ei püherda.
„Bridget. Ikka püherdad. Ma saan ju häälest aru.”
Urr. Tean, et pärast papsi surma olid emal rasked ajad. Kopsuvähk viis isa kuue kuuga hauda, diagnoosist matusteni läks kõigest pool aastat. Ainuke hea asi oli see, et veidi enne surma jõudis isa Billy ära näha ja teda süles hoida. Eriti raske oli emal siis, kui Unal Geoffrey veel alles oli. Una ja Geoffrey olid tervelt viiskümmend viis aastat ema ja isa parimad sõbrad ja, nagu nad ei väsinud mulle rääkimast, tundsid mind juba sellest ajast saadik, kui ma nende maja ees muruplatsil paljalt ringi lippasin. Ent pärast Geoffrey südamerabandust ei hoidnud ema ja Unat enam miski tagasi. Kui nad lahkunud abikaasa pärast kurvastavadki, ema papsi ja Una Geoffrey pärast, ei näita nad seda välja. Ses sõjaaegses generatsioonis on mingi sitkus, mis annab neile võime reipalt edasi marssida. Võib-olla avaldasid sellist mõju munapulber ja õlis praetud vaalaliha.
„Kullake, kui oled leseks jäänud, siis sa ei taha ometi nurgas nukrutseda. Siis tahad lusti lüüa! Tule õige siia ja hüppame kõik kolmekesi saunast läbi!”
Ettepanek tuli heast südamest, aga kuidas ema seda endale ette kujutas? Torman majast välja, jätan lapsed kus seda ja teist, sõidan tundi poolteist, kisun endal riided seljast, lasen juukseid tupeerida ja „hüppan saunast läbi”?
„Nii! Jõulud! Una ja mina siin mõtlesime, et kas tulete teie siia, või …”
(Kas oled tähele pannud, et kui keegi annab sulle kaks valikuvõimalust, siis soovib ta tingimata, et valiksid teise, mitte esimese?)
„ … nojah, asi selles, et tänavu toimub St Oswald’s House’i kruiis! Ja me mõtlesime, et ehk tahaksid ka tulla? Koos lastega loomulikult! Kanaari saartele, aga tead, ega sinna ei tule ainult väetid vanainimesed. Käiakse ikka väga trendikates kohtades.”
„Nii-nii, kruiisile, vahva,” kostsin, ja korraga tuli pähe, et kui rasvumisravikliinik tekitas tunde, et olen kõhn, ehk tekitaks see kruiis siis tunde, et olen noor.
Vaimusilmas aga kerisid kujutluspildid aina edasi, juba nägin end Mabelit kruiisilaeva tekil taga ajamas, ja selleks tuli tupeeritud soengute ja elektriliselt juhitavate ratastoolide vahel kõvasti põigelda.
„Sina oleksid seal täiesti omal kohal, kullake, sest see on tegelikult üle viiekümnestele,” lisas ema, ise täielikus teadmatuses, et rikkus selle plaani sekundi murdosa jooksul pöördumatult ära.
„Noh, tegelikult tundub, et meil on siin ehk plaanid juba tehtud! Loomulikult olete meile külla oodatud, aga eks siin valitseb paras kaos, ja kui teine valikuvõimalus on kruiis soojale maale, siis …”
„Oh ei, kullake. Me ei taha jõulude ajal teist lahus olla. Una ja mina tuleme hea meelega külla! Nii tore, kui saab jõulud koos lapsukestega veeta, meil mõlemal on praegu nii raske aeg.”
Aaaah! Kuidas toime tulla, kui korraga on majas ema, Una ja lapsed, ja Chloet abiks ei ole, sest tema ja Graham lähevad Goasse tai chi laagrisse? Küll ei tahaks, et kõik kukuks välja nagu eelmisel aastal, kui pidin ilma Markita jõuluvana tegema, hoides, et süda valust ei lõhkeks, ja köögisaare varjus nutta lahistades, ema ja Una aga jagelesid tükki läinud kastme pärast ning tegid mu lastekasvatuslike ja majapidamisalaste oskuste kohta tähelepanekuid, nagu poleks ma neid mitte jõuluks külla kutsunud, vaid pakkunud neile tööd süsteemianalüütikutena.
„Las ma mõtlen,” ütlesin.
„Noh, asi on selles, kullake, et kajutikohad tuleb enne homset ära tellida.”
„Lase siis käia ja telli ainult endale, ema. Ausalt, sest ma ei suuda välja mõelda, mida …”
„Nojah, aga pärast seda on kaks nädalat aega ära öelda,” ütles tema.
