Californias.
Olen tänulik Shirley Spaxmanile ja Howard Kellough’ile käsikirja varajase ülevaatamise ja abistava tagasiside eest, samuti neile inimestele, kes lahkelt vaatasid käsikirja üle hiljem ja andsid oma lisapanuse. Tänan Rose Dendewichi korrektuuri lugemise eest talle omasel unikaalselt rõõmsal ja professionaalsel tasemel.
Lõpuks tahan väljendada oma armastust ja tänu emale ning isale, kelleta see töö ei oleks sündinud, oma vaimsele ja suurimale õpetajale − elule.
SISSEJUHATUS
RAAMATU SÜND
Ma ei pea minevikust suurt midagi ja mõtlen sellele harva. Sellegipoolest tahaksin teile lühidalt rääkida, kuidas sai minust vaimne õpetaja ja kuidas sündis see raamat.
Kuni kolmekümnenda eluaastani olin peaaegu lakkamatus masenduses. Vahel valdasid mind isegi depressioonihood ja enesetapumõtted. Praegu tundub, et jutt käib hoopis kellestki teisest või mõnest eelmisest elust.
Ühel ööl, varsti pärast minu kahekümne üheksandat sünnipäeva, ärkasin varahommikul kabuhirmus. Ma olin seda tunnet varemgi tundnud, kuid seekord oli see tugevam kui iial enne. Vaikne öö, mööbli varjud hämaras toas, kauge rongi hääl − kõik oli nii võõras, vaenulik ja mõttetu, et ma tundsin maailma vastu sügavat vastumeelsust. Kõige jälestusväärsem oli selles minu enda olemasolu. Mis mõtet on niisuguses masenduses edasi elada? Mille nimel võidelda? Tundsin, et minu sügav vajadus kaduda, lakata olemast, oli palju suurem kui instinktiivne soov elada.
„Ma ei suuda enam endaga elada.” See oli mõte, mis vasardas mu peas. Ühtäkki taipasin, kui veider see mõte oli. „Kas mind on üks või kaks?”
Kui ma ei suuda endaga elada, siis peab olema ju kaks mind: „mina” ja „ise”, kellega „mina” koos elada ei suuda.
Ma mõtlesin: „Võib-olla on ainult üks neist tõeline.”
Ma olin sellest mõttest nii rabatud, et mu mõistus vakatas. Ma olin täiesti teadvusel, aga peas polnud ühtki mõtet. Tundus, justkui oleks mingi energiapööris mind endasse imenud. Alguses liikus see aeglaselt, siis kiiremini. Mind valdas kohutav hirm ja kogu mu keha hakkas vappuma. Kuulsin kusagilt sügavalt sisimast tõusvaid sõnu „vabasta vastupanu!”. Ma tundsin, kuidas ma kadusin tühjusesse. Ma tundsin, et maailm pole mitte minu ümber, vaid minu sees. Äkki kadus kogu vastupanu ja lasksin ennast tühjusesse vajuda. Mis edasi juhtus, seda ma ei mäleta.
Ärkasin akna taga siristava linnu peale. Ma polnud kunagi varem sellist häält kuulnud. Mu silmad olid endiselt suletud ja nägin kujutluspilti hinnalisest teemandist. Just nagu teeks teemant häält, niisugune oli see kujutluspilt. Avasin silmad. Esimesed valguskiired paistsid läbi kardina tuppa. Tundsin, et valgus on midagi palju enamat, kui me arvame. See pehme, läbi kardina hõõguv kuma oli armastus ise. Pisarad valgusid silmi. Ma tõusin püsti ja kõndisin toas ringi. Tundsin selle toa ära ja ometi polnud ma seda kunagi näinud. Kõik oli värske ja puhas, just nagu äsja sündinud. Katsusin asju − pliiatsit, tühja pudelit − ja imetlesin kõige ilu ning elu.
Tol päeval kõndisin linnas ringi ja nautisin vapustunult (nagu äsjasündinud) elu imet Maal. Järgmised viis kuud elasin ma täielikus rahus ja õndsuses. Hiljem see veidi lahtus (või ma lihtsalt harjusin sellega ära) ja sellest sai minu pidev seisund. Ma tegutsesin, aga teadsin, et mida tahes ma ka teeksin, ei suudaks see lisada midagi sellele, mis mul juba olemas oli.
Loomulikult andsin endale aru, et toimunud oli midagi erakordselt tähtsat, aga ma ei saanud aru, mis. Alles aastaid hiljem, kui olin lugenud vaimset kirjandust ja kohtunud vaimsete õpetajatega, mõistsin, et see, mida teised otsisid, oli minuga juba juhtunud. Mõistsin, et mu masendus ja kannatused olid tol ööl sundinud mu teadvust lõpetama samastumise õnnetu ja hirmunud iseendaga, mis pole muud kui mõistuse väljamõeldis. See protsess pidi olema nii võimas, et võltsmina kadus momentaanselt, nagu oleks ta täispuhutav mänguasi, millel õhuventiil eest ära tõmmatakse. Alles jäi minu tõeline mina − pidevalt kohalolev „mina olen”, puhas teadvus enne mõistusega samastumist. Hiljem õppisin ma ka täiesti teadvusel olles minema sellesse ajatusse sisemisse maailma, kus ei ole surma, mida ma alguses tühjuseks olin pidanud. Ma elasin niisuguses kirjeldamatu õndsuse ja pühaduse seisundis, mille kõrval mu esimene kogemus suisa kahvatab. Mitte mingeid suhteid, tööd, kodu, ühiskondlikult defineeritavat identiteeti. Ligi kaks aastat veetsin ma pargipinkidel, kogedes kõige intensiivsemat rõõmu.
