mis ilmselt toimis registreerimislauana. Selg oli akna poole ja käed tardunud paberipakki kohendama. Tema kaaslane toetus vastasseinas oleva ukse piidale, käed taskus, näol kergelt muigvel ilme. „Tere. Kas ma saan abiks olla?” küsis naine ja naeratas Kincaidile täiesti rahulikult, ilmutamata ainsatki märki äsjasest raevust.
„Kas ma olen õiges kohas?” küsis Kincaid kõhklevalt.
„Kui te otsite Followdale’i. Mina olen müügijuht Cassie Whitlake. Ja teie olete ilmselt härra Kincaid.” Kincaid naeratas, astus edasi ja toetas koti maha. „Kuidas te ära arvasite?” „Lihtsa välistamismeetodi abil, tegelikult. Pühapäeva pärastlõuna on meie tavaline sisseregistreerimise aeg ja kõik teised külalised on kas juba saabunud või siis ei vasta kirjeldusele, mille teie nõbu andis.” „Paha lugu, kui tutvustus jõuab inimesest endast varem kohale. Ma loodan, et see polnud liiga hävitav.” Kincaidile oli see üllatav kergendus. Naine polnud tema poole pöördudes auastet kasutanud. Ehk siis oli nõbu Jack ilmutanud sel korral peenetundelisust ning tal õnnestub nautida puhkust tavalise ja anonüümse kodanikuna. „Vastupidi.” Cassie kulmud kerkisid, kui ta seda ütles, ja nii lisandus viisakale vastusele kerge flirtiv maik ning Kincaid jäi murelikult nuputama, mida siis ikkagi võis Jack olla öelnud. Ta uuris huviga Cassie Whitlake’i. Kui keegi oleks just küsinud, oleks ta pakkunud naise vanuseks umbes kolmkümmend, kuid tegemist oli välimusega, mis tegi vanuse hindamise raskeks. Ta oli pikka kasvu, elegantne nagu ta laua kumerad joonedki ja rabav oma ühevärvilisel moel. Tema juuksed ja silmad olid mahalangenud tammelehtede värvi, nahk kahvatukreemikas, lihtne villane kleit juustest õige pisut erksama tooniga. Kincaidile tuli pähe, et ilmselt oli just Cassie valinud koridori krüsanteemid, need täiendasid teda suurepäraselt. Tema kaaslane oli seni säilitanud oma sundimatu asendi, jälginud vestlust kiirete linnulike pealiigutuste saatel. Nüüd võttis ta parema käe taskust ja lähenes Kincaidile. „Mina olen Sebastian Wade, juhataja asetäitja – või siinse leedi Diana lakei, oleneb, kuidas vaadata,” ütles ta kätt pakkudes. Ta piilus kähku Cassie poole, kontrollides, kas torge mõjus, naeratas siis Kincaidile ja surus ta kätt. Tervituses tundus olevat siirast soojust ning Kincaid leidis, et Wade’i võluv õelus on talle sümpaatsem kui Cassie Whitlake’i lihvitud südamlikkus. Wade oli veidi alla kolmekümne, kõhetu kehaehitusega, võikollased juuksed moodsas soengus ja kitsas peente joontega nägu rõugearmiline. Silmad olid ootamatult tumedad. Cassie tuli kiiresti ümber laua ja vabastas Kincaidi, puudutades jaheda sõrmega tema käsivart. „Ma näitan teile teie ruume. Siis, kui olete jõudnud end sisse seada, näitan teile ümbrust ja vastan kõigile küsimustele, mis teil võivad tekkida.” Sebastian Wade tõstis käe narritavaks sõjaväeliseks tervituseks, kui Cassie ta toast välja suunas.
Naisele koridori järgnedes imetles Kincaid seda, kuidas kleidi pehme materjal keha vastu liibus. Temani jõudis mingi terava, muskuselõhnalise parfüümi hõng; sellist poleks ta nii elegantselt korda seatud daami puhul eeldanud. Aga pikkuse osas oli tal olnud õigus – naise pea oli peaaegu samal kõrgusel kui tema oma.
Trepist üles minema hakates pöördus naine uuesti tema poole. „Ma usun, et teie ruumid on kogu maja parimad. Kahju küll, et teie nõbu ja ta naine pidid oma puhkuse viimasel hetkel ära ütlema. Teil muidugi vedas,” lisas Cassie ja Kincaid kuulis ta hääles kelmikat varjundit.
„Jah,” vastas Kincaid ja mõtles hetke, kuidas küll tema heasüdamlik ja siiras nõbu oli Cassie Whitlake’i elukogenud rünnakutele vastu pidanud.
Trepist üles jõudnud, järgnes ta Cassiele mööda koridori, mis viis maja tagaossa ja lõppes ukse juures, mida kaunistas maitsekas messingist number neli. Cassie avas ukse oma võtmega ja läks ees tillukesse esikusse. Kincaid ei pääsenud oma kotiga manööverdama, ilma et oleks naist riivanud, too aga naeratas peibutavalt.
Esikust pääses elutuppa, mille kujundamises või vähemalt värvide valikus oli jälle tunda Cassie kätt. Plüüssohvad ja tugitoolid olid tuhmkuldsed, kaardus käetugedega, ehisnööpide ja narmastega, kardinad olid oliivrohelised ja vaiba muster ühendas need kaks tooni toretsevas geomeetrilises abielus. Tuba võinuks olla tervikuna pärit mõne keskklassile mõeldud mööblipoe müügisaalist ning sisendas kindlat, anonüümset lugupeetavust.
