vaatamata enesekindlusest pakatav fondihaldur, paras piksepüss.
„No nii! Bridget! Ikka veel üksi? Sa näed väga ergas välja. Millal me su siis jälle mehele paneme?”
„Cosmo!” keelas Magda nördinult. „Möla maha!”
Leseseisuse – vastupidiselt olukorrale, kui oled üle kolmekümne ja ikka veel vallaline, mis lubab Ennasttäis Abielurahval öelda, mida sülg suhu toob, sest ilmselgelt oled oma seisukorras ise süüdi – üks häid külgi on see, et tavaliselt manitseb see inimesi mõningasele taktitundele. Muidugi kui tegu pole just Cosmoga.
„Noh, aega on ju möödas juba omajagu, mis?” jauras ta edasi. „Ega sa ei saa ju igavesti leseloori kanda.”
„Nojah, aga häda on selles, et …”
Sekkus Vingu. „Keskeas naistel, kes äkki mehest ilma jäävad, tekib väga raske olukord.”
„Palun ära ütle keskeas,” nurrusin võimalikult Talitha moodi.
„… Tähendab, võtke või Binko Carruthers. Pole just piltilus mees. Aga vaevalt jõudis Rosemary ta maha jätta, kui kohe ilmus kubinal naisi! Kubinal! Viskusid talle kaela!”
„Sõna otseses mõttes,” kinnitas Hugo innukalt. „Õhtusöögikutsed, teatripiletid. Elu nagu filmis.”
„Jah, aga eks need naised ole ju kõik teatud vanuses, mis?” sõnas Johnny.
Urr. Teatud vanuses kõlab veel hullemini kui keskiga, selline üleolev-armulik väljend, mida kasutatakse ainult naistest rääkides.
„Mis mõttes?” küsis Vingu.
„Noh, teadagi,” materdas Cosmo aina edasi. „Kui mees pöörab elus uue lehekülje, siis võtab ta ette ju mõne noorema, eks ole! Pringi ja viljuva, ja …”
Tabasin Vingu pilgus valusähvatuse. Vingu, olemata Talitha ümberkujundamisõpetuse koolkonna jünger, on lasknud keskealisuse rasval takistamatult ladestuda nii tervele seljale kui ka rinnahoidja alla; ilukirurgiast, koorimisprotseduuridest või valgustpeegeldavatest aluskreemidest puutumata nahk vajub elatud elust kurnatult kortsu. Tumedad, kunagi pikad ja säravad juuksed on ta lasknud halliks minna ja lühikeseks lõigata, ent selline soeng toob lõdva lõuaaluse eriti esile (Talitha väidab, et kenasti kihiliselt lõigatud ja nägu raamistavate juustega saab lõualotikest edukalt varjata), ja rõivastest näikse ta eelistavat Zara variatsioone sellisest rüüsilise kõrge kraega puhvis mustast kleidist, milliseid Maggie Smith4 kandis seriaalis „Downtown Abbey”.
Tajun, et seda kõike teeb – või õigemini ei tee, sest ta ei ole end ümber kujundanud – Vingu mitte niivõrd „feminismist” kui osaliselt vanamoodsast inglaslikust sisemise aususe püüdest; osaliselt seepärast, et ei lase end loksutada; osaliselt eneseusust ja enesekindlusest; osaliselt seetõttu, et ei määratle end välimuse ega seksuaalsuse kaudu; peamiselt aga ehk tundest, et teda armastatakse tingimusteta just sellisena, nagu ta on, olgu armastajaks siis kas või Cosmo, kes, vaatamata oma munajale kerele, kollastele hammastele, kiilale kolbale ja vohavatele puhmaskulmudele, tunneb ilmselgelt, et naisolevus, kel on nii tohutult vedanud, et ta Cosmo endale sai, peab teda tingimusteta armastama.
Korraks, tabanud Vingu pilgus valusähvatuse, tundsin talle siiralt kaasa, aga siis rääkis ta edasi …
„Pean silmas seda, et Bridgeti-vanustel meestel on kõvasti turgu. Bridgeti ust ei käi keegi kraapimas, eks? Oleks ta keskealine mees, kel on oma maja, kindel sissetulek ja kaks abitut lapsukest, siis tormataks kubinal kohale, kõik tahaksid tema eest hoolt kanda. Aga vaadake, mis seisus nüüd tema on.”
