi kukerpalli, pääsedes napilt tema laksuvate lõugade eest. Maandunud kükkasendisse, ajas ta end silmapilk jalule ja pistis koletise pika keha kõrval jooksu, kuni jõudis viskleva sabani. Seal ta pöördus ning nägi deemonit kobrana Gideoni ja Gabrieli kohal kõrguvat; tema üllatuseks näis see olevat paigale tardunud – sisises, aga ei rünnanud. Tundis ta ehk oma lapsed ära? Tekkisid temas nende vastu mingid tunded? Seda oli võimatu teada.
Cecily oli jõudnud ronida poolde jugapuusse ja klammerdus oksaharu külge. Lootes, et õel on piisavalt arukust jääda sinna, kus ta on, pöördus Will Jemi poole ning tõstis käe, et parabatai teda näeks. Aja jooksul olid nad leppinud kokku mitmesugustes žestides, millega teha end vastastikku mõistetavaks lahingumöllus, kui polnud võimalik kuulda teineteise häält. Jemi silmis süttis mõistev tuluke ning ta saatis keppmõõga Willi poole lendu. Vise oli suurepärane; kepp lendas pööreldes, kord üks, kord teine ots ees, kuni Will selle ühe käega kinni püüdis ja käepidemele klõpsas. Tera sööstis välja ning Will andis sellega kiire ja tugeva hoobi, mis lõhestas eluka paksu naha. Uss jõnksatas ulgudes tagasi, aga juba oli Will virutanud uuesti ja raiunud tal saba maha. Benedicti mõlemad otsad pekslesid; haavast purskas Willile kleepja joana peale vere ja lima segu. Poiss hüüatas ja hüppas kõrvale, tundes, kuidas nahk tulitama hakkab.
„Will!” Jem oli hakanud tema poole jooksma. Gideon ja Gabriel jagasid mao pea pihta hoope, püüdes tõmmata tähelepanu endale. Ajal kui Will pühkis vaba käega silmist söövitavat haavavedelikku, laskis Cecily jugapuust lahti ja maandus otse ussi seljal. Will oli nii jahmunud, et pillas keppmõõga käest. Seda polnud temaga kunagi varem juhtunud, eales polnud ta pillanud lahingus relva; aga seal klammerdus tema noorem õde morni otsusekindlusega hiiglasliku ussdeemoni turjale otsekui kirp koera kasukasse. Õudusest kangestunud, vaatas poiss, kuidas Cecily rapsas vöölt pistoda ja rammis selle raevukalt deemoni ihusse.
Mida ta enda arvates teeb? Kas ta arvab end suutvat niisuguse väikese pistodaga tappa nii suurt elukat?„Will, Will,” kuulis ta kõrva ääres Jemi tungivat häält ja mõistis, et oli mõelnud valjusti; Ingel hoidku, juba vibutaski madu pea Cecily poole, hiigelsuur hambuline suu pärani…
Cecily laskis pistoda käepidemest lahti ja rullis end külitsi mao seljast maha. Koletise hambad läksid temast juuksekarva jagu mööda ja laksatasid õelalt kokku, tabades omaenda ihu. Haavast purskas musta vedelikku; ussi pea jõnksatas tagasi ja tema kõrist pääses valla koletu ulg. Mao küljes haigutas tohutu haav ja hammaste vahel