nõiaring: üks toidab teist. Mõtlemine olukorra, sündmuse või inimese üle, mis on emotsiooni tekitanud, annab emotsioonile energiat. See omakorda õhutab mõtet.
Põhimõtteliselt on kõik emotsioonid ühe igipõlise ja muutumatu emotsiooni eri variandid. Too emotsioon sündis siis, kui inimene unustas enda kohta kõik peale nime ja vormi. Sellele emotsioonile on raske väga täpset nime panna. „Hirm” oleks ehk üsna lähedane vaste, kuid sellele lisandub veel ohu-, mahajäetuse ja ebatäiuslikkuse tunne. Seda võib ka lihtsalt valuks nimetada. Inimmõistuse üks ülesandeid ongi võidelda selle emotsionaalse valuga või see olematuks teha. Ning see on üks põhjusi, miks mõistus pidevalt töös on. Mõistus ei suuda aga saavutada muud kui valu ajutise leevenemise. Mida enam mõistus valuga võitleb, seda suuremaks valu kasvab. Mõistus ei suuda iial lahendust leida. Ta ei aita sind, sest ta on ise osa „probleemist”. See oleks sama kui süütajat taga ajav politseiülem, kes ise tulekahju korraldas. Inimene ei vabane valust enne, kui ta ei lõpeta samastumist mõistusega. Enne, kui tema maailm ei lakka olemast egokeskne. Alles taganev mõistus ja olemine saavad avalduda sinu tegeliku olemusena.
Ma tean, mida sa mult nüüd küsida kavatsed.
Ma kavatsesin küsida, mis saab positiivsetest emotsioonidest, armastusest ja rõõmust?
Neid ei saa lahutada sinu loomulikust sisemisest seotusest olemisega. Üürikesed armastuse- ja rõõmuhetked või harvad sügava sisemise rahu tunnetamise momendid on võimalikud siis, kui mõttevoolu tekivad pausid. Enamik inimesi kogeb neid pause harva ja sedagi juhuslikult. Mõistus vaikib suure ilu jalge ees. Ka äärmuslik füüsiline pingutus või suur oht suudavad mõistuse vaikima sundida. Äkki saabub sisemine vaikus. Ja sellest vaikusest tõuseb habras, aga tugev rõõm, armastus ja rahu.
Tavaliselt on need hetked lühikesed. Mõistus alustab uuesti oma mürarikast tegevust, mida me mõtlemiseks nimetame. Armastus, rõõm ega rahu ei saa puhkeda õide enne, kui inimene pole end mõistuse ikkest vabastanud. Aga ma ei nimetaks neid emotsioonideks. Need on emotsioonidest kaugemal, palju sügavamal tasandil. Seega tuleb oma emotsioone teadvustada ja tunnetada ning alles siis on võimalik tajuda seda, mis on veel sügavamal. Emotsioon on sõna otseses mõttes segaja. See tuleneb ladinakeelsest mõistest emovere, mis tähendab segama.
Armastus, rõõm ja rahu on olemise sügavamad tasandid ehk siis olemisega kontaktis olemise kolm aspekti. Neil ei ole vastandeid, sest need tekivad mujalt kui mõtteist. Emotsioonid kuuluvad dualistliku mõistuse juurde ja alluvad vastandite seadusele. See tähendab: pole halba ilma heata. Valgustamata, mõistusekeskses maailmas kutsutakse rõõmuks seda lühiajalist naudinguhetke, mis kerkib pinnale naudingu ja valu vaheldumisel. Nauding tekib alati millestki välisest, rõõm sünnib sinust enesest. See, mis täna naudingut tähendab, teeb homme palju valu ja meelehärmi. Ja pruugib naudingu allikal vaid kaduda, kui sina taas haiget saad. Armastuseks peetu võib olla mõnda aega nauditav ja erutav. Tegelikult on see vaid sõltuvust tekitav klammerdumine, erakordselt nõudlik seisund, mis võib üheainsa hetkega iseenda vastandiks muutuda. Esimese eufooria lahtudes hakkavad paljud armastussuhted pendeldama armastuse ja vihkamise, külgetõmbe ja teineteise ründamise vahel.
Tõeline armastus ei tekita kannatusi. Armastus ei muutu ootamatult vihkamiseks ega tõeline rõõm valuks. Nagu ma ütlesin, juba enne valgustumist – enne mõistuse ikkest vabanemist – võid sa tunda üürikest tõelist rõõmu, tõelist armastust või sügavat sisemist rahu. See kuulub sinu sügavama olemuse juurde, mida mõtted ähmastama hakkavad. Isegi hariliku sõltuvussuhte puhul võib harvadel hetkedel tunda midagi ehedat ja tõelist. Kuid need on vaid hetkelised välgatused, mille mõistus üsna pea lämmatab. Siis on sul tunne, et sul oli midagi väga väärtuslikku, aga oled selle käest lasknud. Või püüab mõistus sind veenda, et kõik polnudki muud kui vaid üks suur illusioon. Tegelikult ei olnud see mingi illusioon. Ja seda ei saa kaotada. See on sulle loomuomane. Mõistus võib seda ähmastada, aga mitte hävitada. Kui taevas kattub tihedate pilvedega, pole päike ju kuhugi kadunud. See on endiselt olemas. Teisel pool pilvi.
