Tom säutsus mulle Talitha Twitteri-aadressi.
21.50 Kontol @Talithaluckybitch on 146 000 jälgijat. Vihkan Talithat. Vihkan Twitterit. Tunnen, et lööksin hambad uuesti juustu sisse. Või Talitha.
21.52 Saatsin nüüdsama Tomile säutsu: <@JoneseyBJ @TomKat37 Talithal on 146 000 jälgijat.>
<@TomKat37 @JoneseyBJ Ära muretse, kallike, enamik neist on need, kellega ta on maganud või abielus olnud.>
22.00 Talitha säutsus vastu.
@Talithaluckybitch @TomKat37 @JoneseyBJ Kullake, Twitteris kadeduseussikest näidata on HIRMUS vulgaarne.>
Reede, 10. august 2012
Jälgijaid Twitteris 75, siis 102, siis 57, küllap pole praeguseks enam ühtegi järel.
07.15 Üleöö on vaikselt ja saladuslikult ilmunud 75 jälgijat.
21.15 Nüüd on 102. Vastutustunne lämmatab: olen nagu usujuht, mul tarvitseb vaid käskida, ja kõik on valmis järve hüppama vms. Võtan ehk klaasikese veini.
21.30 Pean selgelt näitama, et olen juht, ja jälgijaid kõnetama.
<@JoneseyBJ Olge tervitatud, mu jälgijad. Mina olen teie juht. Tere tulemast minu sekti.>
<@JoneseyBJ Aga palun ärge tehke midagi imelikku, näiteks ärge hakake minu ütlemise peale järve hüppama, sest ma võin vähe purjakil olla.>
21.45 <@JoneseyBJ Aaaah! 41 lambukest sama äkitsi kadunud, kui ennist ilmusid.>
<@JoneseyBJ Tulge tagasi mu rüppe!>
Neljapäev, 16. august 2012
61,7 kg, stsenaariumi lehekülgi kirjutatud 45, jälgijaid Twitteris 97.
16.30 Twitteri jälgijad on tagasi hoovanud ja paljunenud, peaaegu nagu Pinocchio luuavars. Hea enne, mis muud. Kaal hakkab jälle langema, stsenaariumist sain teise vaatuse valmis, nojah, enam-vähem, ja äsja nägin seda boheemlaslikku naabrinaist.
Üritasin parajasti autot parkida, meie tänaval suht võimatu, sest tänav on kitsas ja kõver ja autosid pargitakse mõlemale poole. Oma neliteist korda vabale lapikesele ja sealt välja tagurdanud, võtsin appi pimemeetodi, mis käib nii, et surud auto teiste autode vahele, koksates seejuures nii ees kui ka taga seisvat sõidukit. Meie tänaval ajab Braille’ parkimismeetod asja ära, sest nii teevad kõik, ja mingi aja tagant pressib iga autot riivates ikka läbi mõni kaubaveok, keegi kirjutab numbri üles ja kindlustus plekib kõik mõlgid kenasti kinni.
„Eeee-maaaa!” hüüdis Billy. „Seal autos, mida sa koksasid, istub keegi sees!”
Rooli taga istus boheemlaslik naabrinaine ja karjus laste peale, kes olid tagaistmel. Ma sain ju kohe aru, et oleme hingesugulased. Naine tuli autost välja, kannul kaks tõmmut ja metsikuvõitu välimusega lapsukest. Lapsed paistsid just Billy ja Mabeli vanused: poiss vanem, tüdruk noorem! Siis heitis boheemlaslik naabrinaine pilgu oma auto põrkerauale, naeratas mulle ja kadus majja.
Esimene kontakt on loodud! Tee sõprusele on avatud! Peaasi, et ta ei käituks nagu see spämmirobot.
Neljapäev, 23. august 2012
60,8 kg, kaotatud kilosid 18 (uskumatu), rõivanumber vähenenud 3 suuruse võrra.
Ajaloolise tähtsusega ja rõõmuküllane päev. Mul pole enam miski paks. Rasvumisravikliinikus öeldi, et olen saavutanud tervisliku kaalu, edasi peaksin toimima vastavalt „säilitusprogrammile” ja kui kaalu veelgi langetada, siis üksnes esteetilistel põhjustel, mitte sellepärast, et mul seda otseselt tarvis oleks!
Ja tõenduseks käisin taas H&M-is, ja ma olengi suurus 10!
Pool stsenaariumi on valmis, tegin kindlaks, et mul on samaealiste lastega naabrinaine, Twitteris on mul 79 jälgijat, ma kuulun kontakteeruvate sotsiaalmeediainimeste generatsiooni ja OLEN SUURUS 10! Võib-olla ma ei olegi täielik hädapätakas.