Kuid isegi kõige kaunimad kogemused tulevad ja lähevad. Kõige püsivam on ehk olnud kõige taga olev rahu, mis mind sellest ajast alates kunagi pole maha jätnud. Mõnikord on see nii tugev, et ka teised inimesed tunnetavad seda. Vahel on ta aga kusagil taustal nagu kauge meloodia.
Teinekord inimesed tulevad ja küsivad: „Ma tahan ka seda, mis sul on. Kas sa saaksid seda mulle anda või näidata, kuidas seda saada?” Ja mina vastan neile alati: „Sul on see juba olemas. Seda pole lihtsalt tunda, sest mõistus tekitab liigset müra.” Hiljem kasvas see vastus raamatuks, mida sina nüüd käes hoiad.
Enne kui ma arugi sain, oli mul taas väline identiteet. Minust oli saanud vaimne õpetaja.
TÕDE SINU SEES
Selles raamatus on minu töö põhiolemus, nii palju kui seda sõnades kirjeldada saab, see mida olen teinud inimeste ja väikeste gruppidega viimase kümne aasta jooksul Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Sügavas armastuses tahaksin ma neid inimesi tänada nende vapruse ja soovi eest sisemiselt muutuda, leida vastuseid ja kuulata. Ilma nendeta poleks ka see raamat sündinud. Nemad kuuluvad nende väheste vaimsete pioneeride hulka, kelle arv õnneks kasvab. Need on inimesed, kes suudavad välja rabelda kaasasündinud kollektiivsetest mõttemustritest, mis on inimsugu juba aastatuhandeid oma kütkes hoidnud.
Mina usun, et see raamat jõuab nendeni, kes vajavad radikaalset sisemist muutust ja sellest raamatust ka ajendi leiavad. Ma loodan, et see jõuab veel ka paljude nende inimesteni, kes peavad seda lugemisväärseks isegi siis, kui nad selle järgi elama ei hakka. Võib juhtuda, et selle raamatu külvatud seeme sulandub igas inimeses peituva valgustumise algesse ja hakkab kunagi ka idanema.
Raamat oma praegusel kujul on sündinud sageli spontaansetest küsimustest, mida inimesed seminaridel, meditatsioonirühmades ja individuaalsetel vastuvõttudel mulle esitanud on. Seetõttu on ka raamat küsimuste-vastuste vormis. Mõned küsimused olen ma suisa sõna-sõnalt kirja pannud. Mõned olen kokku pannud sageli esitatavate ja sarnaste küsimuste põhjal. Kirjutamise käigus tekkis tihti palju sügavam ja põhjalikum vastus, kui ma varem andnud olin. Mõned küsimused esitas toimetaja, et jutt selgem oleks.
Lugedes sa näed, et raamatu dialoogid toimuvad kahel tasandil.
Ühel tasandil suunan ma su tähelepanu sellele, mis on sinus vale. Ma räägin inimteadvusest ja selle avaldumisvormidest käitumises, alates konfliktidest ja lõpetades sõjaga. See info on oluline, sest sa pead õppima valet ära tundma. Vastasel juhul pole tõelised muutused võimalikud ja sa naased illusioonide ning valu maailma. Ma näitan ka seda, kuidas vältida samastumist valega, et see ei muutuks isiklikuks probleemiks, sest just nii paljundab ja põlistab end vale.
Teisel tasandil räägin ma inimteadvuses toimuvast põhjalikust muundumisprotsessist – mitte kui kauge tuleviku muusikast, vaid olevikuhetkel kättesaadavast võimalusest sõltumata sellest, kus või kes sa oled. Sa saad teada, kuidas vabaneda mõistuse orjusest, kuidas leida teadvuse valgustumine ja kuidas seda igapäevases elus hoida.
Sellel tasandil pole raamatu sõnad mitte ainult infokandjad, vaid on mõeldud sinu teadvust lugemise ajal suunama. Ma püüan ikka ja jälle viia sind ajatu olevikuhetke seisundisse, et saaksid aimu sellest, mis on valgustumine.
Kui sa seda ei koge, võivad paljud peatükid tunduda kordamisena. Kui sa aga oled kogenud seda, millest ma räägin, siis sa ehk mõistad, et ses peitub suur vaimne vägi ja neist peatükkidest võib saada sinu jaoks selle raamatu kõige tänuväärsem osa. Igas inimeses on peidus valgustumise alge, sestap räägin ma sageli selle teadjaga, kes elab sinu sees mõtleja taga, sügavama minaga, mis tunneb vaimse tõe kohe ära, resoneerub sellega ja saab sellest jõudu.
Pausi sümbol *