„Olgu siis pealegi,” kostsin. „Olgu.”
No tore, jõulud ja üle viiekümneaastastele mõeldud kruiis. Kõik paistab ülimalt süngetes värvides.
23.00 Optilised päikeseprillid olid kogemata ette jäänud. Võtsin ära, kohe hakkas parem.
Võib-olla olen olnud nagu kõrgust koguv laine, nüüd purunesin ja varsti tekib uus? Sest nagu öeldud raamatus „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt”: naised on nagu merelaine ja mehed nagu kummipael, käivad korraks eemal ja plaksatavad jälle tagasi.
Ainult et minu oma ei tulnud plaksti tagasi.
23.15 Tead, lõpeta ära. Sest ütleb ju dalai-laamagi Twitteris: <@DalaiLama Me ei saa ära hoida valu, me ei saa ära hoida kaotust. Rahulolu ja leppimise toovad kaasa asjaolud ja paindlikkus, millega me muutustest läbi liigume.>
Võib-olla lähen joogasse ja hakkan paindlikumaks.
Või lähen ehk sõpradega välja ja võtan nina täis.
Plaan
Pühapäev, 2. september 2012
Alkoholiühikuid 5 (aga mojito’de puhul on raske aru saada – võib-olla hoopis 500?).
„On aeg,” ütles Tom Quo Vadises neljanda mojito kallale asudes. „Viime ta Linnusesse.”
Viimasel ajal on Linnusest saanud Tomi makrouniversumi oluline osa. Seda peab üks inimene, kes käis Tomi juures psühhoteraapias, ja tegu on illegaalse Ameerika stiilis salakõrtsiga Hoxtonis.
„Nagu oleks uskumatult hästi lavastatud muusikavideos,” rääkis Tom vaimustusega, silm säramas. „Inimesi igast vanuserühmast, noored ja vanad, mustad ja valged, geid ja heterod. Seal on nähtud ka Gwynethit! Ja see on ajutine koht.”
„No palun,” märkis Talitha. „Mitu minutit läheb, enne kui ajutise koha põnevus lahtub?”
„Igatahes,” ütles Jude. „Kes viitsiks enam reaalselt inimestega kokku saada?”
„Jude, aga siin ongi reaalselt päris inimesed. Ja Ameerika ansamblid ja diivanid – võib teistega juttu ajada, tantsida ja miilustada.”
„Miks peaks tahtma seda enne teha, kui oled üheainsa klõpsuga välja uurinud, kas nad on lahutatud või „lihtsalt elavad lahus, aga lapsed on ühised”, kas neile meeldib rohkem benji’t hüpata või kinos käia, kas nad kirjutavad õigesti, kas nad teavad, et selliseid väljendeid nagu lol5 ja hea sõbranna kasutatakse iroonilises tähenduses, ja kas maailm oleks nende meelest parem paik, kui madala intelligentsitasemega inimestel ei lastaks paljuneda?”
„Noh, vähemasti see on teada, et nad ei ole viisteist aastat vanad fotod,” ütles Tom.
„Sinna me igatahes lähme,” ütles Talitha .
Lepiti kokku, et Hoxtonis asuvasse Linnusesse minnakse neljapäeval.
Kolmapäev, 5. september 2012
Stsenaariumi kirjutatud 2,5 vaatust, katseid lapsehoidjat leida 5, lapsehoidjaid leitud 0.
21.15 Katastroof. Unustasin Chloelt varem küsida, kas ta saab homme lapsi hoidma tulla, ja tema läheb Lõuna-Inglismaale tai chi poolfinaali vaatama, sest Graham võistleb ka.
„Bridget, ma aitaksin hea meelega, aga tai chi tähendab Grahamile hiiglama palju. Aga reedehommikuse kooliviimise võtan kindlasti enda peale, siis saad kauem magada.”
No mida küll teha?
Tomi ei saa paluda, sest tema tuleb ju ka Linnusesse, sama kehtib Jude’i ja Talitha kohta, lisaks ei tegele Talitha lastega, sest ütleb, et see eluetapp on läbi ja nüüd kasutab ta oma lapsi vaid siis, kui tal on heategevuslikule oksjonile minnes seltsi tarvis.
21.30 Helistasin nüüdsama emale.
„Oh, kullake, ma tuleksin hea meelega, aga homme on Vivas kokkamisõhtu! Meie teeme kokakoolaga sinki. Meil on siin üldse igas retseptis kokakoola!”
Olen köögilaua taha kokku varisenud ja püüan mitte mõelda sellele, et Viva spaas on neil igas retseptis kokakoola. NII EBAÕIGLANE.