Esmaspäev, 27. august 2012
Stsenaariumi kirjutatud 2,25 vaatust, jälgijaid Twitteris 87.
Mabel on nii naljakas. Istus ja vaatas kummaliselt üksisilmi enda ette.
„Mis sa teed?” küsis Billy, pruunides silmades terane ja pisut lõbus pilk. Mark Darcy. Lapse kujul taasloodud Mark Darcy.
„Jõllitan võidu,” vastas Mabel.
„Kellega?”
„Tooliga,” vastas Mabel, nagu oleks see maailma kõige iseenesestmõistetavam asi.
Meie Billyga hakkasime itsitama, aga järsku ta vakatas ja jäi mulle otsa vaatama. „Emps, sa oskad jälle naerda?”
Ennasttäis abielurahvaga põrgus
Laupäev, 1. september 2012
60,8 kg, positiivseid mõtteid 0, romantilisi väljavaateid 0.
22.00 Hiigelsamm tagasi. Nüüdsama jõudsin Magda ja Jeremy juurest koju, nad pidasid oma sünnipäevi koos nagu igal aastal. Jäin peole hiljaks, sest kleidiluku kinnitõmbamine võttis kakskümmend minutit, hoolimata joogatunnis kulutatud ajast, kui püüdsin sõrmed abaluude taga risti panna ja seejuures mitte peeretada.
Lävel kerkisid taas esile mälestused: aastad, mil seisin siin koos Markiga, tema käsi mu seljal; too aasta, kui olin just teada saanud, et olen rase – ootasin Billyt –, ja valmistusime kõikidele uudist rääkima; see aasta, kui meil oli pisikese turvahälliga kaasas teki sisse mähitud Mabel. Markiga koos oli nii tore seltskonnas käia. Iial ei pidanud riiete pärast muretsema, sest Mark vaatas pealt, kuidas ma asju selga proovin, aitas mul enne peoleminekut riided välja valida, kinnitas, et ma ei näe paks välja, ja sikutas tõmblukud kinni. Kui juhtusin mõne rumaluse tegema, oskas ta ikka öelda midagi lahket ja lõbusat ning ta tõrjus vääramatult tagasi kõik meduusipisted (ütlemised, mis keset vestluse sooja merd ootamatult lagedale ujuvad ja sind valusasti torkavad).
Seest kostis muusikat ja naeru. Surusin maha soovi plehku pista. Siis aga läks uks lahti ja lävel seisis Jeremy.
Oli näha, et Jeremy tunnetab sama, mida tunnen mina: haigutavat tühimikku mu kõrval. Kus on Mark, tema vana sõber?
„Aa, siin sa oledki! Suurepärane,” ütles Jeremy, lüües valust hoolimata pea püsti, nii nagu oli teinud sellest hetkest peale, kui kõik juhtus. Erakooli kasvatus, mis sa kostad. „Tule aga sisse, tule aga sisse. Tore. Kuidas lastel läheb? Kasvavad?”
„Ei,” vastasin trotslikult. „Jäid kurvastusest kängu ja nüüd saavad neist kääbused.”
Ilmselgelt pole Jeremy elu seeski lugenud ühtki zen-raamatut ega tea, et tuleb lihtsalt kohal olla ja lasta teisel inimesel kohal olla, lasta olla, nagu keegi on. Aga sekundi murdosaks jättis ta kehklemise ja me olime just sellised, nagu olime: mõlemad sama asja pärast ääretult kurvad. Seejärel Jeremy köhatas ja hakkas otsast peale, nagu poleks midagi juhtunud.
„Astu aga edasi! Toonikuga viinuskit? Las ma võtan su mantli. Paistad õige trimmis!”
Ta juhatas mind tuttavasse elutuppa ja Magda lehvitas mulle rõõmsalt napsilaua juurest. Magda, kellega ma sain tuttavaks Bangori ülikoolis, on tegelikult mu kõige kauaaegsem sõber. Vaatasin ringi, nägusid, mida tundsin alates kahekümnendate eluaastate algusest, kunagisi vapraid ja ilusaid, nüüd juba vanemaks jäänud. Kõik paarid, kes ritta seatud doominokivikeste ahelreaktsioonina kolmekümne üheselt järjestikku abielluma ruttasid, endiselt koos: Cosmo ja Vingu, Hugo ja Poni, Johnny ja Mufti. Ja mul oli sama tunne mis alati – otsekui kuival kala, võimetu kaasa rääkima, sest olin teistsuguses eluetapis, ehkki nendega ühevanune. Nagu oleks toimunud ajavärin, ajalihe, ja minu elu