mitte nõus olla. Tõenäoliselt leiad sa seletuse edaspidi või muutub see lugedes ebaoluliseks. Siis, kui sa oled sügavamalt teemasse ja iseendasse süvenenud.
Ära loe ainult mõistusega! Jälgi kõiki tunnetuslikke reaktsioone ja sügavat äratundmist! Mul pole sulle öelda midagi sellist, mida sa sügaval sisimas juba ei teaks. Mina saan sulle ainult unustatu meelde tuletada. Siis vallandub sinu keha igast rakust elav tarkus, mis on iidne ja siiski alati uus.
Mõistus tahab alati võrrelda ja kategoriseerida, aga sellest raamatust, kui sa ei hakka terminoloogiat teiste õpetustega võrdlema, satuksid lihtsalt segadusse. Ma kasutan niisuguseid sõnu nagu „mõistus”, „õnn” ja „teadvus” viisil, mis ei pruugi teiste õpetustega haakuda. Ära klammerdu sõnadesse! Sõnad on astmelauad, millelt tuleb võimalikult kiiresti edasi liikuda.
Kui ma vahel tsiteerin Jeesust ja Buddhat raamatust „A Course of Miracles” („Imede kursus”) või muudest õpetustest, siis mitte võrdlemiseks, vaid selleks, et rõhuda tõsiasjale, et tegelikult on alati olnud olemas üks vaimne õpetus − erinevates vormides. Mõned vormid, nagu näiteks antiikreligioonid, on mattunud nii suure kuhja võõra materjali alla, et nende olemus on peaaegu täielikult kaotsi läinud. Neid tsiteerides on mu eesmärk tuua välja nende tegelik sisu ja taastada nende muutumisvägi − eriti nende jaoks, kes nende õpetuste või religioonide järgijad on. Ma tahan neile öelda, et tõde pole vaja mujalt otsida. Vaja on lihtsalt minna sügavamalt selle sisse, mis sul juba on.
Enamasti olen üritanud kasutada võimalikult neutraalset terminoloogiat, et jõuda võimalikult laia hulga inimesteni. Selles raamatus räägin ma üle kõikide religioonide olemuse, selle ühe ajatu vaimse õpetuse keeles, mis on nüüdisaja inimestele arusaadav.
See ei pärine mingist välisest allikast, vaid ühest ainsast tõelisest sisemisest allikast. Seepärast ei sisalda see mingeid teooriaid ega meelevaldseid järeldusi. Ma räägin sisemisest kogemusest. Kui mu sõnum kohati väga jõuline on, siis seetõttu, et peab murdma läbi paljude mõistusliku vastupanu kihtide ja jõudma sügavale sinu sisse. Seal sa juba tead − nagu mina tean − ja tunned tõe kohe ära, kui sa seda kuuled. Sellest tekib õnne ja tohutu vabadustunne, justkui miski su sees ütleks: „Jah, ma tean, see on tõsi.”
1
SINU MÕTTED POLE SINA
SUURIM TAKISTUS VALGUSTUMISE TEEL
Valgustumine – mis see on?
Kerjus oli teepervel istunud juba üle kolmekümne aasta. Ühel päeval läks sealt mööda võõras mees.
„Ehk annetate paar senti,” pomises kerjus ja sirutas välja päevinäinud pesapallimütsi.
„Mul pole midagi,” kostis võõras, „aga mille peal sa õieti istud?”
„See on mingi vana kast. Olen selle peal istunud nii kaua, kui mäletan.”
„Kas sa pole kunagi sinna sisse vaadanud?” küsis võõras.
„Ei,” vastas kerjus. „Mis mõte sel oleks. Seal pole nagunii midagi.”
„Vaata!” ei andnud võõras järele.
Kerjus kangutas kasti serva irvakile ja piilus sisse. Suur oli tema imestus ja rõõm, kui ta nägi, et kast oli kulda täis.
Nüüd olen mina see võõras, kel pole sulle midagi anda, aga kes sunnib sind sisse vaatama. Mitte kasti sisse, nagu selles mõistujutus, vaid veel palju lähemale − enda sisse.
„Aga mina pole kerjus,” vaidled sina vastu.
Need, kes pole leidnud oma tegelikku rikkust − olemise ülevat rõõmu − ja sellest sündivat sügavat ning kõigutamatut rahu, on isegi suurte rikkuste käskijana kerjused. Janu turvalisuse, eneseusu ja armastuse järele sunnib naudingu ja rahulolu riismeid otsima hoopis mujalt. Nad ei aimagi, et kannavad endas varandust, mis kõike seda juba sisaldab. Kõike seda ja veel palju rohkem, kui maailm iial pakkuda suudaks.
