on tööriist. Tööriistad on olemas, et täita teatud ülesandeid. Kui ülesanne on täidetud, paned tööriistad käest. Ma ütleksin, et suurema hulga inimeste puhul pole 80 kuni 90 protsenti mõtetest mitte ainult korduvad ega kasutud, vaid vigase ja sageli negatiivse sisu tõttu ka kahjulikud. Jälgi oma mõtteid ja veendud selles. Mõtlemine raiskab eluenergiat.
Sunduslik ehk kompulsiivne mõtlemine pole muud kui sõltuvus. Mis asi on sõltuvus? Lühidalt: suutmatus lõpetada. See paistab sinust tugevam olevat. Ja pakub ka näilist mõnutunnet − naudingut, mis alati agooniaks muutub.
Miks me mõtlemisest sõltuvuses oleme?
Sest te samastute sellega. Teie enesetunne sõltub mõttetegevuse sisust ja aktiivsusest, sest te arvate, et mõttetegevuse lõppedes lakkate ka teie olemast. Elu jooksul kujuneb teil välja kultuurilisele ja isiklikule taustale vastav arusaam sellest, kes te olete. Nimetagem seda kujutluspilti egoks. See koosneb mõttetegevusest ja toimib vaid pideva mõtlemise puhul. Iga inimese jaoks tähendab ego erinevaid asju. Kõnealuses kontekstis mõtlen selle all vale-mina, mis on sündinud enda mitteteadvuslikust samastamisest mõtetega.
Ego ei tunne olevikuhetke. Tähtsad on vaid minevik ja tulevik. Tõe niisugune moonutamine tuleneb sellest, et ego domineeritud mõistus ei toimi adekvaatselt. Ta püüab alati minevikku elusana hoida, sest kes sa ilma selleta oleksid. Ta projitseerib end pidevalt tulevikku, et olla kindel oma jätkusuutlikkuses, ja püüab leida seal vabanemist või eneseteostust. Mõistus ütleb: „Kunagi, kui juhtub see, teine või kolmas asi, saan ma õnnelikuks, leian rahu.” Isegi kui ego näib olevikust huvitatud olevat, ei märka ta seda. Ta saab sellest täiesti valesti aru, sest ta vaatab seda mineviku silmadega. Või siis taandab ta oleviku millegi saavutamise vahendiks ja see saavutus asub alati mõistuse kujutletud tulevikus. Jälgi oma mõtteid ja näed, et see on nii!
Vabanemise võti peitub olevikuhetkes. Aga sa ei leia seda hetke enne, kui teed vahet endal ja oma mõtetel.
Ma ei taha kaotada oskust analüüsida ja asjadel vahet teha. Mul poleks midagi selle vastu, kui õpiksin selgemini ja konkreetsemalt mõtlema, aga ma ei taha oma mõistust kaotada. Oskus mõelda on kõige väärtuslikum, mis meile antud on. Ilma selleta pole me midagi muud kui üks suvaline loomaliik.
Mõistuse ülemvõim pole muud kui üks etapp teadvuse arengus. Meil on vaja kiiresti uuele tasemele jõuda, vastasel juhul hävitab juba koletud mõõtmed saavutanud mõistus meid täielikult. Hiljem räägin sellest veel lähemalt. Mõtlemine ja teadvus pole sünonüümid. Mõtlemine on vaid teadvuse väike osa. Pole mõtet ilma teadvuseta, kuid teadvus ei vaja mõtlemist.
Valgustatus tähendab mõtetest kõrgemale tõusmist, mitte mõtetest madalamale, looma või taime tasandile langemist. Valgustatuna kasutad sa vajaduse korral endiselt oma mõtlemisvõimet, kuid varasemast palju efektiivsemalt ja konstruktiivsemalt. Siis kasutad sa seda praktilisel eesmärgil, aga oled vaba kontrollimatust sisedialoogist. Kasutades mõistust, eriti loova lahenduse leidmiseks, pendeldad sa iga paari minuti tagant mõtete ja vaikuse, mõistuse ja mitte-mõistuse vahel. Mitte-mõistus on ilma mõteteta teadvus. Ainult nii on võimalik loovalt mõelda, sest vaid nii saab mõte tõelise jõu. Mõte, kui see pole seotud teadvuse palju avarama maailmaga, muutub kiiresti kõledaks, viljatuks, hullumeelseks ja destruktiivseks.
Sisuliselt on inimmõistus ellujäämismehhanism. Ta oskab rünnata teisi ja kaitsta ennast teiste eest, koguda, salvestada ja analüüsida infot. Aga see pole põrmugi loominguline. Kõik tõelised kunstnikud loovad teadlikult või alateadlikult mitte-mõistuse allikast, sisemisest vaikusest. Siis annab mõistus loomingulisele impulsile või aimdusele kuju. Isegi maailma kõige suuremad teadlased on tunnistanud, et nende teaduslikud avastused tekkisid vaimse vaikuse hetkedel. Ameerika kõige silmapaistvamate matemaatikute, sealhulgas ka näiteks Einsteini tööharjumusi uurinud küsitlusest selgus, et mõtlemine „on vaid loomisprotsessi otsustava etapi teisejärguline aspekt”.1 Suur osa teadlastest pole loomingulised pigem seetõttu, et nad ei oska mõtlemast lakata.