Toa päästvaks detailiks oli kõrge klaasuks selle tagumises otsas. Cassie järgnes Kincaidile, kui mees läbi toa läks, koti maha pani ja ukse lahti tõmbas. Nad astusid koos välja kitsale rõdule. All laiusid Followdale’i maad ja aiad, mis viisid ta pilgu eemal kerkivale kogukale Suttoni mäele.
„Seal on tenniseväljak.” Cassie osutas vasakule. „Ja kasvuhoone. Meil on kroket ja sulgpall ja murukeegel, nagu ka ratsutamine ja matkarajad. Oh, ja muidugi ka siseujula. Ujula on meie kõige populaarsem atraktsioon. Ma usun, et leiame teile piisavalt tegevust.”
„Ma olen rabatud.” Kincaid muigas. „Püüdes otsustada, mida teha, võin ma närvivapustuse saada.”
„Seni aga lasen ma teil end sisse seada. Kui te tahate oma varusid täiendada, siis külapood on siit teed pidi mõne sammu kaugusel. Võõrastetoas algab kell kuus kokteiliõhtu, et külalised võiksid omavahel tutvuda.” „Ma kardan, et mul pole sellise osakutesüsteemiga kogemusi. Kas ülejäänud külalised siis ei tunne juba üksteist, kui nad on kord juba endale sama nädala kinni pannud?” „Tegelikult see nii ei ole. Kogu aeg leidub uusi inimesi, kes endale nädala ostavad. Vanad omanikud vahetavad nädalaid või satuvad olema kuskil mujal, nii et tegelikult ei tea kunagi ette, kes parajasti välja ilmub. Ausalt öeldes on meil sel nädalal mitu uustulnukat.” „Tore. Siis pole mina siin ainuke uus. Kui palju külalisi siin üldse on?” Cassie nõjatus rõdupiirde vastu ja tõstis turisti uudishimu suhtes kannatlikuna käed rinnale. „Noh, peamajas on kaheksa korterit ja teises hoones on veel kolm omaette elamist. Võib-olla märkasite vasakul pool, kui sisse sõitsite. Ühte neist kolmest kasutan ma praegu ise, seda kõige kaugemat.” Jutt faktidest ja numbritest kulges sujuvalt, niisama siledalt kui tema hääl. Naine vaatas Kincaidile otse ja järjekindlalt silma; ta oli küll veetlev, kuid selline kaalutletud ja anonüümne kutse tekitas mehes ebamugava tunde. Ajendatuna pahelisest soovist Cassie maa peale tagasi tuua ja näidata, et ta pole nii kergesti manipuleeritav, küsis mees: „Kas teie asetäitja elab ka kuskil siin? Näis meeldiv noormees olevat.” Cassie ajas end järsult sirgu. Sebastian Wade’i ühiskondlikult kõlbmatuks tunnistades oli tema hääles sama mürk, mida Kincaid oli enne kuulnud. „Ei. Külas, koos oma vana emaga. Kes peab seal tubakapoodi.” Ta hõõrus käsi kokku, nagu pühiks leivapuru maha. „Vabandage, ma pean üht-teist korraldama. Andke teada, kui te vajate midagi – vastasel korral kohtume hiljem.” Naeratus oli seekord põgus ega sisaldanud kutset. Cassie lipsas temast mööda ja jättis ta üksi rõdule.
2. PEATÜKK
Penelope MacKenzie heitis vargse pilgu elutuppa, kus tema õde Emma näis olevat süvenenud oma linnuvaatlusmärkmikku, võrreldes elu jooksul kogunenud nimekirja tänaste tähelepanekutega. Penny seadis end mugavamalt magamistoa akna alla ja päästis valla kiire kergendusohke. Tal on veel mõni minut aega ilma käskude ja keeldudeta, väike pääsemine õe hoolitsevast tähelepanust.
Enne isa surma olid asjad teisiti. Penny ei unustanud siis kõike ära, oli ainult vahel pisut hajameelne. Aga pärast isa haiguse viimast pikka kuud näis nii, et mõned haprad ühendused mõtete ja tegude vahel olid hajunud.
Alles eelmisel nädalal oli ta pannud kastruli veega pliidile ja läinud elutuppa raamatut lugema. Kui kastrul talle viimaks meelde tuli, oli kogu vesi ära auranud ja kastruli põhja vahekiht ära sulanud ning hõbedase tulvana pliidile valgunud. Või siis need pühapäevase prae jäägid, mis ta oli külmiku asemel ahju pistnud. Emma oli tige, kui ta selle järgmisel päeval avastas ja pidi toidu ära viskama.
Kuid need olid lihtsad asjad. Penny ei tahtnud mõeldagi päevale, mil ta läks alla külapoodi, ostis oma kaubad ja leidis siis, et ei mäleta enam koduteed. Sel kohal, kus mälus pidi olema kulunud rada, mis viis läbi Dedhami küla ja üles mäkke Ivy majakese juurde, oli tema teadvuses tühjus.
Ta komberdas hirmunult sõber Mary tuttavasse sooja kohvikusse. Istus seal, higistas, lobises ja jõi kuuma magusat teed, püüdes teeselda, et tema maailmasse pole tekkinud haigutavat auku. Siis nägi ta naabrit möödumas. Ta ruttas mehele järele