Buddha ütleb, et valu ja kannatused tekivad soovist või tahtmistest ning valust vabanemiseks tuleb vabaneda soovidest.
Mõistus püüab leida aseainet olemise rõõmule, otsides pääsemist ja rahulolu välistes asjades ning tulevikus. Seni, kuni ma samastun oma mõistusega, olen ma ise need tahtmised, vajadused, soovid, kiindumused ja vastumeelsused. Selles olukorras on kõigest üks tulevikuihalus ka soov olla vaba ja valgustatud. Seepärast ära taha vabaneda soovidest või saavutada valgustatust! Õpi olema praeguses hetkes! Ole kohal oma mõtete vaatlejana! Buddha tsiteerimise asemel ole buda, ole „ülesäratatu”, ole see, mida sõna „buda” tähendab.
Inimene on valu käes vaevelnud aastatuhandeid, hetkest, kui ta langes aja ja mõistuse maailma. Siis kadus arm ja teadmine olemisest. Sellest hetkest on inimene tundnud end võõra maailmaruumi tähtsusetu osakesena. Ta kaotas kontakti kõige allika ja teiste inimestega.
Valu on möödapääsmatu seni, kuni sa samastud oma mõistusega. Ehk vaimses mõttes seni, kuni sa pole teadvusel. Eelkõige räägin ma emotsionaalsest valust, mis on ka füüsilise valu ja haiguste peamine allikas. Viha, põlgus, enesehaletsus, süütunded, vihkamine, depressioon, armukadedus, isegi kõige väiksem ärritus on teatud liiki valu. Ning iga nauding ja emotsionaalne kõrghetk sisaldab sellesama valu seemet. Nende vaheldumine oma vastanditega on vältimatu. Seda näitab aeg.
Igaüks, kes on proovinud „pilves olemiseks” narkootikume, teab, et see lõpeb kõrgelt kukkumisega. Nauding asendub valuga. Paljud inimesed teavad ka, kuidas kahe inimese lähedane suhe väga kiiresti naudingust valuks muutub. Hinge seisukohast on negatiivne ja positiivne polaarsus ühe mündi kaks külge. Mõlemad on osa kõige taustal olevast valust, mis kuulub lahutamatu osana mõistusekeskse ego juurde.
Sinu valul on kaks tasandit: on praegu tekitatud valu ja minevikuvalu, mis elab edasi su kehas ja mõtteis. Kuidas leevendada minevikuvalu ja kuidas olevikus uut valu enam mitte juurde tekitada, sellest me nüüd räägimegi.
2
TEADVUS: VALUST VABANEMINE
ÄRA TEKITA OLEMASOLEVAS HETKES UUT VALU
Kellegi elu pole päris valu- ega murevaba. Kas poleks parem õppida elama koos nendega ja mitte püüda neid vältida?
Suurem osa inimeste valust on täiesti ebavajalik. Nad tekitavad seda ise seni, kuni kontrollimatud mõtted juhivad nende elu.
Praegu tekkiv valu on põhjustatud sellest, et on midagi, mida sa ei kiida heaks või ei võta omaks. Et sa protestid selle vastu, mis on. Mõttetasandil on protest alati seotud hinnangutega. Emotsionaalsel tasandil avaldub see teatud negatiivsusena. Valu suurus sõltub protesti suurusest ning see sõltub omakorda sellest, kui tugevalt sa samastud oma mõtetega. Mõistus tahab alati praegust hetke maha salata ja selle eest põgeneda. Teisisõnu, mida enam sa oma mõtetega samastud, seda enam kannatad. Võib öelda ka nii: mida enam suudad austada ja tunnistada olevikuhetke, seda vabam oled valust ja kannatustest ning seda sõltumatum oled egokesksetest mõtetest.
Miks mõistus olevikuhetke vastu võitleb? Sellepärast, et ilma ajata, ilma mineviku ja tulevikuta, ei suudaks ta toimida ega kontrolli säilitada. Aeg ja mõte on lahutamatud kaksikud.
Kujuta ette maakera ilma inimesteta. On ainult taimed ja loomad. Kas ka siis oleks olemas minevik ja tulevik? Kas ka siis võiks rääkida ajast?
Küsimustel „Mis kell on?” või „Mis päev täna on?” – kui kellestki küsijat oleks – poleks mingit mõtet. Tammepuule või kotkale teeksid need palju nalja.
„Mis ajast sa räägid?” küsiksid nemad. „Kõik teavad, et on praegune hetk. Kell on praegu. Mis muud see olla võikski?”
Jah, selles maailmas toimimiseks vajame nii aega kui ka mõistust. Kuid millalgi saabub hetk, kus nad meie üle valitsema hakkavad ja siis sünnivad valed käitumismallid, valu ja mure.
Oma positsiooni säilitamiseks teeb mõistus kõik selleks, et olevik jääks mineviku ja tuleviku varju. Olevikuhetkega lahutamatult seotud olemise elujõud ja lõputu loov potentsiaal hakkavad kaduma ajahägusse ning su pärisolemus hakkab ähmastuma.