Mõistusel ja mõtlemisel pole midagi pistmist maapealse elu või sinu enda keha loomise ja elushoidmisega. Selle taga on midagi palju suuremat kui pelk mõistus. Kuidas saab 1/1000-sentimeetrise läbimõõduga rakk sisaldada DNA-infot, mille üleskirjutamiseks kuluks 1000 kuuesajaleheküljelist raamatut? Mida rohkem me inimkeha tundma õpime, seda enam hoomame selles peituva info ja intellekti määratut keerulisust ning oma teadmiste küündimatust. Kui mõistus sellega kontakti saavutab, saab sellest imepärane töövahend. Siis on see millegi endast palju suurema teenistuses.
EMOTSIOON − KEHA REAKTSIOON MÕTETELE
Aga emotsioonid? Emotsioonidele kulub mul rohkem aega kui mõtetele.
Inimmõistus pole minu arusaama järgi ainult mõtted. Siia kuuluvad ka emotsioonid ning mitteteadvuslikud psühhoemotsionaalsed reaktsioonid. Emotsioon tekib keha ja mõtte kokkupuutepunktis. Emotsioon on keha reaktsioon. Võib öelda, et see on mõtte peegeldus kehas. Näiteks ründav või vaenulik mõte tekitab kehas sellise energia kuhjumise, mida me vihaks kutsume. Keha valmistub võitluseks. Mõte sellest, et sind rünnatakse füüsiliselt või psühholoogiliselt, tekitab kehas pinge ja see on hirmu füüsiline avaldus. Uurimused näitavad sedagi, et tugevad emotsioonid muudavad keha biokeemiat. Need biokeemilised muutused kehastavad emotsiooni füüsilist ehk materiaalset väljendust. Loomulikult ei teadvusta inimene kõiki oma mõtteid ning alles emotsioone jälgides võib ta neist teadlikuks saada.
Mida enam sa samastud oma mõistusega, oma eelistuste, hinnangute ja tõlgendustega, mida vähem sa vaatleva teadvusena olevikuhetkes elad, seda tugevam on emotsionaalne laeng. Kui sa oma emotsioone ei tunne, kui oled neist ära lõigatud, hakkad neid tajuma keha tasandil füüsiliste probleemide või haigusnähtudena. Viimastel aastatel on sellest palju kirjutatud ja seepärast pole neisse detailidesse laskuda vaja. Tugev teadvustamata ehk mitteteadvuslik emotsionaalne muster võib avalduda sündmusena, mis võib paista pelga juhusena. Ma olen näiteks pannud tähele, et inimesed, kelles on palju teadvustamata ja välja elamata viha, langevad palju suurema tõenäosusega teiste vihaste inimeste verbaalsete või füüsiliste rünnakute ohvriks. Sageli ilma nähtava põhjuseta. Neist õhkub viha, mille püüavad õhust kinni inimesed, kelles selle tõttu lülitub sisse nende enda varjatud viha.
Kui sul on raske oma emotsioone vaadelda, hakka suuremat tähelepanu pöörama oma kehas olevale energiaväljale. Tunneta oma keha seestpoolt. Nii õpid tundma ka oma emotsioone. Hiljem tuleb sellest veel täpsemalt juttu.
Sa ütled, et emotsioon on mõistuse peegeldus kehas, kuid mõnikord on nende kahe vahel vastuolu: mõistus ütleb „ei”, kuid emotsioonid ütlevad „jah” või vastupidi.
Kui sa peas toimuvat tõepoolest tundma tahad õppida, annab keha sulle alati tõese peegelduse. Jälgi emotsiooni või pigem tunneta seda kehas! Kui on olemas tajutav vastuolu, siis mõte valetab. Emotsioon räägib tõtt. Mitte tõtt sinu kohta, vaid sinu vaimuseisundi kohta sel hetkel.
Teadlike mõtete ja mitteteadvuslike mõtteprotsesside konflikt on tavaline. Sa ei pruugi mitteteadvuslikku mõttetegevust mõttena teadvustada, kuid alati väljendub see kehas emotsioonina ja seda oskad sa tähele panna. Emotsiooni vaatlemine on sisuliselt sama, mis mõtte kuulamine või vaatlemine, millest juba juttu oli. Vahe on ainult selles, et mõte on sinu peas, kuid emotsioonil on tugev füüsiline väljendus. Seepärast on see eelkõige tuntav kehas. Nüüd võid lasta emotsioonil olla ja see ei juhi ega kontrolli sind enam. Enam ei ole sa ise see emotsioon. Sa oled vaatleja, jälgija. Seda harjutades tuleb kõik mitteteadvuslik teadvuse pinnale.
Seega, emotsioonide jälgimine on sama oluline kui mõtete vaatlemine?
Jah. Harju endalt küsima „Mis minu sees praegu toimub?”. See küsimus annab sulle õige suuna. Aga ära analüüsi, lihtsalt vaatle! Suuna tähelepanu enda sisse! Tunneta emotsiooni energiat! Kui emotsiooni ei ole, süüvi veel sügavamale − oma keha sisemisse energiavälja! See on värav olemise juurde.
Tavaliselt on emotsioon võimendatud ja energeetilise väljenduse saanud mõttemall. Selle energeetiline laeng on sageli tugev, sestap ei pruugi olla