Cosmo vaataski, mõõtis mind pealaest jalatallani. „Tjah, nojaa, me peaksime talle kellegi leidma,” nentis ta. „Aga ma kohe ei tea, kes tahaks, saate aru, teatud eas …”
„Nii,” pahvatasin vahele. „Mulle aitab! Mida sa sellega tahad öelda, et keskealine? Elaksime me Jane Austeni päevil, oleksime juba surnud ja maha maetud. Meie elame saja-aastaseks. Pole me midagi veel elu keskel. Oi. Jah. Tegelikult täitsa keskel. Kui mõtlema hakata. Aga point on selles, et kui öelda keskealine, tekib kohe teatud kujutluspilt.” Läksin pabinasse, kiikasin Vingu poole, tundsin, et vajun abitult järjest sügavamale sohu. „Teatud … teatud … elu-juba-elatud-mulje, mittepandavus. Nii ei peaks olema. Tähendab, miks te arvate, et mul ei ole meessõpra, võib-olla mul on, aga ma lihtsalt ei patra temast vasakule ja paremale? Tähendab, võib-olla mul ikka on mehi.”
Kõik jõllitasid mind pinevalt, ila tilkumas.
„On siis või?” uuris Cosmo.
„Sul on mehi?” küsis Vingu sellise näoga, nagu mõtleks: „Sa magad tulnukaga?”
„Jah,” valetasin ladusalt, ehkki meessõbrad eksisteerisid vaid mu kujutlustes.
„Noh, kus nad sul siis on?” küsis Cosmo. „Miks neid ilmaski näha pole?”
„Pole tahtnud neid siia kaasa võtta, sest teie oleksite nende meelest liiga vanad, muutumisvõimetud ja ebaviisakad,” pidin äärepealt pahvatama. Aga sain pidama, sest, kummaline küll, nii nagu viimased paarkümmend aastat või kauemgi, ei tahtnud ma seegi kord nende tundeid riivata.
Niisiis võtsin appi seltskondliku manöövri, tohutult hea nipi, mida kasutan juba paar aastakümmet, ja ütlesin. „Pean vetsus ära käima.”
Istusin prill-lauale ja sisendasin endale: „Kõik on korras. Pole midagi. Kõik on korras.” Tõmbasin suu peale veel sutsukese täidlusefektiga huulegeeli ja läksin tagasi. Magda läks parajasti kööki, käes – kui sümboolne! – tühi vorstivaagen.
„Ära tee neist pagana Cosmost ja Vingust väljagi,” ütles ta. „Nad on koledasti endast väljas, sest Max läks ülikooli. Cosmo hakkab peatselt pensionile jääma, nii et järgmised kolmkümmend aastat pole neil muud teha, kui istuvad Conrani disainitud seitsmekümnendate stiilis laua ääres ja jõllitavad teineteisele otsa.”
„Tänud, Mag.”
„Ikka tore, kui teistel juhtub sitasti minema. Eriti siis, kui nad olid sinu vastu ebaviisakad.”
Magda on üks hea hing, ikka ja alati.
„Nii, Bridget,” ütles ta. „Selle pundi juttu ära sa kuula. Aga naisena on sul aeg elus edasi liikuda. Pead endale kellegi leidma. Sa ei saa sellise enesetundega kauem ringi käia. Ma tunnen sind juba kaua aega. Sa saad sellega hakkama küll.”
22.25 Saan hakkama? Ei näe sellise enesetundega ringi käimisest mingit väljapääsu. Hetkel küll mitte. Saate aru, heaolutundel pole sellega mingit pistmist, kuidas sa end väliselt tunned, kõik sõltub sellest, mis tunne sul seespidiselt on. Oooh, tore! Telefon! Võib-olla … kosilane?
22.30 „Oh, tere, kullake,” – ema. „Helistan, et kiiresti aru pidada, mida me jõuludega teeme, sest Una ei taha spaas peamassaaži, sest ta laskis soengu teha, ja see on juba veerand tunni pärast – ehkki mina küll ei mõista, miks ta laskis juukseid tupeerida, kui endal on peamassaaž ja hommikul akvazumba.”
Pilgutasin segadusse aetult silmi, püüdes ema jutust mingit sotti saada. Sestsaati kui ema ja Una St Oswald’s House’i elama kolisid, on ta telefonikõned kõik sellised. St Oswald’s House on peen pensionäride kogukond Ketteringi lähedal, ainult et ema kuuldes ei tohi seda pensionäride kogukonnaks kutsuda.
See mahavaikitud pensionäride kogukond on ehitatud ümber suurejoonelise viktoriaanliku häärberi, peaaegu mõisa. Nagu veebilehel kirjas, on seal järv, suur territoorium, mis „võib kiidelda mitmesuguste haruldaste metsloomadega” (loe: oravatega), BRASSERIE 20 (baar-bistroo), CRAVINGS (ametlikumat sorti restoran) ja CHATS (kohvibaar), lisaks veel funktsionaalsed ruumid (koosviibimiste korraldamiseks – tegu pole tualettruumidega), „külaliste sviidid” külla tulnud pereliikmetele, rühm „ülihästi varustatud” maju ja bangaloid, ja, mis õige oluline, „stiilne Itaalia renessansi mõjutustega aed, mille kujundas aastal 1934 Russell Page”.
Nimistu tipus seisab tervisekeskus VIVA –