Sõna „valgustumine” tähendaks justkui ebainimlikku saavutust (loomulikult meeldib egole niisugune suhtumine palju enam), kuid tegelikult on see täiesti loomulik seisund, milles inimene tunnetab ühtsust olemisega. See on seisund, milles sa tunnetad ühtsust millegi mõõtmatu ja hävimatuga. Millegagi, mis paradoksaalsel kombel on nagu sina, aga siiski veel palju suurem. See tähendab oma olemuse leidmist, mis on midagi enamat kui nimi ja vorm. Kui inimene ei suuda seda ühtsust tunnetada, tekib temas teadlikul või mitteteadvuslikul tasandil eraldatusetunne. Ta tunneb end eraldatuna iseendast ja ümbritsevast maailmast. Sellest tekib hirm ning sisemine ja väline konflikt muutuvad ta pärisosaks.
Mulle meeldib Buddha lihtne definitsioon „valgustatus on kannatamise lõpp”. Kas see kõlab kuidagi üliinimlikult? Definitsioonina on see muidugi poolik. See ütleb, mida valgustatus pole − see pole kannatamine. Kuid mis jääb alles, kui pole kannatusi? Selle koha pealt Buddha vaikib, kuid see vaikus tähendab, et tegemist on millegagi, mida inimene peab ise avastama. Ta kasutab negatiivset definitsiooni, et inimmõistus ei muudaks seda dogmaks või mingiks ebainimlikuks saavutuseks − eesmärgiks, milleni pole võimalik jõuda. Sellele vaatamata usub suurem osa budiste siiski, et valgustatus on midagi, mis on jõukohane vaid Buddhale ja mitte neile. Vähemalt mitte selles elus.
Sa kasutad sõna „olemine”. Palun seleta, mida sa selle all mõtled.
Olemine on igavene ja kõikjal olev „üks elu”. Kõik, mis on sealpool sündivaid ja surevaid eluvorme. Olemine on ka iga eluvormi sees olev nähtamatu ja hävinematu olemus. See on kättesaadav sulle kui sinu tõelisele olemusele. Aga ära püüa seda mõista! Ära püüa sellest aru saada! Seda on võimalik tunda ainult siis, kui mõtted vaikivad. Olemist võib tunnetada, kui oled kogu oma tähelepanuga olevikuhetkes, aga sellest pole võimalik kunagi mõistusega aru saada. Olemise teadvustamine ja alistumine sellele „tundmisetunnetamise” seisundile ongi valgustatus.
Kui sa ütled „olemine”, kas sa mõtled siis sellega Jumalat? Kui see on nii, siis miks sa seda ei ütle?
Sõna „jumal” on tuhandete aastate pikkuse väärkasutamise tõttu muutunud tühjaks sõnakõlksuks. Mõnikord ma kasutan seda, kuid suure ettevaatusega. Väärkasutamiseks pean seda, kui inimesed, kellel pole aimugi pühadusest − selle sõna mõõtmatust tähendusest − kasutavad seda sügava veendumusega, justkui teaksid, millest jutt käib. Või siis vaidlevad nad sellele vastu, nagu teaksid, mida nad eitavad. Väärkasutamine tekitab absurdseid uskumusi, veendumusi, egoistlikke pettekujutelmi. Näiteks: „Minu või meie jumal on ainus õige jumal ja sinu jumal on vale,” või kas või Nietzsche kuulus ütlus „Jumal on surnud”.
Sõna „jumal” on muutunud piiritletud mõisteks. Hetkel, kui sõna lendu läheb, tekib kujutluspilt − nüüd enam isegi mitte valge habemega vanamehest, vaid millestki või kellestki, kes eksisteerib väljaspool inimest ja on peaaegu alati meessoost.
Ei jumal, olemine ega ükski teine sõna suuda defineerida või selgitada selle taga peituvat sõnulseletamatut tõde. Seepärast tekib küsimus, kas sõna aitab või takistab kogeda seda, millele ta viitab. Kas ta viitab endast kaugemale, sellele transtsendentsele tõele või muutub pigem mingiks ideeks, millesse sa usud − mõtteliseks iidoliks?
Sõna „olemine” ei seleta midagi, kuid seda ei tee ka „jumal”. „Olemise” eelis on see, et tegemist on avatud mõistega. Ta ei taanda mõõtmatut nähtamatut konkreetseks millekski. Sellest ei saa moodustada kujutluspilti. Keegi ei saa olemist enda omaks pidada. See on meie olemus, tunnetatav enda olemasoluna. See on „mina olen”, mis on midagi palju enamat kui „mina olen see või teine”. Seega on vaid väga väike samm sõnast „olemine” olemise kogemiseni.
Mis on kogemisel kõige suurem takistus?
Samastumine oma mõistusega. Siis muutub mõte kinnisideeks. See on suur piin, kui sa ei suuda lakata mõtlemast. Keegi ei pea seda aga ebanormaalseks, sest selle käes kannatavad kõik. Pidev mõttemüra ei lase leida olemise pärisosa – sisemist vaikust. Mõistusega samastumine tekitab väärarusaama endast ja heidab kogu elule